Tal on dementsus, mis pidi kilpnäärme haigete lõpp olema. See süvenes tohutu kiirusega ja aeglustavaid tablette ta ei olnud enam mingi hetk nõus võtma (ajasid tema sõnul liiga palju pissile). Ükspäev tõenäoliselt üritas vannitoas pirni vahetada ja kukkus jalgadele. Ta ilmselt oli seal 12h olnud ja jalgade verevarustus katkes (ta sellel hetkel ei osanud telefoni vastu võtta enam hästi). Esialgu oli haiglas, nüüd õendushaiglas. Koju teda enam ei lasta, sest jalad ei võta korralikult alla. Nüüd ta peab minema hooldekodusse. Ja ma olen nii sitt inimene, et ma ei julge talle külla minna, sest ta ei mäleta mind enam. See lugu juhtus augustis ja me käisime eelmiste jõulude ajal külas ja kallistas mind ja mu meest ja siis küsis, et väga tore, aga kes te olete? Kui ma nime ütlen, siis natuke adub. Isa tunneb natuke rohkem ära, aga ta ka igaks juhuks alati tutvustab ennast. Mu mees istub koguaeg kukil, et miks ma ei lähe külla talle. Ma lihtsalt ei julge, sest see oleks minu jaoks laastav, et ta mind absoluutselt ei tunne. Samas see on nii isekas põhjus minu poolt. Ma lihtsalt ei tea mida teha. Tegelikult on ju igat pidi laastav tunne. Ma ei suudaks eales endale andestada kui ma teda vaatama ei läheks. #offmychest

Edit: ma peaks vist lisama, et olen 16 aastat kannatanud ärevuse ja depressiooni käes. Võtan siiani antideprekaid. Olen 32.

Edit2: ma kardan nii väga seda ka, et kas tal on seal ikka kõik hästi. See kuuuurija video oli lapsemäng võrreldes sellega mida ma USAs olen näinud. Isa juba ütles, et tema jutt on ühesõnaliseks läinud. Ma ka ei tea ju…

Link on AU kohta

https://youtu.be/lb_14RWfj-I?si=4RmcenVu5G4Qs0i3

by DraftFrosty925

10 comments

  1. Me kõik kardaks, see suht norm reaktsioon. Aga just do it. Vt oma viimane lause.

  2. Kogemusest räägin, et ega see ongi üks valusamaid asju, näha oma lähedast hääbumas nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ses suhtes saan aru.

    Küll aga soovitan ikka käia aeg-ajalt, eriti kui märgid on sellised et kauaks teda enam ei ole. Praegu on kindlasti väga valus, aga pigem hetke valu kui pärast mõelda, et miks ei läinud, kui variant oli.

  3. Käi ära. Ta on sinu vanaema. Tema sind ei tunne, aga sina teda küll. Vanaema pannkoogid või mis iganes teie mälestused koos on.

  4. See ei tee sind halvaks inimeseks, et sa enda vaimset tervist tähtsamaks pead. Tema jaoks on elutee lõpusirgel nagunii ja seal on väga vähe sul teha või muuta.

  5. Mul ühel tuttaval on sarnane lugu, et ei tunne ära jne, põhjenduseks toob ta, et ei taha teda sellisena mäletada.. Minu arust pole see külastus ainult sinu jaoks, vaid ka tema jaoks..

    Me peame tegema oma pere ja lähedaste jaoks ka seda mis on meile keeruline ja mis on meile raske.. see näitab kes me siin elus oleme. Sest kui kõik on korras ja elu on hea, siis on ju kõik tublid ja toredad.. aga kui elus on rasked ajad, siis me saame alles teada kes me tegelikult oleme..

  6. Aga vota süda rindu ja mine külla, seal pole mitte midagi pistmist Sinuga( see ei ole nii, et ta ei taha sind mäletada.. tal lihtsalt pole mingit kontrolli selle üle mida ta mäletab) on lihtsalt kole haigus mis ei vali… praegu on veel võimalus…

    …võib-olla on sul pilte kus te koos olete siis näita neid talle, võid talle rääkida aegadest kus te koos aega veetsite ja ühistest mälestustest. Vahel see aitab ja tekib “helge hetk” aga seda ei pruugi juhtuda…
    Lihtsalt tee tal olemine nii mugavaks kui võimalik…

    Lõppkokkuvõttes on sul endal pärast hea meel, et läksid külla Isegi kui ta sind üldse ei mäleta – veel hullem on seda tunnet endaga kaasas kanda, et sa ei läinud!

  7. Dementsuse puhul tavaline. Ka minu lahkunud vanaema ei tundnud mingist hetkest enam kedagi ära. Ei mäletanud, et tal olid lapsed, lapselapsed. Ei osanud enam telefoni kasutada. Kui rääkis, siis võis mingit ühte asja sitsiljon korda rääkida, jututeemat mujale viia ei olnud võimalik.

  8. See on veel elava inimese leinamine, sest kõlab küll julmalt, aga keha on alles, kuid seda inimest, kes meid tundis, enam mitte. Kui sa seda kaotust aktsepteerid, on ka külastamine lihtsam. Paku talle inimlikku lähedust, aga ära koorma liigse meenutamisega, sest see võib segadusse ajada. Mine iseenda emotsionaalse toe mõttes kellegagi koos, aga mitte suure delegatsiooniga. Keskendu sellele, et lihtsalt minna ja koos aega veeta on parim, mida sa antud olukorras teha saad.

  9. Tean samuti kogemusest kui õudne see mõte on ja ega see tore ei ole. Aga tead, üldiselt on neil mõned selgushetked ka ja igal juhul on kuskil võõras kohas olemine ja see teadmatuse tunne väga hirmus, nii et soovitan siiski minna. Mine vii näiteks mõned pildid tema perest erinevatel aegadel ja kui on, siis äkki sinust, temast ja isast koos. Või kui sul tuleb veel midagi pähe, mis temas turvatunnet tekitada võiks. Ehk midagi ta kodust? Kui ta sind ära ei tunne siis pole hullu, võid selgitada või võid lihtsalt “uuesti tutvuda” temaga ja juttu ajada. Ta on seda väärt, et julguse kokku võtad ja sind ennast jääb minemata jätmine ka kummitama. Minge isaga koos?

Leave a Reply