Minu arust on see üpris tõsine probleem ja aus teemakäsitlus. Üha vähem noori, üha sitema füüsisega ja üha vähem kuidagi on okei öelda, et lodev olla on okei. Mingi petlik ettekujutus nagu füüsiline valmisolek on tähtsuselt kuskil tagaotsas prioriteetides.
by EdiMurfi
10 comments
Praegu oleme “Weak men create hard times” faasis, küll varsti jõuame “Hard times create strong men” faasi
Neil schengeni pass ei huvita
Selliseid asju ei tohi ju välja öelda. Riivad veel kellegi tundeid viimaks.
Kogu see kehalise kasvatuse õpetus ei anna eluks eriti midagi, alles hiljuti kuulsin ühelt eratreenerilt, et 9 inimest 10st, kes tema juurde tulevad, vihkasid koolis kehalist kasvatust või mingeid kindlaid harjutusi, kuna need olid nii rasked ja vastikud, ja see pani neid ka täiskasvanuaes pikaks ajaks trennitegemist vältima.
Minu meelest samas ei peaks ükski laps koolist ära tulema mõttega, et liikumine on kuidagi vastik ja tüütu, kõiki harjutusi on võimalik teha nii, et need on inimesele jõukohased (isegi paljuvihatud kätekõverdusi), ning kehaline kasvatus võiks olla see koht, mis õpetab, kuidas järjekindlalt ja tervislikult tänapäeva maailmas liikuda. Kergejõustik näiteks on tore küll, aga selle pühendatakse kaugelt liiga palju aega, samas kui sellest, kuidas säästvalt joosta või kuidas endale jõuksikava kokku panna või mis harjutused tugevdavad mis kehaosi, kuidas trenni teha siis, kui sa oled kuskiltpidi endale viga teinud vms – seda on kas vähe või üldse mitte.
Artiklis pean eriti totraks soome näidet 2016. aastal liikumisõpetusele ülemineku kohta ja et see ei olevat ülekaalulisust vähendanud – trennitegemisega ülekaalulisust ei välditagi, see aitab terve olemisele kaasa, aga kui seda kõrvalt toitumine üldse ei toeta, siis on sellest äärmiselt vähe kasu. Toitumise osa kahjuks on koolides vähe ning terve hulk noori jõuab keskooli lõpuni, oskamata endale korralikult süüa valid ja teha ja ma kahtlustan, et Soomes pole asi kuigivõrd parem.
Kogu seda kompotti riigikaitsega sidudes jääb justkui mulje, et kui me käsiksime ja karjuksime ja mõõdaksime rohkem, oleks meie noored tublimad ja vapramad. Tänapäeva juhtimisteoorias see vähemalt küll ei kehti, inimeste motiveerimine, ka riigikaitses, käib üldiselt natuke teistmoodi, kui sa tahad, et see motivatsioon ja usk juhtidesse püsiks ka.
Ühesõnaga üsna asjatundmatu ja pealiskaudne ning ausalt öeldes väga viriseva tooniga artikkel,
> **Kehalises kasvatuses higistada ei tohi**
mäh? mis kehalise kasvatuse tund see siis on?
Roosna haugub vale puu all. Asi algab kodunt. Kui vanematel ei ole liikumisharjumust ja nad veedavad suurema osa päevast diivanil või arvuti ees, siis laps võtab selle elustiili omaks. Kui vanem viib lapse kooli ukse ette, siis see laps ei hakkagi kunagi rohkem liikuma. Ma olen rääkinud treeneritega, kes on mures laste pärast, sest need lapsed ei liigu väljaspool kehalist ja trenni praktiliselt üldse mitte. Ja pole ka vajadust, sest igale poole saab autoga. Ja kehaline kasvatus ei tee olematuks halbu ja kahjulikke toitumisharjumusi.
Vihkasin ka kehalise kasvatuse tundi aga motte liikumise või mingite pallimängude pärast vaid selle pärast, et seda hinnati ja kui ikka pole antud seda, et 5km alla mingi aja jooksed või hunnikut kätekõverdusi ei tee, siis on kogu tunnistus rikutud.
Krt, sa ei pane elevanti puu otsa ronima või kala jooksma.
Jälle mingi boomer take.
Täiesti lamp teemapüsitus, minul oli kehaline kasvatus 2x nädalas koolis ja see küll kedagi vormis ei hoia. Kaasa aitab ta muidugi küll. Aga igapäevane liikumine on see, mis päriselt vormis hoiab. Kui aga kolme km raadiuses poodi pole, rattateid praktiliselt pole, ainukesed normaalsed pargid asuvad kesklinnas – kus sa siis liigud? Jalgsi ja rattaga liikumine on majanduslikult nii mõttekas, et kui see vähegi võimalikuks tehtaks, siis inimesed valiksid selle variandi ning vormis olemine tuleks iseenesest selle kõrvale. Tegu pole mingi soovunelmaga, riikides kus on nii toimitud, on madalaimad ülekaalulisuse näitajad terves Euroopas.
Kolides Hollandist Eestisse, sain aru kui suur erinevus see igapäevaselt on. Rattaga või jalgsi Hollandis liikuda on puhas lust ning mitte keegi ei pea seda trennitegemiseks. Eestis aga… Ei ela kesklinnas, kuigi elan Tallinnas (mitte madala asustustihedusega osas) ning mulle lähim pood on mitme km kaugusel suur kaubamaja. Sinna jalgsi saab ainult kõndida mitmerealise maantee servas ning siis poodi üle massiivse parkimisala. Müra ja tolm, kole keskkond. Muidugi tahad selle peale autosse varju minna. Sama lähima jõusaaliga, kuhu peab minema samuti autoga. Eriline iroonia on minna trenni autoga… Aga trenni minema pean nüüd rohkem kui varem, kuna muidu ei liiguks ma päeva jooksul praktiliselt üldse. Nagu paljudel eestlastel, on ka minul kontoritöö. Kohvinurka kõndimine pole kahjuks piisav.
Tööle saab õnneks ühistranspordiga, tahaks minna rattaga kuna see ca 5km raadiuses, aga ei ole mingeid rattateid.
Rahakulu on kasvanud transpordile tohutult, lisaks närvikulu ummikutes seistes. Rattateedel puudub selline asi nagu ummik. Sajad tuhanded suudavad Amsterdamis liikuda tipptunnil rattaga sujuvalt läbi terve linna, mina siis istun oma autos siin Tallinnas ja liigun jõnka jõnka mingi 5km/h keskmise kiirusega ummikus. Rattaga oleksin juba kodus. Aga ei saa. Sest inimeste tervis ja heaolu ei lähe nähtavasti siin riigis piisavalt korda. Igasugused kliima- ja kikilipsujutud siin ei päde, Amsterdamis ja Kopenhaagenis on mõlemas olemas kliima- ja linnaplaneeringualased väljakutsed. Paraku Eestis oleme nii saamatud et meie enda väljakutseid ületada ei suuda.
Minu ajal olid kehalise õpetajad enamjaolt ebapädevad, rumalad ja närvihaiged.
Aga suva see kehaline. See mõni tund liikumist nädalas ei muuda suurt pilti nagunii. Kehalise tund on väike % vajalikust liikumisest. Õhtuti pallimängu ja ringi põrkamise asemel arvutis klõbistavad ja väntamise asemel viib elektritõuks edasi, siis nii ongi. Autoga viiakse kooli ja koju ka veel.