Juba proovitud sotside majanduspoliitikat, ei enam.
No sotsid ei saa vähemalt 5 aastat õnneks mitte midagi otsustada, aga juhivahetus oli teretulnud.
>Sotsiaaltoetuste jagamisest ühele või teisele poole on Läänemetsa sõnul
mõistlikum arvestada juba majanduse keskmes põhimõtet, et iga inimene
peab oma palgaga toime tulema ja ära elama.
Kuidagi väga … parempoolne või midagi.
Üritasin eile kuulata Esimeses stuudios. Kriitika oli kuidagi õõnes ja arusaamatu kuidas nad kõike paremini teeks. Majandusest arusaamise võttis Läänemets kokku sõnaga “neoliberalism”. Siin just hetkel liigub postitus, kuidas Eesti on sotsblokist kõige edukam riik olnud ja ma ei ole kindel, et me peame suurte eeskujude põhjamaade järgi kohe samale rajale astuma. Põhjamaad on oma lahkusega ka palju ämbreid teinud ja see riigikord on uskumatult kallite maksudega. Rohkem makse tähendab rohkem regulatsioone ja see majandusele pigem lisaraskus. Kui me läheneme 50 aastat järjepidevale vabadusele, siis sotsiaaldemokraatlikud vaated kindlasti võiks aina rohkem pildis olla, aga mitte domineerivalt.
Turu toimimise astme kohta, nõus – turg ei lahenda küsimusi tihti ühiskonnale sobivas suunas ega kiirusega. Mõnikord ei lahenda üldse. Seal, kus turg ei tee, peab ühiskond (tänapäeval levinud ideede põhjal – EL, riik ja KOV-id maksuraha paigutades) olukorda suunama. Nõustun ka lisaväitega, et parempoolsed on samuti kriisi ajal meelde tuletanud, mis küsimusi turg ei lahenda.
> “Tänases ühiskonnas me näemegi, et ka Reformierakond trügib vasakule ja sotsiaaldemokraatide maale, räägivad palju peretoetustest. Aga see ongi signaal, et parempoolsel majandusideoloogial põhinev süsteem ei tööta, nende lahendused ei tööta. Ei saa öelda ettevõtjale koroona- või energiakriisis, et saa ise hakkama, turg toimib. Ei toimi.
Siiski, mina ei nimetaks seda ainult majanduspoliitikaks. Osi on vähemalt 4:
– maksu- ja rahapoliitika (toob sekkumiseks vahendid, kogub headel aegadel varud)
– sotsiaalpoliitika (tagab et kukkunud püsti ja haiged terveks saavad, jagab just toetusi ja teenuseid)
– majanduspoliitika (seab prioriteete, loob infrastruktuuri, kõrvaldab takistusi)
– haridus- ja teaduspoliitika (tagab, et on midagi, mis takistuste kõrvaldamisel kõrgelt areneda võiks)
– jälle majanduspoliitika (kui on näha, et miski areneb lootust andvalt, aitab invensteeringutega, tagades et tekkiv lisaväärtus koha peal kättesaadavaks jääb)
Inflatsiooniga tegelemise osas: üldiselt tegeleb inflatsiooniga Euroopa Kespank. Nemad tegelevad sellega sõltumatult (neid ei saa mõjutada), põhiliselt varaostude programmi ja intressimäärade kaudu (neid muutes või muutmise kavatsusest mõista andes).
Paraku on hinnatõus EL piirides toimunud erineva kiirusega ja Eesti on hinnatõusu esireas. Ma ei usu, et riik peaks eesmärgiks võtma sellega otse midagi teha (“kartuli ja kapsa piirhind kehtestada”). Energiahüvitised on juba tehtud, üsnagi märkimisväärses mahus. Elektri piirhinna vastu mul midagi pole, võimalusi tuleks uurida – minu hinnangul peaks see takistama turutõrkeid (1000 € / MWh oli ulme).
Kaudselt on võimalik teha küll: hinnad langevad, kui kaupa / teenust turul jätkub või üle jääb. Selles küsimuses turg reeglina toimib tavapärasel viisil (elektrienergia hinnad on ka miinuses olnud ületoodangu korral). Kui riik suudab tarbitava kauba (näiteks energia) saadavust majanduspoliitiliste sammudega parandada, siis selle hind ka langeb, mis mõjutab muid hindu.
Paraku on näiteks energia saadavuse parandamine turul piisavalt suur ülesanne, et sellega peaks tegelema mitu valitsust järjest, laiapõhjalise (mitut parteid hõlmava) arusaamise baasilt, et kuhupoole minek on. Sammud peaks ilmselt olema nii regulatiivsed (“võimaldame erafirmadel teha, kergendame bürokraatiat, teeme soodustusi teatud laadi investeeringutele”) kui otsesed (“suuname riigiettevõtted rutem tegema”).
Energiaturuga natuke sarnaselt võib vaadelda elamuturgu. Riigil ja omavalitsusel on võimalus tegutseda kinnisvara turul. Kui nad suudavad tekitada turul pakutavast odavamat elamispinda, mõjutab see ülejäänud turul valitsevaid hindu.
6 comments
Juba proovitud sotside majanduspoliitikat, ei enam.
No sotsid ei saa vähemalt 5 aastat õnneks mitte midagi otsustada, aga juhivahetus oli teretulnud.
>Sotsiaaltoetuste jagamisest ühele või teisele poole on Läänemetsa sõnul
mõistlikum arvestada juba majanduse keskmes põhimõtet, et iga inimene
peab oma palgaga toime tulema ja ära elama.
Kuidagi väga … parempoolne või midagi.
Üritasin eile kuulata Esimeses stuudios. Kriitika oli kuidagi õõnes ja arusaamatu kuidas nad kõike paremini teeks. Majandusest arusaamise võttis Läänemets kokku sõnaga “neoliberalism”. Siin just hetkel liigub postitus, kuidas Eesti on sotsblokist kõige edukam riik olnud ja ma ei ole kindel, et me peame suurte eeskujude põhjamaade järgi kohe samale rajale astuma. Põhjamaad on oma lahkusega ka palju ämbreid teinud ja see riigikord on uskumatult kallite maksudega. Rohkem makse tähendab rohkem regulatsioone ja see majandusele pigem lisaraskus. Kui me läheneme 50 aastat järjepidevale vabadusele, siis sotsiaaldemokraatlikud vaated kindlasti võiks aina rohkem pildis olla, aga mitte domineerivalt.
Turu toimimise astme kohta, nõus – turg ei lahenda küsimusi tihti ühiskonnale sobivas suunas ega kiirusega. Mõnikord ei lahenda üldse. Seal, kus turg ei tee, peab ühiskond (tänapäeval levinud ideede põhjal – EL, riik ja KOV-id maksuraha paigutades) olukorda suunama. Nõustun ka lisaväitega, et parempoolsed on samuti kriisi ajal meelde tuletanud, mis küsimusi turg ei lahenda.
> “Tänases ühiskonnas me näemegi, et ka Reformierakond trügib vasakule ja sotsiaaldemokraatide maale, räägivad palju peretoetustest. Aga see ongi signaal, et parempoolsel majandusideoloogial põhinev süsteem ei tööta, nende lahendused ei tööta. Ei saa öelda ettevõtjale koroona- või energiakriisis, et saa ise hakkama, turg toimib. Ei toimi.
Siiski, mina ei nimetaks seda ainult majanduspoliitikaks. Osi on vähemalt 4:
– maksu- ja rahapoliitika (toob sekkumiseks vahendid, kogub headel aegadel varud)
– sotsiaalpoliitika (tagab et kukkunud püsti ja haiged terveks saavad, jagab just toetusi ja teenuseid)
– majanduspoliitika (seab prioriteete, loob infrastruktuuri, kõrvaldab takistusi)
– haridus- ja teaduspoliitika (tagab, et on midagi, mis takistuste kõrvaldamisel kõrgelt areneda võiks)
– jälle majanduspoliitika (kui on näha, et miski areneb lootust andvalt, aitab invensteeringutega, tagades et tekkiv lisaväärtus koha peal kättesaadavaks jääb)
Inflatsiooniga tegelemise osas: üldiselt tegeleb inflatsiooniga Euroopa Kespank. Nemad tegelevad sellega sõltumatult (neid ei saa mõjutada), põhiliselt varaostude programmi ja intressimäärade kaudu (neid muutes või muutmise kavatsusest mõista andes).
Paraku on hinnatõus EL piirides toimunud erineva kiirusega ja Eesti on hinnatõusu esireas. Ma ei usu, et riik peaks eesmärgiks võtma sellega otse midagi teha (“kartuli ja kapsa piirhind kehtestada”). Energiahüvitised on juba tehtud, üsnagi märkimisväärses mahus. Elektri piirhinna vastu mul midagi pole, võimalusi tuleks uurida – minu hinnangul peaks see takistama turutõrkeid (1000 € / MWh oli ulme).
Kaudselt on võimalik teha küll: hinnad langevad, kui kaupa / teenust turul jätkub või üle jääb. Selles küsimuses turg reeglina toimib tavapärasel viisil (elektrienergia hinnad on ka miinuses olnud ületoodangu korral). Kui riik suudab tarbitava kauba (näiteks energia) saadavust majanduspoliitiliste sammudega parandada, siis selle hind ka langeb, mis mõjutab muid hindu.
Paraku on näiteks energia saadavuse parandamine turul piisavalt suur ülesanne, et sellega peaks tegelema mitu valitsust järjest, laiapõhjalise (mitut parteid hõlmava) arusaamise baasilt, et kuhupoole minek on. Sammud peaks ilmselt olema nii regulatiivsed (“võimaldame erafirmadel teha, kergendame bürokraatiat, teeme soodustusi teatud laadi investeeringutele”) kui otsesed (“suuname riigiettevõtted rutem tegema”).
Energiaturuga natuke sarnaselt võib vaadelda elamuturgu. Riigil ja omavalitsusel on võimalus tegutseda kinnisvara turul. Kui nad suudavad tekitada turul pakutavast odavamat elamispinda, mõjutab see ülejäänud turul valitsevaid hindu.
NEP