Kas mulle tundub, et see pealkiri on natukene imelik, sest “aastaga muutunud” kogus peaks olema ka läbi aasta siis muutuv/teostatav. Märtsis sündinuid kogust saab mõjutada, ainult märtsi kuu jooksul, ülejäänud aasta ei muuda midagi.
Aastatagusega, oleks minuarust parem.
Või võrreldes eelmise aasta(ga) (märtsiga).
Mina sain pealkirjast aru, et terve aasta jooksul tehti midagi, et nüüd siis eelmise aasta märtsis sündinute arv on vähenenud. (ilmselt mindi ajamasinaga ajas tagasi)
Toon eraldi välja, et Delfi samasuguses uudises on lõpus lause, millega ma päris isiklikult ei nõustu. Delfi kirjutab, et “Sündimuskäitumine on pikaajaline protsess, mida ei mõjuta kuulised kõikumised”, aga isiklikult arvan küll, et meil on praegu erakordsed ajad koos võimalusega kontrollida, kas inimene saab lapsi või ei.
Teise maailmasõja ajal sa ei saanud päris kontrollida kas sa saad lapse või ei. 1991.aastal sama teema – sul tegelikult polnud väga valikuid peale raseduse katkestamise, ennetamine oli üsna teisejärguline.
Aga praegu – pärast Covidit, pikaajalise majanduslanguse ja potentsiaalse sõjaohu korral, pikaajalise inflatsiooni tõusuga on minu arust vägagi võimalik, et inimesed otsustavad, et nad ei saa seda last nüüd ja praegu.
Lisame sellele juurde, et sünnitamiseas on Eesti üks kõige vähema sündidega põlvkond (90ndate keskpaiga põlvkond, kes juba ise oli sündides palju väiksem arvuliselt kui 87-90 põlvkond), siis ei ole tegelikult üllatus, et arvud kolinal kukuvad.
vaadates mis maailmas toimub ja kuidas hetkel Eestis elukvaliteet on siis väga ei tahagi ja ei julgegi lapsi saada
Iga sündimata jäänud laps töötab negatiivse liitintressina – jäävad sündimata tema lapsed ja omakorda lapselapsed jne. Kes meie riiki ja majandust ja tervishoidu lõpuks üleval hoiab, kui pole noori inimesi, kes teeks tööd ja maksaks seeläbi ka makse?
Kogu maailm liigub hetkel ülimalt kiirelt demograafilise kollapsi suunas. Järjest rohkem vanemaid inimesi + üha vähem noori inimesi, kes nende eest suudaks hoolt kanda. Koormus tervishoiule ja sotsiaalhoolekandele aina tõuseb, aga ressurss seda teha jääb väiksemaks. Olukord on päris morjendav.
Kahju, et praegune valitsus on andnud inimeste ebakindlusele just majanduslikult ainult hoogu juurde, mis kindlasti mängib suurt rolli otsustusprotsessis, kas laps saada või mitte.
Kinnisvara hinna ja inimeste sissetuleku vahe peaks vähenema. Noortel peaks olema võimalus lihtsamalt oma elu alustada. 1.5k eurise laenumaksega orjuses ei thaks isegi väga lapsi teha, väike nõks majanduses ja kolid koos karja lastega kuuse alla kerjuseks.
10% väheneb sündivus iga aasta põlvkondade kahanemise tõttu. Trend, mis kestab veel 10-15 aastat.
Olulised põhjused on elukalliduse tõus ja kinnisvararalli. Uuringud näitavad, et vanemliku vastutuse võtmist võetakse noorte hulgas väga tõsiselt. Majandusliku kindlust ja oma kodu nimetatakse esmatähtsate aspektidena. Esimese lapse sünnitamise iga on naistel tõusnud 30 eluaasta lähedale.
Ja oluline on ka, et see langus ei ole ainult Eestis. See on enamuses euroopas sama. 2023 oli ajaloo madalaim sündivus ka Soomes, Lätis ja Leedus. Isegi katoliiklikes riikides nagu Iirimaa ja Poola oli negatiivne rekord.
Kas keegi kuskil teab, missugused lapsed on sündimata jäänud? Kas 19aastaste napsuse peaga tehtud apsakad või 25-30aastaste esimesed planeeritud lapsed või 35-40aastaste teised-kolmandad lapsed? Kas inimesed soovivad endiselt 2-3 last, aga lükkavad nende saamist edasi “paremasse tulevikku”, kuni “elu tuleb vahele” ja tuleb plaane allapoole korrigeerida? Või nad isegi ei taha enam rohkem kui üht last? Või ei taha üldse? Või tahaks, aga ei leia partnerit või on paarisuhe ebakindel või on tervis kehv või puudub eluase? Või on hirm sõja ees?
Tulin kommentaare lugema ja ei pettunud, jälle need samad vanad põhjused.
9 comments
Väga hea
Kas mulle tundub, et see pealkiri on natukene imelik, sest “aastaga muutunud” kogus peaks olema ka läbi aasta siis muutuv/teostatav. Märtsis sündinuid kogust saab mõjutada, ainult märtsi kuu jooksul, ülejäänud aasta ei muuda midagi.
Aastatagusega, oleks minuarust parem.
Või võrreldes eelmise aasta(ga) (märtsiga).
Mina sain pealkirjast aru, et terve aasta jooksul tehti midagi, et nüüd siis eelmise aasta märtsis sündinute arv on vähenenud. (ilmselt mindi ajamasinaga ajas tagasi)
Toon eraldi välja, et Delfi samasuguses uudises on lõpus lause, millega ma päris isiklikult ei nõustu. Delfi kirjutab, et “Sündimuskäitumine on pikaajaline protsess, mida ei mõjuta kuulised kõikumised”, aga isiklikult arvan küll, et meil on praegu erakordsed ajad koos võimalusega kontrollida, kas inimene saab lapsi või ei.
Teise maailmasõja ajal sa ei saanud päris kontrollida kas sa saad lapse või ei. 1991.aastal sama teema – sul tegelikult polnud väga valikuid peale raseduse katkestamise, ennetamine oli üsna teisejärguline.
Aga praegu – pärast Covidit, pikaajalise majanduslanguse ja potentsiaalse sõjaohu korral, pikaajalise inflatsiooni tõusuga on minu arust vägagi võimalik, et inimesed otsustavad, et nad ei saa seda last nüüd ja praegu.
Lisame sellele juurde, et sünnitamiseas on Eesti üks kõige vähema sündidega põlvkond (90ndate keskpaiga põlvkond, kes juba ise oli sündides palju väiksem arvuliselt kui 87-90 põlvkond), siis ei ole tegelikult üllatus, et arvud kolinal kukuvad.
vaadates mis maailmas toimub ja kuidas hetkel Eestis elukvaliteet on siis väga ei tahagi ja ei julgegi lapsi saada
Iga sündimata jäänud laps töötab negatiivse liitintressina – jäävad sündimata tema lapsed ja omakorda lapselapsed jne. Kes meie riiki ja majandust ja tervishoidu lõpuks üleval hoiab, kui pole noori inimesi, kes teeks tööd ja maksaks seeläbi ka makse?
Kogu maailm liigub hetkel ülimalt kiirelt demograafilise kollapsi suunas. Järjest rohkem vanemaid inimesi + üha vähem noori inimesi, kes nende eest suudaks hoolt kanda. Koormus tervishoiule ja sotsiaalhoolekandele aina tõuseb, aga ressurss seda teha jääb väiksemaks. Olukord on päris morjendav.
Kahju, et praegune valitsus on andnud inimeste ebakindlusele just majanduslikult ainult hoogu juurde, mis kindlasti mängib suurt rolli otsustusprotsessis, kas laps saada või mitte.
Kinnisvara hinna ja inimeste sissetuleku vahe peaks vähenema. Noortel peaks olema võimalus lihtsamalt oma elu alustada. 1.5k eurise laenumaksega orjuses ei thaks isegi väga lapsi teha, väike nõks majanduses ja kolid koos karja lastega kuuse alla kerjuseks.
10% väheneb sündivus iga aasta põlvkondade kahanemise tõttu. Trend, mis kestab veel 10-15 aastat.
Olulised põhjused on elukalliduse tõus ja kinnisvararalli. Uuringud näitavad, et vanemliku vastutuse võtmist võetakse noorte hulgas väga tõsiselt. Majandusliku kindlust ja oma kodu nimetatakse esmatähtsate aspektidena. Esimese lapse sünnitamise iga on naistel tõusnud 30 eluaasta lähedale.
Ja oluline on ka, et see langus ei ole ainult Eestis. See on enamuses euroopas sama. 2023 oli ajaloo madalaim sündivus ka Soomes, Lätis ja Leedus. Isegi katoliiklikes riikides nagu Iirimaa ja Poola oli negatiivne rekord.
Kas keegi kuskil teab, missugused lapsed on sündimata jäänud? Kas 19aastaste napsuse peaga tehtud apsakad või 25-30aastaste esimesed planeeritud lapsed või 35-40aastaste teised-kolmandad lapsed? Kas inimesed soovivad endiselt 2-3 last, aga lükkavad nende saamist edasi “paremasse tulevikku”, kuni “elu tuleb vahele” ja tuleb plaane allapoole korrigeerida? Või nad isegi ei taha enam rohkem kui üht last? Või ei taha üldse? Või tahaks, aga ei leia partnerit või on paarisuhe ebakindel või on tervis kehv või puudub eluase? Või on hirm sõja ees?
Tulin kommentaare lugema ja ei pettunud, jälle need samad vanad põhjused.