Meeleavaldused viisid Bangladeshi peaministri põgenemiseni

Järjekordne "ei ole seotud Eestiga" teema. Aga eestikeelne meedia kirjutab sellest küll.

Juhtusin maailma uudiseid jälgima täna pärastlõunal täpselt sel ajal, mil tõsised sündmused arenesid. Ma ei saaks öelda, et teadsin sel hetkel Bangladeshist midagi eriliselt palju. Aga asi hakkas huvitama ning nii ma natuke kogu seda lugu uurisingi. Ja jagan nüüd oma avastusi ka teiega. Keda huvitab, see loeb, keda ei huvita, see ei loe.

Bangladesh on riik Lõuna-Aasias. Kaardile vaadates jääb ta Indiast idasse ning on pea igast küljest Indiaga ümbritsetud. Pindala ei ole tal midagi erilist – 148 000 ruutkilomeetrit ehk natuke rohkem kui kolm Eestit – kuid elanikke on suisa 175 miljonit, millega on see riik rahvaarvult 8.kohal maailmas. Prognooside kohaselt kasvab rahvaarv 2045.aastaks 200 miljonini.

Riigis räägitakse bengali keelt, mida räägitakse ka mõnes Bangladeshiga piirnevas India piirkonnas laialdaselt. Bengali keel on ka enamiku Indias räägitavate keeltega lähedases suguluses, kaugemas suguluses on ta aga pea kõigi Euroopas räägitavate keeltega (välja arvatud eesti, soome, ungari, malta, baski ja veel mõne keelega). Enamik Bangladeshi elanikest on moslemid. Bangladesh on väga tuntud oma tekstiilitööstuse poolest, mis on maailma suurim. Tänu tekstiilitööstusele on Bangladeshi majandus viimastel kümnenditel tublisti kasvanud.

Bangladeshi ajalugu ja poliitiline elu on olnud aga täis keerdkäike ja pöördepunkte. Alustame algusest, et mõista, kuhu nad on tänaseks hetkeks jõudnud.

Kuni teise maailmasõjani olid Bangladeshi alad osaks Briti impeeriumist. Ilmasõja järgselt soovisid britid aga võimalikult valutult oma Lõuna-Aasia territooriumist vabaneda. See oli üksjagu keeruline ülesanne, sest rahvad, kes sellel maa-alal elasid, olid keeleliselt, kultuuriliselt ja poliitiliselt vägagi erinevad.

Nii otsustati, et sellel territooriumil moodustatakse kaks erinevat riiki. Üks riik – India – hindudele, ning teine riik – Pakistan – moslemitele. Bangladesh hakkas seega algselt samuti kuuluma Pakistani alla. Tänast Pakistani hakati nimetama Lääne-Pakistaniks, Bangladeshi aga Ida-Pakistaniks.

Üsna varsti sai selgeks, et kaks Pakistani on samuti üksteisest liiga erinevad selleks, et ühist riiki moodustada. Konfliktid viisid lõpuks 1971.aastal sõjani kahe Pakistani vahel. Sõda lõppes samuti 1971.aastal Bangladeshi riigi väljakuulutamisega.

Bangladeshi riigi esimeseks juhiks sai Sheikh Mujibur Rahman, täna ametist taandunud ja riigist põgenenud Bangladeshi peaministri isa. Tal oli suur rahva toetus, kuna oli rääkinud pikka aega vajadusest luua Bangladeshi riik. Ta oli vabadusvõitluse sümbol, ta oli olnud oma vaadete tõttu ka Pakistani võimude poolt vangistatud. Niisiis valis rahvas ta võimule.

Aastad läksid, aga elu Bangladeshis oli küllaltki vilets. Seetõttu sai ta 1975.aastal aru, et demokraatlike valimiste korral rahvas teda ilmselt uuesti ei vali. Tuli leida alternatiivne lahendus võimu säilitamiseks.

Selleks lahenduseks osutus uue põhiseaduse kehtestamine. Uue põhiseadusega lõpetas ta selle demokraatliku pulli nimega valimised ning keelustas kõigi oma poliitiliste vastaste tegevuse, tagades sellega endale sisuliselt piiramatu võimu riigis.

Sheikh Mujibur Rahman sai piiramatut võimu nautida siiski vaid mõned kuud, kui toimus sõjaväeline riigipööre. Sheikh kõrvaldati võimult ja tapeti. Võimule asus sõjaväe tegelane Ziaur Rahman, kes asutas hiljem oma partei – Bangladesh Nationalist Party ehk BNP.

Ziaur Rahman oli võimul kuni 1981.aastani, mil toimus taas sõjaväeline riigipööre, mida viisid läbi Ziauri endised liitlased ja alluvad. Ziaur kõrvaldati võimult ja tapeti.

Võimule tõusis nüüd Hussain Muhammad Ershad. Eriline demokraatiaedendaja polnud temagi. Valimisi jätkuvalt ei toimunud. Kuni 1990.aastani, mil puhkesid suured rahutused ja ta võimult kõrvaldati.

Edasi läksid asjad paremaks. 1991.aastal toimusid üle pika aja esimesed päris demokraatlikud valimised. Võitjaks osutus BNP, mida mõrvatud eksriigipea asemel juhtis nüüd tema abikaasa.

Edaspidi on valimised toimunud ebamäärase aja tagant. Tavaliselt kusagil iga nelja või viie aasta tagant, aga ega see kusagil otsesõnu kirjas vist polegi, et millal peaks valimised toimuma. See on parajasti võimul oleva juhi otsustada, millal või kas üldse ta valimised korraldab.

Tänane peaminister võitis oma isa poolt asutatud erakonna Awami Liiga juhina esmakordselt valimised aastal 1996. Seejärel võitis ta valimised aastal 2009 ning ühtlasi kõik valimised, mis on toimunud peale 2009.aastat.

Ehk siis – Bangladesh on riik, mida kõik tema 53 iseseisvusaastat on juhtinud vahelduva eduga kaks rivaalitsevat perekonda. Ühel poolel on Awami Liiga, mida täna juhib Bangladeshi esimese juhi tütar, teisel poolel on BNP, mida täna juhib kunagise riigijuhi Ziaur Rahmani poeg. Eksisteerib ka teisi poliitilisi jõude, kuid nende reaalne mõju Bangladeshi poliitikale on marginaalne.

Nüüd on viimatistest valimistest Bangladeshis möödas peaaegu 6 aastat. Rahvas on ikka ja jälle oma juhilt küsinud, millal siis järgmised valimised toimuvad. Aga vastust ei ole tulnud. Õigupoolest on toodud vastuseks, et ebastabiilse poliitilise olukorra tõttu ei pidavat valimiste korraldamine lähitulevikus olema võimalik. See on üks asi, mis täna riigijuhi vahetusega kulmineerunud.

Teine oluline asjaolu, mis täitsa otseselt on asjaga seotud, on Bangladeshi tudengite meeleavaldused tööturu korralduse vastu. Nimelt kehtib Bangladeshis seadus, mille kohaselt on kolmandik kõigist töökohtadest garanteeritud Bangladeshi vabadussõjas osalenute järeltulijatele. See aga muudab antud elitaarsesse seltskonda mittekuuluvate tudengite jaoks tööturule pääsemise ülimalt keeruliseks.

Tudengid tulid tänavatele. Kogu riik nägi tudengite julgust ja varsti oli kogu riik tänavatel. Riigijuht saatis sõjaväe meeleavaldusi laiali ajama. Erinevatel andmetel on meeleavaldustes hukkunud üle 300 inimese, neist umbes 100 viimase ööpäeva jooksul. Aga see kõik oli seda väärt ja rahvas vabanes järjekordsest autoritaarsest juhist.

Oli see nüüd lõpuks hea või halb, seda näitab tulevik. Ühest küljest on üks kahest perekonnast nüüd justkui võimuvõitlusest väljas, sest põgenenud riigijuhi kõik lähimad sugulased elavad väljaspool Bangladeshi. Teisest küljest on riigi sõjaväelised struktuurid teatanud nüüd võimu ülevõtmisest ja "vahevalitsuse" moodustamisest. Bangladeshi ajalugu on näidanud, et kui sõjavägi riiki juhtima hakkab, ei tule sellest midagi head välja.

Võib-olla on mõnele huvitav lugemine, võib-olla mitte. Mulle endale küll meeldiks, kui keegi mõne maailmas aktuaalse teema pulkadeks lahti võtaks ja lahti seletaks. Ei taha kurja kuulutada, aga tõenäoliselt ei ole kaugel suurema sõja algus Lähis-Idas, seega teemat lahti seletada soovijad võivad ennast valmis panna.