Ma ei tea. Ühest küljest on inimesel õigus teha endaga mida tahab, aga teisest küljest, kohustust kedagi surma minemisel aidata ei tohiks kellelegi panna.
Jääb vabatahtliku abi võimalus (ja muidugi ravist keeldumise kuulda võtmine, see on elementaarne). Et keegi vabatahtlikult aidata julgeks, peavad olema reeglid – mida tuleb enne teha ja kuidas tõendada, et keegi pärast süüdistust ei esitaks. Reegleid hetkel teadagi pole. Kui paljud neid vajaks, ei tea.
Reeglite puhul tundub tähtis, et oleks tõendatud arusaamine – et inimene teab mida soovib, ning surve puudumine – et keegi pole teda mõjutanud.
Väga vana inimese puhul on arusaamisega ennustatavalt raske, ühel päeval see eksisteerib ja teisel mitte. Seega liiga kaua ootamisel on eutanaasia ilmselt ka teoreetilise võimalikkuse korral ikka praktiliselt võimatu, sest inimene pole järjekindlalt teovõimeline, tema nõusolek on vaid heal hetkel informeeritud.
Mida aga tulevik toob, on raske öelda. Võib-olla elatakse tulevikus kauem ja suudetakse ka väga katkise kehaga jääda valust vabaks ning tegutsemisvõimeliseks. Võib-olla võtavad tuleviku elust tüdinud inimesed otsuse oma (robot)kätte ning ei vaja abi.
Võib-olla mõne haiguse ravi on paari aasta kaugusel (vanaduse oma ilmselt mitte, aga võib-olla vanadus on siiski haigus ja kunagi saadakse sellest jagu – vanim teadaolev selgroogne on hetke andmetel olnud 392 +/- 120 aastane haikala), ja põdeja tehtud otsus surra on hiljem üle vaadates lühinägelik.
1 comment
Kurvad lood, aga vältimatud.
Ma ei tea. Ühest küljest on inimesel õigus teha endaga mida tahab, aga teisest küljest, kohustust kedagi surma minemisel aidata ei tohiks kellelegi panna.
Jääb vabatahtliku abi võimalus (ja muidugi ravist keeldumise kuulda võtmine, see on elementaarne). Et keegi vabatahtlikult aidata julgeks, peavad olema reeglid – mida tuleb enne teha ja kuidas tõendada, et keegi pärast süüdistust ei esitaks. Reegleid hetkel teadagi pole. Kui paljud neid vajaks, ei tea.
Reeglite puhul tundub tähtis, et oleks tõendatud arusaamine – et inimene teab mida soovib, ning surve puudumine – et keegi pole teda mõjutanud.
Väga vana inimese puhul on arusaamisega ennustatavalt raske, ühel päeval see eksisteerib ja teisel mitte. Seega liiga kaua ootamisel on eutanaasia ilmselt ka teoreetilise võimalikkuse korral ikka praktiliselt võimatu, sest inimene pole järjekindlalt teovõimeline, tema nõusolek on vaid heal hetkel informeeritud.
Mida aga tulevik toob, on raske öelda. Võib-olla elatakse tulevikus kauem ja suudetakse ka väga katkise kehaga jääda valust vabaks ning tegutsemisvõimeliseks. Võib-olla võtavad tuleviku elust tüdinud inimesed otsuse oma (robot)kätte ning ei vaja abi.
Võib-olla mõne haiguse ravi on paari aasta kaugusel (vanaduse oma ilmselt mitte, aga võib-olla vanadus on siiski haigus ja kunagi saadakse sellest jagu – vanim teadaolev selgroogne on hetke andmetel olnud 392 +/- 120 aastane haikala), ja põdeja tehtud otsus surra on hiljem üle vaadates lühinägelik.
Korralik keeruline teema ühsõnaga.