Oleme Mari-Liis Tartust ja Marta Tallinnast. Töötame Delfi uurivas toimetuses faktikontrollimise ja valeinfo reporteritena. Vastame teie küsimustele kuni u 20ni!
Kes oleme ja millega tegeleme?
- Kirjutame faktikontrolliartikleid – lükkame ümber sotsiaalmeedias levivaid populaarseid valeväiteid ja lisame puuduvat konteksti
- Kirjutame pikemaid analüüse valeinfo, propaganda, võrgustike ja (super)levitajate kohta
- Teeme podcasti "Valeinfo: paljastatud!"
- Oleme osa Delfi uurivast toimetusest
- Oleme lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala(d)
Mis meid huvitab?
- Ajakirjanduse muutunud ja muutuv roll, selle probleemid ja võimalused
- Faktikontrollimise (ka meie lugude ja kontrollide) roll ja mõju praeguses infokorratuses
Natuke isiklikku, sest me ei ole lihtsalt anonüümsed tsensorid Delfist:
Mari-Liis:
- Ma olen lühike, aga pikem kui Marta
- Mulle ei meeldi, kui hapukoor on külmkapis lahtiselt (panen selle karpi)
- Ma ei keera kunagi pudelikorke lõpuni kinni ja pudelid lähevad alati ümber
Marta:
- Olen venku
- Õppisin pool aastat Amsterdamis
- Enne üleeilset ei teadnud, mis asi on piipar
Veel lisainfot
Delfi faktikontroll kuulub International Fact-Checking Network (IFCN) võrgustikku.
Delfi faktikontroll on META third-party fact-checking programmi partner.
by Due-Citron6070
22 comments
Mitu minutit läinud ja keegi pole midagi küsinud. Eks tuleb ots lahti teha.
Kuidas kommenteerite seda, et faktikontrolliks nimetatud madala kvaliteediga artiklid annavad valeinfole pigem kvaliteedimärgise? Ehk olukorras, kus faktikontroll teeb oma tööd pealiskaudselt või lohakalt, annab see valeinfo levitajale argumendi “Nad eksisid punktis A, järelikult ei ole nad pädevad ka B-d ja C-d (kus on tegelik vale) hindama”.
Kus kohast te leiate infot faktide kohta.
Kui ma mainiks, et Martin Helmel on Eesti suurim peenis siis kas see kuuluks ümberlükkamisele või ei?
Kas ja milliseid ähvardusi olete te saanud isikutelt, keda on teie faktikontrollid mõjutanud/ümber lükanud? Sotsiaalmeedias ähvardamine kipub olema liialt tavaline, nii et uudishimust sooviks teada kuidas see ajakirjanikke mõjutab.
Ekspress Grupi ajakirjanikud levitavad tihti venemaa eriteenistuste loodud valeinfot Iisraeli kohta. Millal ette võtate? Võiks lausa artikliseeria teha!
Kas Estonia uppus sis ära v ei?
Edit:Teine küsimus ka – kes se uputas Estonia ära?
Kes kontrollib faktikontrollijaid? Enda töö compliance protsessides toimub pidev üksteise töö üle kontrollimine, et viia vigade arv miinimumini. Millised üksteise või ka välised kontrolli protsessid on paika pandud?
Kui tihti juhtub, et eelarvamus kellestki paneb soovima ja eeldama, et ta räägib valet juttu, aga tegelikult selgub, et jutt oli õige? Ja vastupidi, et soovite/eeldate, et jutt on õige, aga tegelikult oli valeinfo? Või suudate oma arvamust inimesest täiesti kõrvale hoida ja lihtsalt kontrollite fakte, mida inimesed esitavad?
Olgu siis eelarvamus kellestki misiganes põhjustel, poliitiline, isiklik, eelnevad käitumismustrid.
Mil moel oleks inimesel võimalik kontrollida, kas uurimustöö või muu allika autor, on kuidagi materjaalselt motiveeritud antud info avaldamisel?
Näiteks:
Ma olen naftafirma osanik ning kirjutan arvamusloo mõnda Eesti väljaandesse, kus räägin, et fossiilkütused on ikka see tegelik ja ainuõige tulevik ning loodussõbralikumad, kui muud energiaallikad. Kuidas saaks kodanik teha kindlaks, kas ma olen neutraalne teadlane või hoopis naftafirma osanik, kes teeb kavalalt reklaami, et tõsta oma kasumit?
Kuidas tagate, et faktid on ajakohased? Nt kas pluuto on planeet või mitte.
Kas Einar Kuusk on siis võlgu 6 tonni?
Kuidas näeb välja faktikontrollimise protsess? Mis etappe see sisaldab?
Millised tegurid on faktikontrollijate mainet rikkunud? Olen märganud juhtumeid, kus isikud leiavad, et kui faktikontroll on millegi kohta öelnud “see pole õige”, siis see asi tegelikult ongi õige!
Kuidas on ajakirjandust ja Teie tööd mõjutanud (muuhulgas) Donald Trump-i poolt laialdast kasutust leidnud “fake news” väide? Kohati meenutab “fake news” maailmavaade kunagist *Lügenpresse* tehnikat.
Milline isik ja organisatsioon võiks Eestis saada tiitli “Suurim valeinfo levitaja” & “Suurim valeinfot levitav organisatsioon”? Oletan, et aastate käigus on silma jäänud tegelased, kes on teistest konkurentsitult rohkem säärast infot levitanud.
Kas valite ise artikleid mida “faktikontrollida” ja kui valite siis mille põhjal? Kas teile ka saadetakse erinevaid postitusi/artikleid/videosid mida üle kontrollida?
Kui palju on selliseid juhtumeid kus puudub piisavalt infot, et midagi ümber lükata või kinnitada – eriti huvitab kui sisu võib olla potensiaalselt ohtlik. Kas siis jätate selle kuskile kõrvale, et infot koguda aja jooksul või panete ikkagi mingi disclaimeri juurde?
mille järgi valite, mis fakte kontrollida?
Mille alusel valite fakte, mida kontrollida? Kas te arvate, et faktikontrollist on mingit kasu, st kas see jõuab kunagi üldse nendeni, kes võiksid sellest õppust võtta?
Mis alustel toimuvad valikud, et mis artiklite sisu ümber lükata ja milliseid mitte?
Valelike kirjutiste kajastamine ja teadvustamine —olgugi, et eesmärk võib olla nende kummutamine— võib algoritmidele levitamiseks hagu anda.
Seega täpsustav järelküsimus, kust läheb piir, millal teeb avalik faktikontrollimine rohkem kahju kui head või on see protsess üdini kasulik?
Miks faktikontroll üldse vajalik on (ettevõtte seisukohast)? Mida võidab sellest ettevõte kui võtta seisukoht, et faktikontroll on lihtsalt lisakulu. Vigu artiklites tuleb ju pidevalt ette ja inimesed unustavad need järgmiseks ajakirja/lehe tarbimiskorraks ammu ära. Kas faktikontrolli olemasolu tagab ajakirjale/lehele kuulumise mingisse ühendusse, võetakse neid globaalses kontekstis tõsisemalt jne?
Kas võib teid kutsuda faktimudijateks?
Kas aja jooksul on silma jäänud mõni inimene või väljaanne, kelle öeldut-väidetut on pidanud ikka ja jälle faktikontrollima?
Meediaga on palju probleeme
Probleemi algus algab nendest kes omavad meedia firmat.
Tasuta loetav meedia veebileht ei ole tasuta, Tavainimesed maksavad veebikülastamisel enda infoga.
Firma omanikud reklaamivad end läbi meedia portaali kellel on enda agenda.
Riik vajab meedia kanalit kus nende sõna peale jääb, seega saab meedia firma riigilt raha. “reklaami seda või me paneme su kinni”
Poliitikud kasutavad meedia platvorme, et enda agendat edasi lükata mis on kinni makstud ehk sponsoreeritud suurfirmade omanike poolt.
Suurim rahakott võib otsustada reklaamida mis iganes ta tahab ja survestada ainult tema enda vaatepunkti läbi meedia firma.
Kui meedia firma ei nõustu nii riigi poolt kui ja suur firma omanike poolt survestusega siis läheb meedia firma pankrotti.
Tuleb aru saada kuidas meedia firma raha teenib, siis saab aru miks nii palju propagandat on levikul.
Tundub et faktikontrollid kipuvad reeglina valima subjektiks kas (isegi vähese levikuga) sotsiaalmeediapostitusi või opositsioonipoliitikute arvamusi, kuid näib et harva tehakse faktikontrolli poliitikutele või institutsioonidele, kelledel tõeliselt võimu on.
Kes peaks faktikontrolli tegema näiteks Vabariigi Valitsusele, Kaitsejõududele, KAPOle, suurkorporatsioonidele mh ravimitootjatele, filantroopidest miljardäridele, Euroopa Komisjonile, Maailma Majandusfoorumile, miks mitte isegi NATOle?
Põhimõtteliselt peaks see olema ajakirjanduse kui neljanda võimu ülesanne hoida ausatena kõiki võimuorganeid, et avalikkuse usaldus nende vastu oleks õigustatud. Kui faktikontrollijad ei täida seda ülesannet piisava tõsidusega, valides pigem lihtsamaid sihtmärke, siis kas võiks öelda et faktikontroll kui selline hoopis vähendab usaldust nende institutsioonide, sh iseenda vastu?
Kas olete korralikult puusse ka pannud sel moel, et olete oma faktikontrolli kirjutise pidanud ümber lükkama?
Kas on ka reaalselt kohtusse antud?
Teie subjektiivne hinnang-kui palju on Eestis aktiivseid vene propa tootjaid ning selle edasikandjaid?