Kahjuks ma seda aega, mis ma artikli lugemisele kulutasin, tagasi ei saa.
Samuti ei selgu artiklist, miks on tingimata vajalik, et minister oleks oma ala spetsialist? Kas sotsiaalministriks sobib vaid arst? Selgitan oma mõttekäiku. Minister juhib ministeeriumi, kus on oma valdkonna spetsialistid. Nende ülesanne on ministrit nõustada, vajadusel hoiatada, kui mingi idee ei lenda. Vahel juhtub ka, et minister ei juhi ministeeriumi, vaid ministeeriumi juhitakse erakonna tagatoast. Ka selliseid topiseid on olnud.
Vaadates keskkonnaministrite nimekirja, leiab sealt metsamajanduse inseneri, kes justkui võiks sobida ministriks, aga ajalugu teab, kuidas siis (ja kelle huvides) ministeeriumi juhiti…
Sissejuhatuses esitatud küsimus “Mida te arvaksite, olete ägeda pimesoolepõletikuga haiglasse sattunud ja teid saadetakse opereerima haldusjuhtimist õppinud politoloog?” kuulub lihtsalt demagoogia valdkonda. Kui tõmmata paralleele ministeeriumiga, siis pöörduks ägeda pimesoolepõletikuga haiglasse sattunud inimene haiglajuhi vastuvõtule, kellel on pädevus puidutöötlemise tehnoloogias (reaalselt ühe haiglajuhi haridus), ent ta ka ei oskaks pimesoolega hädas olevat patsienti ravida. Küll aga on olemas vastav spetsialist haiglas.
Erialase pädevuse pattu on hingel vähestel ministritel. Õnneks on päris mitmel olnud arvestatav võimekus etteantud teksti lugeda ja sellest aru saada. Vahetuvad nad ka piisavalt kiiresti, et nürid pliiatsid suurt pilti väga metsa ei keera. Eraldi teema on kantsleritega, aga senise ajaloo põhjal on isegi kapo nende vastu võimetu.
2 comments
Kahjuks ma seda aega, mis ma artikli lugemisele kulutasin, tagasi ei saa.
Samuti ei selgu artiklist, miks on tingimata vajalik, et minister oleks oma ala spetsialist? Kas sotsiaalministriks sobib vaid arst? Selgitan oma mõttekäiku. Minister juhib ministeeriumi, kus on oma valdkonna spetsialistid. Nende ülesanne on ministrit nõustada, vajadusel hoiatada, kui mingi idee ei lenda. Vahel juhtub ka, et minister ei juhi ministeeriumi, vaid ministeeriumi juhitakse erakonna tagatoast. Ka selliseid topiseid on olnud.
Vaadates keskkonnaministrite nimekirja, leiab sealt metsamajanduse inseneri, kes justkui võiks sobida ministriks, aga ajalugu teab, kuidas siis (ja kelle huvides) ministeeriumi juhiti…
Sissejuhatuses esitatud küsimus “Mida te arvaksite, olete ägeda pimesoolepõletikuga haiglasse sattunud ja teid saadetakse opereerima haldusjuhtimist õppinud politoloog?” kuulub lihtsalt demagoogia valdkonda. Kui tõmmata paralleele ministeeriumiga, siis pöörduks ägeda pimesoolepõletikuga haiglasse sattunud inimene haiglajuhi vastuvõtule, kellel on pädevus puidutöötlemise tehnoloogias (reaalselt ühe haiglajuhi haridus), ent ta ka ei oskaks pimesoolega hädas olevat patsienti ravida. Küll aga on olemas vastav spetsialist haiglas.
Erialase pädevuse pattu on hingel vähestel ministritel. Õnneks on päris mitmel olnud arvestatav võimekus etteantud teksti lugeda ja sellest aru saada. Vahetuvad nad ka piisavalt kiiresti, et nürid pliiatsid suurt pilti väga metsa ei keera. Eraldi teema on kantsleritega, aga senise ajaloo põhjal on isegi kapo nende vastu võimetu.