Ühe pere tragöödia – Ekspressi lugu

4 comments

1. Sünopsis eilse lugemise põhjal. Pmst tõsteti paarikümne aasta eest Tallinnas korterist välja üksikema alaealise tütrega, korralikud inimesed. Väljatõstmise põhjus oli kohtuvaidlus – nad olid sundüürnikud, kes elasid rahulikult, kuni õigusjärgne majaomanik maja maha müüs ning uus omanik tahtis üürnikest vabaneda; nood aga olid teinud aja jooksul korteris remonti, uuendanud süsteeme jne, ning tahtsid selle eest vähemalt mingit hüvitist, vaidluse käigus ei maksnud siis paar kuud üüri. See oli vale liigutus, sest sellest sai alus väljatõstmiseks, seejuures kedagi ei huvitanud, et alaealine kuuse alla tõstetakse ning lisaks vormistati laps kohtus koos emaga kaasvõlglaseks. (Ei tea, kuidas see õiguslikult põhjendatav on.) Elasid esialgu ema venna juures, ema hakkas stressist jooma, tüdruk lõpetas põhikooli ära ja läks koristajaks, et millestki elada oleks, tema palgast võtsid kohtutäiturid võlgu maha. Ema elas edaspidi mingite suvaliste meeste juures, kuni üks neist ta joomingu käigus surnuks pussitas, selle eest veetis too mees u paar päeva aresti all, siis lasti kohtuni välja ning pussitas mõni kuu hiljem surnuks veel teise inimese. Pmst selle tüdruku seisukohtast paistab küll, et riik, kohus jne eksisteerivad meil ainult selleks, et talle lambist kannaga näkku sõita. Saateks oli veel muu maailma allikate infot kodutuks jäämise tervisemõjude jm kohta.

2. 00’ndad olidki sellised ajad! Lastekaitse oli olematu, lihtrahval kohtusse asja ei olnud jne. Mäletan sain politseilt trahvi ja võõrasisa klaaris niimoodi, et 500kroonist ei pidanud maksma midagi. jummel elu ma ei tea kuhu see trahv ümber kirjutati

3. https://pastebin.com/JR3JYZ4q

4. Ise kah sundüürnik oldud ja tuttav teema.

   Kui seadus on tehtud eesmärgiga midagi korraldada, aga juhtumisi ametnikud korraldavad halvasti – siis võib kohtust abi olla.

   Kui aga seadus on tehtud eesmärgiga teatud elanike grupil käru kummuli keerata ja kaubad teistele anda – kui see põhiseadusega vastuolus pole, siis kohtust abi ei ole. Kahjuks ENSV ülemnõukogu ja Riigikogu esimesed koosseisud ning (peamiselt) Mart Laari, aga ka Tiit Vähi ja Edgar Savisaare valitsused tegid omandireformi aluste seadusega just selle otsuse: keerata osadel elanikel käru kummuli ja eirata proteste.

   Käru keerati parasjagu niipalju, et põhiseadusega vastuolus polnud, sest riigil on ju põhimõtteline õigus omandisuhteid korrastada, kelleltki kunagi ära võetud vara tagasi anda jne. Lihtsalt, selle korrastamisega tehti uut ebaõiglust, mida ei vaevutud hüvitama, ka vana ebaõigluse hüvitamine toimus imelikult (tagastati vara, mis oli rajatud laenuga, laen oli maksmata, aga tagastati ikka; tagastati vara, mille säilimise teised inimesed olid taganud; osadele jäeti tagastamata; paljud tagasi saanud müüsid kohe võileivahinnaga ja tagastatud varade äramüügi laine tekitas uusrikkaid).

   Kuidas sealt edasi hargnes, sõltus juba tugevalt juhusest. Mõni pihtasaanu läks põhja.

   Aidanuks, kui Eesti elanikel olnuks soolikat tänavale autosid põletama tulla. Paraku oli oma riigi saamine nii suur sündmus, et selle riigi vastu paar aastat hiljem kätt tõstma keegi ei hakanud. Mina selles etapis tõdesin *”kuid oleks pidanud – sest hea sõna ja süütepudeliga saab rohkem, kui hea sõnaga”* ja hakkasin kalduma anarhismi suunas. Paraku olin ma kooliõpilane ja millegi õigel ajal ära korraldamiseks oli tähelepanu liialt hajunud.