Hiina pealinnast Pekingist pärit Yilin Wang hakkas Eesti keelt õppima 15-aastasena ja kahekümnesena on ta Tartu Ülikoolis täielikult eestikeelsel õppekaval. Oma eestipäraseks nimeks valis noormees Kaspar.
Yilini sõnul – jah, kogu meie jutuajamine käib eesti keeles, mida mu vestluskaaslane valdab peaaegu emakeele tasemel – õppis ta viis aastat tagasi Hiina keeltegümnaasiumis, kus läbis kolmeaastase eesti keele programmi. 2021. aasta kevadsemestriks tuli külalisõpilasena Tartusse, läks siis tagasi Hiinasse, valmistus Tartu Ülikooli bakalaureuseõppesse kandideerimiseks ja õpib nüüd teist aastat ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal. Kevadel tegi noormees ära C1 taseme keeleksami. (C1 tase tähendab vilunud keelekasutajat, sellest kõrgem on vaid C2, Eesti kodakondsuse saamiseks nõutakse aga riigikeele oskust vähemalt B1 tasemel – K.R.)
Eesti keele õppimine kui uue maailma tekitamine
«Kõige suurem raskus eesti keele juures on kindlasti käänded,» ütleb Yilin. «Hiina keeles pole neid üldse, nii et eesti keelt õppima asudes oli tõesti väga raske. Eesti keelt õppides ei saa seda inglise keelega võrrelda, sellega seoseid luua või inglise keelest näiteid tuua. Tundub, et mul oli vaja ajus nagu täiesti uus maailm luua.»
Aga ikkagi – miks just Eesti ja eesti keel?
«Minu kool oli viis aastat tagasi ainus, kus eesti keelt õppida sai, valikus olid küll ka teised Euroopa väikekeeled. Mõtlesin siis, et nii suur Hiina, aga keegi väga ei oska eesti keelt, et tahaks olla üks esimeste seas. Ja et kui õpin eesti keele ära, saan selle hiljem Hiinasse tuua. Meil on väga palju neid, kes tunnevad huvi väikeste keelte vastu.»
Yilini jutu järgi oli tal Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima asudes alguses väga raske, esimesel aastal ei saanud loengutest eriti aru. Aga kuna ülikool pakub palju abi näiteks eri keelekursuste näol ning ka õppejõud on väga sõbralikud ja toetavad, tunneb ta, et saab nüüd enam-vähem hakkama. «Kui lähen näiteks panka kaarti taotlema, hakatakse minuga inglise keeles rääkima, aga kui vastan eesti keeles, siis kõik naeratavad ja on väga sõbralikud,» mainib noormees. «Aga igapäevaelus ei taha eestlased väga rääkida. Ja näiteks bussijaamas on kõik üksteisest väga kaugel, ka bussis istutakse ikka sinna, kus kõrval on vaba koht. Minu kodulinnas Pekingis läheb ühistransport sekundiga täis, seal muidugi elab ka üle 20 miljoni inimese. Kui ma nüüd vahepeal kodus käin, jooksevad inimesed mulle otsa ja ei saa aru, miks ma nii aeglane olen.»
Kuigi Tartus on mitu hiina toidukohta, leiab Yilin, et ega neis õiget Hiina toitu ei pakuta. Näiteks Pekingi kana olevat siin restoranides liiga magus.
Hiina töökultuur on selline, et tehakse palju ületunde
TikTokis väga popi Yilini sõnul ei lootnud ta alustades, et nii paljud inimesed hakkavad ta videoid vaatama. Mõtles lihtsalt, et tahaks oma Eesti elu jagada, ja postitaski kaks aastat tagasi selle kohta Hiina sotsiaalmeediasse. Jälgijad muudkui küsisid, et mis riik see on, kus asub ja nii edasi. Siis hakkas noormees tegema TikTokis samasuguseid asju Eesti vaatajatele. Tagasiside on olnud väga positiivne, paljud kiidavad postitaja head eesti keelt ja imestavad, kuidas ta küll on suutnud selle nii hästi ära õppida. «Olen nende kommentaaride eest tõesti väga tänulik!» kinnitab Yilin.
Küsimusele, kas vastab tõele, et inimesed Hiinas töötavad nagu oravad rattas, vastab noormees, et tema meelest käib see Ida-Aasia kohta üldiselt. «Lihtsalt töökultuur on selline! Inimesed teevad väga palju ületunde. Minu sõbrad, kes on kusagil praktikal käinud, räägivad, et kui ülemus on kontoris, ei julge keegi ära minna. Ametlikult kestab tööpäev üheksast viieni, aga kui ülemus on kontoris ka näiteks kell kaheksa, siis on teised ka. Hirm läbikukkumise ees on kindlasti üks oluline teema, aga arvan, et praegu on noored inimesed juba sellise töökultuuri vastu.»
Mis puudutab sotsiaalmeediat, siis enamikku sellest, mis läänes kasutusel, Hiinas kasutada ei saa. Google näiteks ei tööta, selle asemel on oma otsingumootorid. Nii suhtleb ka Yilin oma Eesti ja Hiina sõpradega eri kanalites, näiteks Hiinas viibides kirjutab tihti e-kirju.
Hiina tudengi kinnitusel on ta leidnud Eestist häid sõpru, kellega tehakse palju asju koos. Ja pärast ülikooli lõpetamist tahaks ta väga Eestis tööd leida – just midagi sellist, mis on seotud nii Eesti kui ka Hiinaga.
Tean inimesi, kes temaga koos loengutes käinud. Tüüp on konkreetselt spioon, selles pole kahtlustki. Õppis stiilis pooleteise aastaga eesti keele ära piisavalt, et vestlust pidada. Õnneks teda ei lasta ühtegi uurimisgruppi, mis päriselt innovatsiooni ja teabega tegeleb. Ta vanemad töötavad juhtivatel kohtadel Pekingi linnavalitsuses, ning kuuluvad loomulikult Hiina Kommunistlikusse Parteisse. Mitte ükski hiina tudeng ei saa välismaale õppima ilma, et vanemad oleks parteis kõvadel kohtadel ja piisavalt jõukad samuti.
2 comments
Hiina pealinnast Pekingist pärit Yilin Wang hakkas Eesti keelt õppima 15-aastasena ja kahekümnesena on ta Tartu Ülikoolis täielikult eestikeelsel õppekaval. Oma eestipäraseks nimeks valis noormees Kaspar.
Yilini sõnul – jah, kogu meie jutuajamine käib eesti keeles, mida mu vestluskaaslane valdab peaaegu emakeele tasemel – õppis ta viis aastat tagasi Hiina keeltegümnaasiumis, kus läbis kolmeaastase eesti keele programmi. 2021. aasta kevadsemestriks tuli külalisõpilasena Tartusse, läks siis tagasi Hiinasse, valmistus Tartu Ülikooli bakalaureuseõppesse kandideerimiseks ja õpib nüüd teist aastat ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal. Kevadel tegi noormees ära C1 taseme keeleksami. (C1 tase tähendab vilunud keelekasutajat, sellest kõrgem on vaid C2, Eesti kodakondsuse saamiseks nõutakse aga riigikeele oskust vähemalt B1 tasemel – K.R.)
Eesti keele õppimine kui uue maailma tekitamine
«Kõige suurem raskus eesti keele juures on kindlasti käänded,» ütleb Yilin. «Hiina keeles pole neid üldse, nii et eesti keelt õppima asudes oli tõesti väga raske. Eesti keelt õppides ei saa seda inglise keelega võrrelda, sellega seoseid luua või inglise keelest näiteid tuua. Tundub, et mul oli vaja ajus nagu täiesti uus maailm luua.»
Aga ikkagi – miks just Eesti ja eesti keel?
«Minu kool oli viis aastat tagasi ainus, kus eesti keelt õppida sai, valikus olid küll ka teised Euroopa väikekeeled. Mõtlesin siis, et nii suur Hiina, aga keegi väga ei oska eesti keelt, et tahaks olla üks esimeste seas. Ja et kui õpin eesti keele ära, saan selle hiljem Hiinasse tuua. Meil on väga palju neid, kes tunnevad huvi väikeste keelte vastu.»
Yilini jutu järgi oli tal Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima asudes alguses väga raske, esimesel aastal ei saanud loengutest eriti aru. Aga kuna ülikool pakub palju abi näiteks eri keelekursuste näol ning ka õppejõud on väga sõbralikud ja toetavad, tunneb ta, et saab nüüd enam-vähem hakkama. «Kui lähen näiteks panka kaarti taotlema, hakatakse minuga inglise keeles rääkima, aga kui vastan eesti keeles, siis kõik naeratavad ja on väga sõbralikud,» mainib noormees. «Aga igapäevaelus ei taha eestlased väga rääkida. Ja näiteks bussijaamas on kõik üksteisest väga kaugel, ka bussis istutakse ikka sinna, kus kõrval on vaba koht. Minu kodulinnas Pekingis läheb ühistransport sekundiga täis, seal muidugi elab ka üle 20 miljoni inimese. Kui ma nüüd vahepeal kodus käin, jooksevad inimesed mulle otsa ja ei saa aru, miks ma nii aeglane olen.»
Kuigi Tartus on mitu hiina toidukohta, leiab Yilin, et ega neis õiget Hiina toitu ei pakuta. Näiteks Pekingi kana olevat siin restoranides liiga magus.
Hiina töökultuur on selline, et tehakse palju ületunde
TikTokis väga popi Yilini sõnul ei lootnud ta alustades, et nii paljud inimesed hakkavad ta videoid vaatama. Mõtles lihtsalt, et tahaks oma Eesti elu jagada, ja postitaski kaks aastat tagasi selle kohta Hiina sotsiaalmeediasse. Jälgijad muudkui küsisid, et mis riik see on, kus asub ja nii edasi. Siis hakkas noormees tegema TikTokis samasuguseid asju Eesti vaatajatele. Tagasiside on olnud väga positiivne, paljud kiidavad postitaja head eesti keelt ja imestavad, kuidas ta küll on suutnud selle nii hästi ära õppida. «Olen nende kommentaaride eest tõesti väga tänulik!» kinnitab Yilin.
Küsimusele, kas vastab tõele, et inimesed Hiinas töötavad nagu oravad rattas, vastab noormees, et tema meelest käib see Ida-Aasia kohta üldiselt. «Lihtsalt töökultuur on selline! Inimesed teevad väga palju ületunde. Minu sõbrad, kes on kusagil praktikal käinud, räägivad, et kui ülemus on kontoris, ei julge keegi ära minna. Ametlikult kestab tööpäev üheksast viieni, aga kui ülemus on kontoris ka näiteks kell kaheksa, siis on teised ka. Hirm läbikukkumise ees on kindlasti üks oluline teema, aga arvan, et praegu on noored inimesed juba sellise töökultuuri vastu.»
Mis puudutab sotsiaalmeediat, siis enamikku sellest, mis läänes kasutusel, Hiinas kasutada ei saa. Google näiteks ei tööta, selle asemel on oma otsingumootorid. Nii suhtleb ka Yilin oma Eesti ja Hiina sõpradega eri kanalites, näiteks Hiinas viibides kirjutab tihti e-kirju.
Hiina tudengi kinnitusel on ta leidnud Eestist häid sõpru, kellega tehakse palju asju koos. Ja pärast ülikooli lõpetamist tahaks ta väga Eestis tööd leida – just midagi sellist, mis on seotud nii Eesti kui ka Hiinaga.
Tean inimesi, kes temaga koos loengutes käinud. Tüüp on konkreetselt spioon, selles pole kahtlustki. Õppis stiilis pooleteise aastaga eesti keele ära piisavalt, et vestlust pidada. Õnneks teda ei lasta ühtegi uurimisgruppi, mis päriselt innovatsiooni ja teabega tegeleb. Ta vanemad töötavad juhtivatel kohtadel Pekingi linnavalitsuses, ning kuuluvad loomulikult Hiina Kommunistlikusse Parteisse. Mitte ükski hiina tudeng ei saa välismaale õppima ilma, et vanemad oleks parteis kõvadel kohtadel ja piisavalt jõukad samuti.