Viimased aastad on olnud masendavalt palju vabaduste piiramist. See sitt ei lõppe hästi. Varem või hiljem peab hakkama tagasi pöörama neid suure venna seadusi.
Kahe otsaga asi – kui keegi teeb sigadusi, peab keegi need asjad avalikustama, aga kui selgub, et inimene ei olegi midagi teinud, siis katsu sa seda asja tagasi võtta, märk jääb eluks ajaks külge.
Kohtumenetluse käigus hoitaksegi teinekord asju saladuses, et välistada õigusemõistmise mõjutamist. Iseenesest pole selles midagi ennekuulmatut. Pärast võib reeglina kõikide materjalidega tutvuda ja asjast kirjutada palju süda lustib.
Ajakirjanik võiks ka praegu olla oma sõnadega pisut ettevaatlikum. See ei näe muidugi hea välja, mida kohus on teinud, kuid juristina tegelikult mõistan seda loogikat.
Mida ma siin silmas pean? Seda, et ühe loo kirjutamise keelamist ei peaks tingimata igas olukorras nägema tsensuurina. See võib kanda endas ka teisi eesmärke. Antud juhul mulle tundub (asjaolusid lähemalt teadmata), et kohus võib sellega hoida ära võimalikku kahju, mida üks artikkel veel milleski süüdi mõistmata isikule kaasa võib tuua (või ka süsteemile vms). Isegi kui isik lõpuks õigeks mõistetakse, on ajakirjanik enne jõudnud juba oma looga kahju tekitada. Nii ongi kohtu jaoks ainus vahend takistada sellise artikli ilmumist.
6 comments
No aga halloo,
PS §45 – Tsensuuri ei ole.
Joppenpuhh
Viimased aastad on olnud masendavalt palju vabaduste piiramist. See sitt ei lõppe hästi. Varem või hiljem peab hakkama tagasi pöörama neid suure venna seadusi.
Kahe otsaga asi – kui keegi teeb sigadusi, peab keegi need asjad avalikustama, aga kui selgub, et inimene ei olegi midagi teinud, siis katsu sa seda asja tagasi võtta, märk jääb eluks ajaks külge.
Kohtumenetluse käigus hoitaksegi teinekord asju saladuses, et välistada õigusemõistmise mõjutamist. Iseenesest pole selles midagi ennekuulmatut. Pärast võib reeglina kõikide materjalidega tutvuda ja asjast kirjutada palju süda lustib.
Ajakirjanik võiks ka praegu olla oma sõnadega pisut ettevaatlikum. See ei näe muidugi hea välja, mida kohus on teinud, kuid juristina tegelikult mõistan seda loogikat.
Mida ma siin silmas pean? Seda, et ühe loo kirjutamise keelamist ei peaks tingimata igas olukorras nägema tsensuurina. See võib kanda endas ka teisi eesmärke. Antud juhul mulle tundub (asjaolusid lähemalt teadmata), et kohus võib sellega hoida ära võimalikku kahju, mida üks artikkel veel milleski süüdi mõistmata isikule kaasa võib tuua (või ka süsteemile vms). Isegi kui isik lõpuks õigeks mõistetakse, on ajakirjanik enne jõudnud juba oma looga kahju tekitada. Nii ongi kohtu jaoks ainus vahend takistada sellise artikli ilmumist.