Mul on hea idee: pange maksu alla! Kui KMI on 25-35, siis on toiduainete KM 44%, kui KMI on üle 35, siis 66%.
/s
2 euri eest 400grammi brokolit või 400g “kanakondijahu”pihve. Kui köögiviljade soodsamaks muutmiseks võimalust ei teki, siis inimene valib siiski kondijahu.
Usun, et hea jalgrattateede võrgustik aitaks selle probleemi lahendamisele kaasa.
Auto asemel jalgrattaga tööl käimisega oleks juba nädalaga kogunenud arvestatav liikumisele kulutatud aeg isegi neil, kes muidu end üldse ei liigutaks.
Kas see 125 miljonit läheb perearstile, kes ütleb, et sa oled paks?
Kuidas oleks, kui lihtsalt ei maksa kinni inimeste endi põhjustatud terviseraskusi ja vigasid.
Hambaravi ei maksta ju täielikult kinni – ise süüdi, kui kikusid ei pese.
Samamoodi võiks muu haiguste ja hädadega olla? 180kg ja süda minemise ääre peal? Ise süüdi, et sööd palju sitta.
5-päevase töönädala asemel üks päev tervisega tegelemiseks. Kellele seda esmaspäeva ikka vaja on? Võta endale aega tervislik hommikusöök teha, siis väike trenn ja ülejäänud päeva ajal tee endale mentaalselt pai.
Ülekaalu osas tehakse jätkuvalt suuri avastusi. Seda on ammu täheldatud, et väga suure ülekaalu puhul on tihti tegu mitte lihtsalt liigse söömisega, vaid liigse söömisega mingi stressori või probleemi tõukel (vaimne tervis korrast ära, mingi trauma või ka nt ADHD), kus inimene jahib hea tunde hormooni dopamiini (mida keha vabastab nt kui süüakse kas meeldivat või nö retseptoreid ja aju meeldivalt stimuleeruvat toitu). Sellele lisaks liigub keskmine inimene palju vähem kui ainuüksi 30a tagasi – rohkem autosid, vähem ka niisama kõndimist, vähem igapäevast liigutamist mis ei ole sihipärane, vaid sihitu.
Ülekaalulisus on võtnud epideemilised mõõtmed üle maailma ja “äää inimesed on laisad sead” mõtlemine ei vii lahendusteni, tuleks esitada ka küsimusi MIKS on ülekaal korraga NII paljudes riikides probleemiks saanud? Inimestele meeldib nalja visata kuidas paksud süüdistavad oma paksuses kõike muud kui iseennast (ja paljud seda tõepoolest ka teevad), aga võibolla tuleks vaadata natuke ka toidu enese poole ja meie elukorralduse poole. Inimesed töötavad palju, nad on meeletult stressis, stressis inimene tahab kiiret, lihtsat, no-fuss 5 minuti toitu. Eestlane ei pea isegi korralikku 30 minutilist lõunapausi, vaid sööb toidu 10 minutiga ja teeb 20 minutit lisaks tööd. Sellele lisaks on langenud toidu – sh puu- ja juurviljade – toiteväärtus per 100gr võrreldes nt 30-50a tagasi ja samas tõusnud toitude kalorsus per 100gr, sest suured toidutootjad maksavad miljardeid iga aasta, et toota asju mille põhifunktsioon on toimida inimesele ajule ja hormoonsüsteemile samamoodi nagu heroiin narkomaanile.
Suurelt ülekaalus inimene EI SAA üldiselt ilma tugisüsteemita ise kaalu langetatud. Tal on vaja tervet personali abiks – kompetentset (pere)arsti, kes tellib pidevalt vajalikke analüüse ja kes jälgib tema progressi; korralikku toitumisspetsialisti või -teadlast, kes aitaks nt teha menüüsid ja arvutada muutuvat kaloraaži; võibolla treenerit, kes oskab aidata füüsiliselt liikuma ja pikaajaliste harjumuste kinnistamist inimesele, kelle toitumine on haiglaslikult väär.
Sest suur ülekaal või rasvumus on haigused. Need on haigused, mille tagajärjed on metaboolsed sündroomid, mis omakorda raskendavad kehakaalu vähendamist (nt insuliiniresistentsus, polütsüstilised munasarjad jne), ja inimene satub nõiaringi, kus ta peab pingutama, aga ei suuda/oska, annab alla, sööb veel, kaalub VEEL rohkem, üritab uuesti jne.
Eestis puuduvad hetkel programmid, kus suures ülekaalus inimene sellist mitme personaliga tuge saaks pikaajaliselt ja kättesaadavalt. Pikaajaliselt, sest selline kaalukaotus võtab aasta-kaks. Kättesaadavalt, sest on erakliinikuid, mis pakuvad teatud osi antud teenustest, aga ainuüksi paar visiiti maksab inimestele SADU eurosid, mida väga paljudel lihtsalt pole. Ja need arstid pole riigi rahastuse abil kättesaadavad. Lahenduseks pakutaksegi suure kaaluga inimesele “söö vähem”, ta ei saa oma vaimse tervisega ega sellega, mis on sisuliselt akuutne söömishäire (eestis, muide, on üldse täiskasvanute söömishäirete raviga kehvad lood) peaaegu üldse mingit abi ja ainukese lahendusena pakutakse nüüd operatsioone. Aga kui inimene sööb nt “lohutuseks”, siis on väga suur oht, et ta sööb end paari aastaga ümmarguseks tagasi.
Paksumaksu? Eiii, tahan väikeste pasapeade asju järgmised aastad maksta. Rattateed võite akna laua peal joonistada. Suhkrumaks on nali, kui bmi on üle 25, maksad
Hitler ei teinud midagi valesti. Moded, lugege nüüd hoolega all teksti
10 comments
Mul on hea idee: pange maksu alla! Kui KMI on 25-35, siis on toiduainete KM 44%, kui KMI on üle 35, siis 66%.
/s
2 euri eest 400grammi brokolit või 400g “kanakondijahu”pihve. Kui köögiviljade soodsamaks muutmiseks võimalust ei teki, siis inimene valib siiski kondijahu.
Usun, et hea jalgrattateede võrgustik aitaks selle probleemi lahendamisele kaasa.
Auto asemel jalgrattaga tööl käimisega oleks juba nädalaga kogunenud arvestatav liikumisele kulutatud aeg isegi neil, kes muidu end üldse ei liigutaks.
Mujal maailmas annab riik raha kui kaalus alla võtad:
[https://www.reddit.com/r/europe/comments/1csl300/nhs_is_paying_obese_men_400_to_lose_weight_and/](https://www.reddit.com/r/europe/comments/1csl300/nhs_is_paying_obese_men_400_to_lose_weight_and/)
Kas see 125 miljonit läheb perearstile, kes ütleb, et sa oled paks?
Kuidas oleks, kui lihtsalt ei maksa kinni inimeste endi põhjustatud terviseraskusi ja vigasid.
Hambaravi ei maksta ju täielikult kinni – ise süüdi, kui kikusid ei pese.
Samamoodi võiks muu haiguste ja hädadega olla? 180kg ja süda minemise ääre peal? Ise süüdi, et sööd palju sitta.
5-päevase töönädala asemel üks päev tervisega tegelemiseks. Kellele seda esmaspäeva ikka vaja on? Võta endale aega tervislik hommikusöök teha, siis väike trenn ja ülejäänud päeva ajal tee endale mentaalselt pai.
Ülekaalu osas tehakse jätkuvalt suuri avastusi. Seda on ammu täheldatud, et väga suure ülekaalu puhul on tihti tegu mitte lihtsalt liigse söömisega, vaid liigse söömisega mingi stressori või probleemi tõukel (vaimne tervis korrast ära, mingi trauma või ka nt ADHD), kus inimene jahib hea tunde hormooni dopamiini (mida keha vabastab nt kui süüakse kas meeldivat või nö retseptoreid ja aju meeldivalt stimuleeruvat toitu). Sellele lisaks liigub keskmine inimene palju vähem kui ainuüksi 30a tagasi – rohkem autosid, vähem ka niisama kõndimist, vähem igapäevast liigutamist mis ei ole sihipärane, vaid sihitu.
Ülekaalulisus on võtnud epideemilised mõõtmed üle maailma ja “äää inimesed on laisad sead” mõtlemine ei vii lahendusteni, tuleks esitada ka küsimusi MIKS on ülekaal korraga NII paljudes riikides probleemiks saanud? Inimestele meeldib nalja visata kuidas paksud süüdistavad oma paksuses kõike muud kui iseennast (ja paljud seda tõepoolest ka teevad), aga võibolla tuleks vaadata natuke ka toidu enese poole ja meie elukorralduse poole. Inimesed töötavad palju, nad on meeletult stressis, stressis inimene tahab kiiret, lihtsat, no-fuss 5 minuti toitu. Eestlane ei pea isegi korralikku 30 minutilist lõunapausi, vaid sööb toidu 10 minutiga ja teeb 20 minutit lisaks tööd. Sellele lisaks on langenud toidu – sh puu- ja juurviljade – toiteväärtus per 100gr võrreldes nt 30-50a tagasi ja samas tõusnud toitude kalorsus per 100gr, sest suured toidutootjad maksavad miljardeid iga aasta, et toota asju mille põhifunktsioon on toimida inimesele ajule ja hormoonsüsteemile samamoodi nagu heroiin narkomaanile.
Suurelt ülekaalus inimene EI SAA üldiselt ilma tugisüsteemita ise kaalu langetatud. Tal on vaja tervet personali abiks – kompetentset (pere)arsti, kes tellib pidevalt vajalikke analüüse ja kes jälgib tema progressi; korralikku toitumisspetsialisti või -teadlast, kes aitaks nt teha menüüsid ja arvutada muutuvat kaloraaži; võibolla treenerit, kes oskab aidata füüsiliselt liikuma ja pikaajaliste harjumuste kinnistamist inimesele, kelle toitumine on haiglaslikult väär.
Sest suur ülekaal või rasvumus on haigused. Need on haigused, mille tagajärjed on metaboolsed sündroomid, mis omakorda raskendavad kehakaalu vähendamist (nt insuliiniresistentsus, polütsüstilised munasarjad jne), ja inimene satub nõiaringi, kus ta peab pingutama, aga ei suuda/oska, annab alla, sööb veel, kaalub VEEL rohkem, üritab uuesti jne.
Eestis puuduvad hetkel programmid, kus suures ülekaalus inimene sellist mitme personaliga tuge saaks pikaajaliselt ja kättesaadavalt. Pikaajaliselt, sest selline kaalukaotus võtab aasta-kaks. Kättesaadavalt, sest on erakliinikuid, mis pakuvad teatud osi antud teenustest, aga ainuüksi paar visiiti maksab inimestele SADU eurosid, mida väga paljudel lihtsalt pole. Ja need arstid pole riigi rahastuse abil kättesaadavad. Lahenduseks pakutaksegi suure kaaluga inimesele “söö vähem”, ta ei saa oma vaimse tervisega ega sellega, mis on sisuliselt akuutne söömishäire (eestis, muide, on üldse täiskasvanute söömishäirete raviga kehvad lood) peaaegu üldse mingit abi ja ainukese lahendusena pakutakse nüüd operatsioone. Aga kui inimene sööb nt “lohutuseks”, siis on väga suur oht, et ta sööb end paari aastaga ümmarguseks tagasi.
Paksumaksu? Eiii, tahan väikeste pasapeade asju järgmised aastad maksta. Rattateed võite akna laua peal joonistada. Suhkrumaks on nali, kui bmi on üle 25, maksad
Hitler ei teinud midagi valesti. Moded, lugege nüüd hoolega all teksti