Eutanaasia – teema mis iga aasta pakub häid võimalusi saate tegemiseks, aga tegudeni poliitikud ei jõua.

by KP6fanclub

6 comments
  1. Lisan teemaga kokku käivad lingid. Ise ütlen juurde, et teemast ükskõik mis vanuses enne arusaama ei ole kui ise pead mõne termiliselt haige lähedasega kokku puutuma. Enne on see kõik selline küllaltki distantne probleem, millega võib täpselt igaüks oma elus kokku puutuda või kui veab, mitte kunagi.

    Lahtiütleja: Lähedasena ise olen kokku puutunud ja see on pikalt ette valmistatud lein. Sa tead, et inimene lahkub varsti ja siis elad selles reaalsuses kuni…
    Mõnes mõttes on see isegi väga ratsionaalne protsess – saad päriselt inimesega hüvasti jätta. Ei ole neid “ma oleks pidanud seda ütlema” momente nii palju. Sa jõuad kõik ära öelda, mis tahad. Seda siis võtmes kui inimene säilitab võimaluse suhelda lõpuni, aga on palju teisi variante, kus suhtlusvõimalus katkeb ja võib veel minna aastaid.

    Ühtlasi sa saad üsna kiirelt mehe või naisena varem või hiljem teada, kas sa suudad oma lähedast tõsta. Saad tugevamaks inimeseks nii vaimselt kui füüsiliselt või…murdud.

    Leian samuti, et kui riik ei aita, siis ta vähemalt ei tohiks keelata. See pole lahendus “sa võid Šveitsi minna ju…”

    [https://jupiter.err.ee/1609108187/impulss](https://jupiter.err.ee/1609108187/impulss)

    [https://arvamus.postimees.ee/8005444/riina-solman-elu-ja-surma-kusimus](https://arvamus.postimees.ee/8005444/riina-solman-elu-ja-surma-kusimus)

    [https://arvamus.postimees.ee/8005928/vastus-riina-solmanile-mu-ema-tegi-abistatud-enesetapu-pean-utlema-et-teie-jutt-on-solvav](https://arvamus.postimees.ee/8005928/vastus-riina-solmanile-mu-ema-tegi-abistatud-enesetapu-pean-utlema-et-teie-jutt-on-solvav)

  2. Eutanaasia puhul on kaks peamist aspekti, mis teevad teema keeruliseks.

    1. Meie kultuur ja ühiskonnakorraldus tugineb sellele, et iga inimelu on väärtuslik. Tehakse väga suuri pingutusi selleks, et anda tervisekahjustuste korral kiiret abi. Välja on töötatud igasuguseid seadmeid ja meetodeid, et anda elulootus neile, kellel veel näiteks sadakond aastat tagasi poleks seda olnud. Kui nüüd selle taustal tuleb lauale variant “aga kui ei üritakski ja paneks lihtsalt tuled kustu”, siis see on servapidi loomuvastane.
    2. Me oleme loobunud surmanuhtlusest, sest on olemas võimalus, et süüdimõistetu pole tegu tegelikult toime pannud. Samamoodi on eutanaasia puhul alati küsimus, kas patsient ikka ise tahab seda. Kellegi vara endale krahmamise nimel on igasuguseid koledaid asju tehtud.Samuti on inimesed ajaloos korduvalt manipuleerinud teisi end kas sandistama või oma elu lõpetama petlike lubadustega paremast elust läbi ümbersünni.

    Tehnilisi detaile on muidugi veel, aga need kaks on põhilised. Eutanaasia pooldajatele on kontrollküsimuseks “Kas suitsiidikatse järel peaks abi andma?”, vastastele “Kas lõputu õudus on parem kui õudne lõpp?”.

  3. Ütlen ausalt, et loomulikult on eutanaasia jne puhul hulk nii juriidilisi kui moraalseid küsimusi, filosoofilistest rääkimata. 

    Aga: 

    Me halastussurmame loomi, sest me arvame, et nad on piinavates valudes. Loom ei saa meile öelda sõnadega, et tal on väga paha olla, aga saab seda näidata käitumisega. 

    Ent kui inimene on ravimatult ja pöördumatult, eriti kui veel ägeda progressiivse haigusega haige, siis tulevad jutud “aga kuidas me teame, et keegi teda ei veena varakult surema?”. 

    Antagu andeks, aga Eesti EI OLE esimene riik maailmas, kes sellist seadusemuudatust kaalub ja meil on üsna mitu riiki, mis seda juba ka praktiseerib. Meil pole vaja leiutada uuesti jalgratast, sest see on osaliselt juba olemas – meil on vaja see ainult endale sobivalt kokku panna. Jane Paberiti juhtum oli selge näide olukorrast, kus inimene ISE teadis, et ta seda soovib ja kus tema terviseseisund oli agressiivselt ja kiirelt halvenemas staadiumini, kus ta oleks täielikult sõltunud kellestki teisest ning kus ta oleks olnud oma keha vangis. Jah, meil on Stephen Hawkingi suguseid inimesi, kes kasutavad silmjuhtimisega arvutisüsteeme, käivad saatjaga teatris ja elavad nö oma elu. See on NENDE valik. Aga piisavalt suur osa selliseid inimesi kaotavad kõik nö tavalised võimed ja ka suure hulga inimväärikust. Ja kui nende valik on, et see pole tegelikult nende valik, siis ei tohiks me neid selle eest hukka mõista. Jah, mõni inimene tahab väga elada, ükskõik milline see elu ka pole. Mõni teine, jällegi, vaatab tagasi sellele milline ta elu senimaani oli, ja ei soovi oma kehasse kinni jääda, teiste hooldada ja hoolitseda. 

    Ma toon siia veel kolm aspekti. 

    Aspekt 1 on see, et praegu puudub Eestis adekvaatne hospiitsiravi ja võimekus, mis oleks soodne, laialt levinud (konkreetselt hospiitsid kui sellised eksisteerivad Eestis minu teada ainult Tallinnas ja Tartus ning sedagi ainult vist kuni 10-15 palatit korraga) ja võimaldaks ravimatult ja progresseeruva haigusega haigel olla ravil nii, et tema lähedased ei peaks 24/7 pühenduma nende eest hoolt kandma. Sest omastehoolekanne ON suur probleem, kus täisjõus terve inimene peab nt oma töölt ära tulema, sest keegi peab nende lähedast hooldama ja riik ei paku selles osas eriti essugi. Oleks meil korralik hospiitsivõrk, siis võibolla oleks neid eutanaasiasoove vähem. Praegu ei taha inimesed kellelegi koormaks jääda, aga koormana nad tihti end tunnevad. 

    Aspekt 2 on see, et eksisteerib grupp “pühamast pühim” inimesi, kes kas pole mitte kunagi pidanud ravimatult suurtes valudes või kiiresti progresseeruva inimese haigust kõrvalt nägema või eksisteerib neil mingi perversne “tahan näha kannatust ja piina” (loe: vaataks jeesust ristil ka verisena piinlemas, sest nii huvitav on) arusaam elust ja surmast. Üks poliitikute nõustaja kirjutas eelmine aasta oma ema surmast, kuidas ravimatu ajuvähk röövis kallis inimese ning tema lõpustaadium oli nii kole, mis kole, kus inimene sisuliselt piinles ja piinles, sest lõpustaadiumi valu ei võta ära isegi morfiin ja muud väga kanged ravimid. Järgmine samm oleks juba inimene morfiiniga surmata. Ja siis kirjutas oma lapse surmast ema, kelle laps suri piineldes luuvähki. See on väga valus vähk millesse inimene surra saab, veel vähem 16-aastasena. 

    Mul on õnne, et pole midagi sellist ise kogenud ega pealt näinud, aga meil on perekonnas pakt – kui nii peaks minema, siis tuleb ka meil teekond ette võtta Šveitsi. Sest teate – piinelda, sest mõni poliitik jahub jumalast ja kristlusest ning inimhingest jne…. Meenutab mulle liiga palju pühausklikku katoliiklust vms, kus patune oled sa sünnist saadik ja ükskõik mida ka ei tee, valu ja kannatus ongi sulle inimesena su saatus. Ei, aitäh. 

    Kolmas aspekt on see, et seda kõike on võimalik peensusteni ära reguleerida. Meie poliitikud teevad näo, nagu see oleks nii ilmvõimata raske ja keeruline. Kindlasti on, aga mitte võimatu. 

    Ma ei usu seda hala, et pole võimalik ja ei saa teha. Usun seda, et on teatud poliitikud, kellel on haiglased arusaamad ja perverssed maailmavaated, kes naudivad teiste piinu. 

  4. Mõneti kurioosselt ei ole Eesti õiguses kusagil näha otsesõnu eutanaasia keeldu. Võimalik, et võideldakse millegi eest mis on vaid inimeste peades kinni olev väärarusaam. Hiljuti oli meedias üks lugu, kus eutanaasia varustust laenanud arsti suhtes alustati kriminaalmenetlus ebaseadusliku tervishoiuteenuse osutamise pärast. Valitud kuriteokoosseisu järgi tundub, et see oli suht otsitud etteheide prokuratuuri poolt. Jälgime arenguid ja loodetavasti võiks sellest asjast saada pretsedent mis valitsevad arusaamad muudab.

Leave a Reply