Tere r/Eesti
Vaimne tervis on vähemalt sama oluline kui füüsiline, võib-olla isegi olulisem ja pigem on nii, et nad käivad käsikäes.
Vaadates eelmise aasta andmeid [Statistikaameti kodulehelt](https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/tervis), siis:
* Väga hea või hea tervisega vähemalt 16-aastaste elanike osatähtsus 58,3 %
* Ei hea ega halva tervisega vähemalt 16-aastaste elanike osatähtsus 29,6 %
* Halva või väga halva tervisega vähemalt 16-aastaste elanike osatähtsus 12,1 %
* Vähemalt 16-aastaste osatähtsus, kellel on pikaajaline haigus 47,3 %
* Vähemalt 16-aastaste elanike osatähtsus, kes on igapäevategevustes suurel määral piiratud 11,1 %
* Puudega inimeste arv 146 162
​
Endal on kogemus sügava depressiooniga, mida mõjutasid psühhootilised sümptomid + generaliseerunud ärevushäire. Kindlasti mõjutavad need mind tänase päevani, aga olen suutnud pärast mitmeid ebaõnnestumisi ja uuesti alustamisi kuidagi taastuda ja saan taaskord elust osa võtta.
​
Depressioonist taastumine ja ärevushäirega kohanemine tõi mind kogemusnõustamise juurde, et saaksin abivajajat aidata enda taastumiskogemuse ja väljaõppe baasil.
Esimese küsmuse küsin ja vastan ehk ise – **”Kes on kogemusnõustaja ning mis on kogemusnõustamine?**
* Kogemusnõustaja on vaimse tervise professionaal, kellel on läbi töötatud isiklik taastumise kogemus + kogemusnõustaja väljaõpe.
* Kogemusnõustamine on sarnase kogemusega inimeste vahel toimuv teadmiste- ja kogemustevahetus ja/või nõustamine, mille käigus pakutakse kogemuslikku emotsionaalset-, sotsiaalset- ja/või praktilist tuge.”
​
Rohkem toimetamisest kogemusnõustajana näeb minu [Facebooki lehel](https://www.facebook.com/tervevaim)
6 comments
Mulle on öeldud küll, et mul oleks nagu depressioon aga ise ma sellest pole aru saanud.
Mismoodi ma sellest ise aru saaks, mis mul viga on, kui ma ise leian, et mul pole nagu miskit viga?
Taustaks niipalju, et kuna olen suhteliselt segases/kummalises peres, siis on igasugu nõustajate/psühholoogide jne. juures käidud ja nemad on seda märkinud. Mingi suvalise jutu pärast, mis Maalit maalt rääkis ma ei muretseks.
Kuidas aidata inimest kellel on depressioon ja ärevushäire, kui ta ei soovi abi?
Mis on generaliseerunud ärevushäire (sul) (vs muud tüüpi ärevushäire) ja kuidas toimub ärevushäirega kohanemine? Kas see on ajutine või püsiv nähtus?
Ise põdesin samuti kunagi (võib-olla isegi praegu veel) depressiooni, millele hiljem lisandus anhedoonia. Sotsiaalfoobia oli eriti hull, kuid õnneks (või mõne jaoks kahjuks lol) on see välja ravitud.
Sooviksin öelda, et tubli ettevõtmine. Ms isiklikult kuulen esimest korda kogemusnõustajatest. On see vähe levinud võid teid on ikka hulgi?
Mida oskad soovitada inimesele, kellel on isiksusehäire, kes on lisaks selle väljakujunemisest ja põhjustest teadlik. Sellistel puhkudel on teatavasti prognoos (universaalselt) väga kehv.
Samas ei näe Eestis olemas piisavalt adekvaatset abi selles osas, et siin oleks spetsialiste, kellel piisavaid kogemusi selliste probleemidega.
vabandust kui ei sobi selle teema alla.
Mul on suhteliselt raske lapsepõlv olnud, võibolla see mõjutab kuid samas see jätab mind täiesti tuimaks. Ma ei ole empaatiline inimene, ma ei oska inimestele kaasa tunda, käitumisel lähtun sotsiaalsetest normidest(ehk kui keegi nutab siis ütlen, et tunnen kaasa kuigi emotsionaalselt jätab täiesti ükskõikseks).
Naeran samuti kui saan aru, et peaks olema nali kuigi ei leia seda humoorikaks, üldse leian väheseid asju mis on humoorikad kuid leidub.
Ehk olen emotsioonitu ja käitun vastavalt kuidas ma olen teisi näinud seda tegemas(monkey say, monkey do)
Olen mõelnud, kas äkki olen alaarenenud (samas oman kõrgharidust tehnikaalal), äkki on depressioon kuid samas on see kogu elu olnud, äkki lihtsalt isikuomadus.
Kas see võib olla depressioon või tavaline isikuomadus?
Kas ma peaksin võtma ühendust kogemusnõustajaga või minema psühhiaatri vastuvõtule? Kas üldse peaks?
Aitäh