Eesti poliitilise kultuuri osaks on saanud sagedased valitsuse usaldushääletused parlamendis. Olen järjepidevalt kõigil usaldushääletustel valitsust toetanud ja ei näe mingit põhjust ka tulevikus teisiti teha. Praegune koalitsioon ajab õiget asja kahes kõige olulisemas poliitikavaldkonnas, milleks on kaitsepoliitika ja rahanduspoliitika. Eriti just rahanduspoliitiliste otsuste osas on valitsust saatev pidev kriitika suuresti põhjendamatu, kirjutab riigikogu liige Raimond Kaljulaid (SDE).
Kui vaadata, mida õieti ette heidetakse, pole etteheited valdavalt sisulised. Laias laastus on tegu kas opositsiooni populismi ja demagoogiaga või siis konkreetsete huvigruppide sooviga mõjutada valitsuse otsuseid neile kasulikul viisil. Valitsusel on mõistagi kohustus taluda nii opositsiooni kui ka kuulata alati enne otsustamist asjasse puutuvate huvirühmade ettepanekuid, kuid lõpuks peavad valitsuse liikmed ja ka riigikogu lähtuma riigi ja ühiskonna kui terviku huvidest. Väidan, et eelkõige sellest ongi ametis olev valitsus poliitika kujundamisel lähtunud.
Kaitsepoliitikal pole põhjust pikemalt eraldi peatuda. See on põhiolemuses Eestis erakondadeülene ja konsensuslik. Avalikke vaidlusi on vähe ja valdavalt ei ole need põhimõttelist laadi. Rahanduspoliitika aga on väli, kus põrkuvad erinevad maailmavaated ja huvid.
Millest on lähtunud valitsus?
Minu hinnangul on juhindutud eelkõige järgmistest põhimõtetest:
Esiteks, Eesti kaitsekulutuste suurendamine on vältimatu ning selleks tuleb igal juhul raha leida. Selle üle ei kaubelda. On neid, kes eraldaksid riigikaitsele veel enam, aga mitte keegi ei ole seadnud kahtluse alla põhimõtet, et Eesti kaitsekulude eesmärk peab olema NATO keskmisest tasemest kõvasti ambitsioonikam kolm protsenti SKTst. Samuti pole suuremaid vaidlusi selle üle, millele raha kulutatakse. Ka kaitseväe juhataja kandidatuur pälvis erakondade konsensusliku toetuse.
Teiseks, valitsus põhimõtteliselt pole nõus ettepanekutega eelarvepuudujäägi vähendamise asemel seda veelgi kasvatada. Keegi ei räägi sellest, et tulude ja kulude vahel laiutav kuristik tuleb lähiaastatel täielikult ületada ning jõuda ülejäägis eelarveni. Aga kindlasti ei saa Eesti endale lubada käegalöömist ja riigi kulude ning laenukoormuse kergekäelist paisutamist. Kui me praegu kurssi ei muuda, ei pruugi tulevikus selleks enam poliitilist tahet olla.
Näiteks võidavad tulumaksuvabastuse erisuste kaotamisest eelkõige kõrgema tulu saajad, kuid samal ajal on alampalga tõus taganud selle, et samuti on paranenud väiksemate ja keskmiste tulusaajate toimetulek. Teine näide: kirik-keset-küla-lahenduseks võib pidada koalitsiooni moodustamisel sõlmitud kokkulepet võtta lisatulusid nii tulu- kui käibemaksu tõusust, mitte ainult tarbimiselt või ainult tulude maksustamisest.
Mootorsõidukimaks võiks tulla veel rohelisem, aga me peame endale aru andma, et sel juhul oleks see maapiirkondades elavate leibkondade jaoks veelgi raskem koorem kanda. On vaieldud, on tehtud kompromisse, on püütud leida tasakaalu ja suuresti on see ka õnnestunud. Valdavalt on tehtud hea mängu juures halba nägu, mitte vastupidi.
Vaatasin ükskord huvi pärast, ja kui ma õigesti mäletan, siis taasiseseisvumisest alates on vist ainult 1 valitsus püsinud terve oma ametiaja ja see oli üks Ansipi omadest nii et ca 15 aastat tagasi?
2 comments
Eesti poliitilise kultuuri osaks on saanud sagedased valitsuse usaldushääletused parlamendis. Olen järjepidevalt kõigil usaldushääletustel valitsust toetanud ja ei näe mingit põhjust ka tulevikus teisiti teha. Praegune koalitsioon ajab õiget asja kahes kõige olulisemas poliitikavaldkonnas, milleks on kaitsepoliitika ja rahanduspoliitika. Eriti just rahanduspoliitiliste otsuste osas on valitsust saatev pidev kriitika suuresti põhjendamatu, kirjutab riigikogu liige Raimond Kaljulaid (SDE).
Kui vaadata, mida õieti ette heidetakse, pole etteheited valdavalt sisulised. Laias laastus on tegu kas opositsiooni populismi ja demagoogiaga või siis konkreetsete huvigruppide sooviga mõjutada valitsuse otsuseid neile kasulikul viisil. Valitsusel on mõistagi kohustus taluda nii opositsiooni kui ka kuulata alati enne otsustamist asjasse puutuvate huvirühmade ettepanekuid, kuid lõpuks peavad valitsuse liikmed ja ka riigikogu lähtuma riigi ja ühiskonna kui terviku huvidest. Väidan, et eelkõige sellest ongi ametis olev valitsus poliitika kujundamisel lähtunud.
Kaitsepoliitikal pole põhjust pikemalt eraldi peatuda. See on põhiolemuses Eestis erakondadeülene ja konsensuslik. Avalikke vaidlusi on vähe ja valdavalt ei ole need põhimõttelist laadi. Rahanduspoliitika aga on väli, kus põrkuvad erinevad maailmavaated ja huvid.
Millest on lähtunud valitsus?
Minu hinnangul on juhindutud eelkõige järgmistest põhimõtetest:
Esiteks, Eesti kaitsekulutuste suurendamine on vältimatu ning selleks tuleb igal juhul raha leida. Selle üle ei kaubelda. On neid, kes eraldaksid riigikaitsele veel enam, aga mitte keegi ei ole seadnud kahtluse alla põhimõtet, et Eesti kaitsekulude eesmärk peab olema NATO keskmisest tasemest kõvasti ambitsioonikam kolm protsenti SKTst. Samuti pole suuremaid vaidlusi selle üle, millele raha kulutatakse. Ka kaitseväe juhataja kandidatuur pälvis erakondade konsensusliku toetuse.
Teiseks, valitsus põhimõtteliselt pole nõus ettepanekutega eelarvepuudujäägi vähendamise asemel seda veelgi kasvatada. Keegi ei räägi sellest, et tulude ja kulude vahel laiutav kuristik tuleb lähiaastatel täielikult ületada ning jõuda ülejäägis eelarveni. Aga kindlasti ei saa Eesti endale lubada käegalöömist ja riigi kulude ning laenukoormuse kergekäelist paisutamist. Kui me praegu kurssi ei muuda, ei pruugi tulevikus selleks enam poliitilist tahet olla.
Näiteks võidavad tulumaksuvabastuse erisuste kaotamisest eelkõige kõrgema tulu saajad, kuid samal ajal on alampalga tõus taganud selle, et samuti on paranenud väiksemate ja keskmiste tulusaajate toimetulek. Teine näide: kirik-keset-küla-lahenduseks võib pidada koalitsiooni moodustamisel sõlmitud kokkulepet võtta lisatulusid nii tulu- kui käibemaksu tõusust, mitte ainult tarbimiselt või ainult tulude maksustamisest.
Mootorsõidukimaks võiks tulla veel rohelisem, aga me peame endale aru andma, et sel juhul oleks see maapiirkondades elavate leibkondade jaoks veelgi raskem koorem kanda. On vaieldud, on tehtud kompromisse, on püütud leida tasakaalu ja suuresti on see ka õnnestunud. Valdavalt on tehtud hea mängu juures halba nägu, mitte vastupidi.
Vaatasin ükskord huvi pärast, ja kui ma õigesti mäletan, siis taasiseseisvumisest alates on vist ainult 1 valitsus püsinud terve oma ametiaja ja see oli üks Ansipi omadest nii et ca 15 aastat tagasi?