Leidsin Ekspressist ühe huvitava ajaloolise artikli. Hans H. Luik kirjutab meenutusi 1994. aastast, täpsemalt meedia ja sisepoliitikute reaktsioonist (tol ajal juba) Venemaa Föderatsiooni vägede väljaviimisele Eesti Vabariigist. Praegu saavad lugu kõik lugeda, aga puhuks kui maksumüür ette laotakse, on keegi teinud varukoopia [siia](https://pastebin.com/raw/jcB2miv6).
Lõbusaid ja masendavaid noppeid artiklist. 🙂
Läbirääkimiste stiil:
> Jeltsin jonnis, keeldus rääkimast valitsusjuht Mart Laari vöi Riigikogu poliitikutega. Õhtu läbi kestnud läbirääkimistel oli kõik lahtine. Viina hulk, mida kulistada tuli, on Eesti diplomaatia ajaloos täpselt arvel. Lennart isegi uinus laua taga korraks. Eestlased suutsid tagasi tõrjuda venelaste katsed vägede kokkupakkimist kuidagi venitada. Jeltsinil oli kukil ka Lääne, eriti USA surve.
(kõrvalmärkus: surve oli tugev, sest vägede väljaviimine vabastas Venemaale märkimisväärsed USA toetusrahad, mis küll mõeldud vägede majutamiseks, aga mida sai kasutada ka muuks)
Juku: mul sõi Mart stenogrammi ära (milleks Mart stenogrammi ära sõi, võib olla lootust küsida Mardilt, aga samas võimalik, et temagi võttis märjukest ja kirjaoskus jättis ta maha):
> Mis juttu siis Meri ja välisminister Luik pipardava Jeltsiniga keerutasid? Meil oleks võimalus seda teada, sest üks eestlane tegi märkmeid. Meri oli selleks Kremlisse kaasa kutsunud kirjutaja, välisministeeriumi Vene lauaülema Mart Helme. Tundub, et Helme seda dokumenti ministeeriumile ei andnudki. See ei saanud kaduma minna „välisministeeriumi ja Kadrioru vahel“, nagu Helme väidab.
Marutõbine meedia (väikese enesereklaamina mainib Luik, et Eesti Ekspress ei sattunud marutõve küüsi):
> Eesti päevalehed oleksid nagu soovett joonud. Nad trampisid Lennarti diplomaatilise saavutuse mutta. Tänan Mart Soidrot, kes otsis välja need kõnekad tsitaadid (Õhtuleht 5.09.2019). Paremad pirnid serveerin siin suurtähtedega.
> „Üks-null Venemaa kasuks!!“ raporteeris Rahva Hääl (kunagiste ärimeeste Strandbergi ja Kivimägi leht). „President Meri EELISTAS AUSALE ALISTUMISELE VÕLTSKANGELASE ROLLI“ – nii pealkirjastas Kalle Muuli oma arvamusloo.
> Hommikuleht kirtsutas samuti vene kirsade lahkumise peale nina. Andres Herkel: „26. juulil Moskvas sõlmitud lepingutega „KINKIS“ EESTI AMEERIKA ÜHENDRIIKIDELE TEMA VÄLISPOLIITILISE AU ning Venemaale Ühendriikide ulatusliku majandusabi. Mida Eesti vastu sai? Lepinguid vaadates paistab, et MITTE MIDAGI.“
> Lehe juhtkirja pealkiri oli juba suisa sõge. „PRESIDENT JA VÄLISMINISTER – GENIAALSED DIPLOMAADID JA RIIGIREETURID“. Einoh, Vene väed ikka Eestisse jätta ja neid põlgusega põrnitseda, ega Hommikuleht vähemaga poleks leppinud! Leht kuulus toona ärimees Andres Bergmannile, advokaat Peeter Lepikule ja teistele eesti meestele.
> Postimees nägi Vene vägede kiirkorras väljasaatmises konkreetselt vaenuliku KGB kätt! Ma ei tea, mis neid nõelas. Tookord oli Isamaa omadega lõhki, võibolla käisid kisklevad tiivad Postimehe toimetuses mürki külvamas. Sisepoliitika segamine välispoliitikasse tumestab eesmärke (nii jäi meil Marko Mihkelsoni ja ResPublika intriigi tõttu omal ajal sõlmimata piirileping Venemaaga. Kui hea on hullu naabriga mitte piirilepingut omada?)
> Lugege Postimeest 27. augustil 1994:
> „Ükskõik, kelle võit see on, kuid EESTI VÕIT SEE EI OLE. Praegu pole küll veel täpselt teada, MIS VAHENDITEGA JELTSIN MERI NURKA SURUS, kuid nurka ta suruti. Ehk pandi Lennart Georgevitši ette lauale KGB dokumendid, mille olemasolust ta ise pole rääkinud ning millest avalikkus ei söandanud rääkida. Ikkagi president. ISEGI LEPINGUID LUGEMATA on selge, et EESTILT KOORITI SEITSE NAHKA“.
Riigikogu poolt ratifitseerimine, mis võinuks toimumata jääda, õnneks ei huvitanud ameerika rahakoti valvureid ega vene sõjaväe liigutajaid. Venelased liigutasid väed ja ameeriklased liigutasid raha, tulemus ei vajanud Riigikogu poolt isegi lille liigutamist. 🙂
Põnev! Mis võiks juhtuda, kui suunamudijatest ajakirjanikud asju ajaks?
Aga, konservatiivid on siiski EU vastaselt meelestatud, mitte NATO vastaselt. Einoh aga eks H.H.L teab paremini.
2 comments
Leidsin Ekspressist ühe huvitava ajaloolise artikli. Hans H. Luik kirjutab meenutusi 1994. aastast, täpsemalt meedia ja sisepoliitikute reaktsioonist (tol ajal juba) Venemaa Föderatsiooni vägede väljaviimisele Eesti Vabariigist. Praegu saavad lugu kõik lugeda, aga puhuks kui maksumüür ette laotakse, on keegi teinud varukoopia [siia](https://pastebin.com/raw/jcB2miv6).
Lõbusaid ja masendavaid noppeid artiklist. 🙂
Läbirääkimiste stiil:
> Jeltsin jonnis, keeldus rääkimast valitsusjuht Mart Laari vöi Riigikogu poliitikutega. Õhtu läbi kestnud läbirääkimistel oli kõik lahtine. Viina hulk, mida kulistada tuli, on Eesti diplomaatia ajaloos täpselt arvel. Lennart isegi uinus laua taga korraks. Eestlased suutsid tagasi tõrjuda venelaste katsed vägede kokkupakkimist kuidagi venitada. Jeltsinil oli kukil ka Lääne, eriti USA surve.
(kõrvalmärkus: surve oli tugev, sest vägede väljaviimine vabastas Venemaale märkimisväärsed USA toetusrahad, mis küll mõeldud vägede majutamiseks, aga mida sai kasutada ka muuks)
Juku: mul sõi Mart stenogrammi ära (milleks Mart stenogrammi ära sõi, võib olla lootust küsida Mardilt, aga samas võimalik, et temagi võttis märjukest ja kirjaoskus jättis ta maha):
> Mis juttu siis Meri ja välisminister Luik pipardava Jeltsiniga keerutasid? Meil oleks võimalus seda teada, sest üks eestlane tegi märkmeid. Meri oli selleks Kremlisse kaasa kutsunud kirjutaja, välisministeeriumi Vene lauaülema Mart Helme. Tundub, et Helme seda dokumenti ministeeriumile ei andnudki. See ei saanud kaduma minna „välisministeeriumi ja Kadrioru vahel“, nagu Helme väidab.
Marutõbine meedia (väikese enesereklaamina mainib Luik, et Eesti Ekspress ei sattunud marutõve küüsi):
> Eesti päevalehed oleksid nagu soovett joonud. Nad trampisid Lennarti diplomaatilise saavutuse mutta. Tänan Mart Soidrot, kes otsis välja need kõnekad tsitaadid (Õhtuleht 5.09.2019). Paremad pirnid serveerin siin suurtähtedega.
> „Üks-null Venemaa kasuks!!“ raporteeris Rahva Hääl (kunagiste ärimeeste Strandbergi ja Kivimägi leht). „President Meri EELISTAS AUSALE ALISTUMISELE VÕLTSKANGELASE ROLLI“ – nii pealkirjastas Kalle Muuli oma arvamusloo.
> Hommikuleht kirtsutas samuti vene kirsade lahkumise peale nina. Andres Herkel: „26. juulil Moskvas sõlmitud lepingutega „KINKIS“ EESTI AMEERIKA ÜHENDRIIKIDELE TEMA VÄLISPOLIITILISE AU ning Venemaale Ühendriikide ulatusliku majandusabi. Mida Eesti vastu sai? Lepinguid vaadates paistab, et MITTE MIDAGI.“
> Lehe juhtkirja pealkiri oli juba suisa sõge. „PRESIDENT JA VÄLISMINISTER – GENIAALSED DIPLOMAADID JA RIIGIREETURID“. Einoh, Vene väed ikka Eestisse jätta ja neid põlgusega põrnitseda, ega Hommikuleht vähemaga poleks leppinud! Leht kuulus toona ärimees Andres Bergmannile, advokaat Peeter Lepikule ja teistele eesti meestele.
> Postimees nägi Vene vägede kiirkorras väljasaatmises konkreetselt vaenuliku KGB kätt! Ma ei tea, mis neid nõelas. Tookord oli Isamaa omadega lõhki, võibolla käisid kisklevad tiivad Postimehe toimetuses mürki külvamas. Sisepoliitika segamine välispoliitikasse tumestab eesmärke (nii jäi meil Marko Mihkelsoni ja ResPublika intriigi tõttu omal ajal sõlmimata piirileping Venemaaga. Kui hea on hullu naabriga mitte piirilepingut omada?)
> Lugege Postimeest 27. augustil 1994:
> „Ükskõik, kelle võit see on, kuid EESTI VÕIT SEE EI OLE. Praegu pole küll veel täpselt teada, MIS VAHENDITEGA JELTSIN MERI NURKA SURUS, kuid nurka ta suruti. Ehk pandi Lennart Georgevitši ette lauale KGB dokumendid, mille olemasolust ta ise pole rääkinud ning millest avalikkus ei söandanud rääkida. Ikkagi president. ISEGI LEPINGUID LUGEMATA on selge, et EESTILT KOORITI SEITSE NAHKA“.
Riigikogu poolt ratifitseerimine, mis võinuks toimumata jääda, õnneks ei huvitanud ameerika rahakoti valvureid ega vene sõjaväe liigutajaid. Venelased liigutasid väed ja ameeriklased liigutasid raha, tulemus ei vajanud Riigikogu poolt isegi lille liigutamist. 🙂
Põnev! Mis võiks juhtuda, kui suunamudijatest ajakirjanikud asju ajaks?
Aga, konservatiivid on siiski EU vastaselt meelestatud, mitte NATO vastaselt. Einoh aga eks H.H.L teab paremini.