„Täna keskpäeva ajal andsid ukraina sõjamehed Vene okupantidele lahingu. Meie üksused murdsid hõivajate positsioonidest läbi ja kindlustasid edu vastupealetungiga,” öeldakse teates.
„Kandes märkimisväärseid kaotusi, päästavad Vene üksused end lahinguväljalt Vene Föderatsiooni suunas põgenedes,” öeldakse teates.
​
Aga see, et tšetseenid ka veel Ukrainasse lähevad, ei ole hea.
Väidetavalt on tapetud üle 1000 vene sõduri. Ju tahetakse aega et uut kahuriliha saata ning plaane üle vaadata.
Venemaa pole selle sõjategevuse perioodi jooksul kogu oma eksisteerimise aja jooksul kandnud nii palju kaotusi üheski tema algatatud relvakonfliktis.
Ühest küljest arusaadav miks Ukrainlased tahavad sõda lõpetada. Samas Putin on tekitanud miljarditesse ulatuvat kahju, rääkimata inimeludest. Keegi peab selle nö arve kinni maksma.
Kas oleks võimalik Krimm ja Donbass tagasi võtta selle sõja käigus?
Ma arvan suhkruissi Xi Jinping käskis tuure maha võtta või ei pakkunud nii head majandustehingut kui arvati.
Selline ettepanek on äärmiselt solvav Ukraina osas. Valgevene ei ole neutraalne riik, kus pidada läbirääkimisi. Venemaa kasutab Valgevenet, et saada sõjategevuses eelist ning ei ole välistatud ka Valgevene osalus sissetungis.
Minsk on sõjas osaleva maa pinnal, ei tundu reaalne. Mingu Stockholmi, seal on chill.
Miks tänapäeval on vaja läbirääkimisteks üldse kuskile kohale sõita?!
Videosild oleks hea ja turvaline lahendus.
Miks kõikidel vene sõjakuritegijatel on nii punchable näod? Tundub nagu raamatuid saab küll kaane järgi hinnata.
Enne kui ma alustan, ma ei ole riigiteadur, sõjaväelane ega ajaloolane. Minu nägemus asjast on kuskil luulu ja paranoia vahepeal.
Ma ütleks, et on tähelepanuväärne, et Venemaa kõigest paari tunni jooksul läks positsioonilt “me nende natsidega läbi ei räägi” positsioonile “Minskis võime ju rääkida”. (kui eesti meedias loetut usaldada s.h nende ajakava).
Aga ma arvan, et Ukraina jaoks on veel vara rääkida.
*Venelased said 1941 Eestis sundmobilisatsiooniga kokku 50 000 meest miljoni elaniku kohta (Eesti rahvaarv 1941 detsembriks oli natuke üle miljoni), Ukraina puhul tähendaks sama protsent ca 2 miljonit püssi all (kui neile püsse jagub).
*Venemaa pole selliste kaotustega (kui Ukraina armee postitusi uskuda) sõda pidanud tõenäoliselt alates Afganistanist. Võib-olla isegi mitte II Maailmasõjast saati. Gruusia juba on ja Donbassi hõivamine 2014 on nädala pärast arvatavasti väiksem konflikt kui praegune.
*Kiievi vallutamine võib moraalselt ja märgiliselt olla suur löök, kuid 2M võitlejat, kes alla ei anna, teevad sõja päris kiiresti Venemaa jaoks väga kalliks (eriti kui neid läänest veel relvade ja varustusega toetatakse ka).
*Seega (kuigi ma saan ise ka aru, et seda on äärmiselt küüniline väita) ei ole Ukrainal enne väga põhjust läbi rääkida, kui nende poolel on ca 20 000 hukkunut. Üldmobilisatsiooni taluvuspiir võib olla kuskil 100 000 hukkunut (Eesti II maailmasõjas info järgi võiks see olla kuni 3% rahvastikust sõdurite arvestuses + 4% rahvastikust tsiviilohvritena, aga ajad on muutunud)
*Minu suurim hirm on, et Putin leiab nädalate või kuude pärast, et sõda läheb liiga aeglaselt ja lubab taktikaliste tuumarelvade kasutamist. Sest kui Ukraina saab üldmobilisatsiooniga oma 2M sõdurit kätte, siis on sõda Venemaa jaoks kaotatud ning selle vormistamine vaid aja küsimus. St, mehi ja tehnikat kulub Ukrainasse nii palju, et ei jää midagi Soome, Rootsi, Baltikumi, Kasahstani ja Gruusia ähvardamiseks. Ilma sõjaseisukorrata vähemasti mitte.
*Kui lääs kollektiivsena Ukrainat sõjaliselt varustuse, tehnika ja relvadega jooksvalt ei aita, siis mina Putini positsioonilt mõtleks küll, et ju nad paarikümne kilotonnise tuumarelva peale ka midagi ei tee (peale sanktsioonide). Putini positsioonil näeks ma 50/50 võimalust, et ei tee, seda enam, et Vene väed on seda aastast aastasse harjutanud. Ja kui palju hullemaks sanktsioonid ikka minna saavad pärast SWIFTist ära lõikamist.
11 comments
Batjal on juba novitšokiga tee tõmbama pandud.
Ega ei pea väga ruttu lauataha ka jooksma.
[https://www.facebook.com/pressjfo.news/posts/319769343511716](https://www.facebook.com/pressjfo.news/posts/319769343511716)
„Täna keskpäeva ajal andsid ukraina sõjamehed Vene okupantidele lahingu. Meie üksused murdsid hõivajate positsioonidest läbi ja kindlustasid edu vastupealetungiga,” öeldakse teates.
„Kandes märkimisväärseid kaotusi, päästavad Vene üksused end lahinguväljalt Vene Föderatsiooni suunas põgenedes,” öeldakse teates.
​
Aga see, et tšetseenid ka veel Ukrainasse lähevad, ei ole hea.
Väidetavalt on tapetud üle 1000 vene sõduri. Ju tahetakse aega et uut kahuriliha saata ning plaane üle vaadata.
Venemaa pole selle sõjategevuse perioodi jooksul kogu oma eksisteerimise aja jooksul kandnud nii palju kaotusi üheski tema algatatud relvakonfliktis.
Ühest küljest arusaadav miks Ukrainlased tahavad sõda lõpetada. Samas Putin on tekitanud miljarditesse ulatuvat kahju, rääkimata inimeludest. Keegi peab selle nö arve kinni maksma.
Kas oleks võimalik Krimm ja Donbass tagasi võtta selle sõja käigus?
Ma arvan suhkruissi Xi Jinping käskis tuure maha võtta või ei pakkunud nii head majandustehingut kui arvati.
Selline ettepanek on äärmiselt solvav Ukraina osas. Valgevene ei ole neutraalne riik, kus pidada läbirääkimisi. Venemaa kasutab Valgevenet, et saada sõjategevuses eelist ning ei ole välistatud ka Valgevene osalus sissetungis.
Minsk on sõjas osaleva maa pinnal, ei tundu reaalne. Mingu Stockholmi, seal on chill.
Miks tänapäeval on vaja läbirääkimisteks üldse kuskile kohale sõita?!
Videosild oleks hea ja turvaline lahendus.
Miks kõikidel vene sõjakuritegijatel on nii punchable näod? Tundub nagu raamatuid saab küll kaane järgi hinnata.
Enne kui ma alustan, ma ei ole riigiteadur, sõjaväelane ega ajaloolane. Minu nägemus asjast on kuskil luulu ja paranoia vahepeal.
Ma ütleks, et on tähelepanuväärne, et Venemaa kõigest paari tunni jooksul läks positsioonilt “me nende natsidega läbi ei räägi” positsioonile “Minskis võime ju rääkida”. (kui eesti meedias loetut usaldada s.h nende ajakava).
Aga ma arvan, et Ukraina jaoks on veel vara rääkida.
*Venelased said 1941 Eestis sundmobilisatsiooniga kokku 50 000 meest miljoni elaniku kohta (Eesti rahvaarv 1941 detsembriks oli natuke üle miljoni), Ukraina puhul tähendaks sama protsent ca 2 miljonit püssi all (kui neile püsse jagub).
*Venemaa pole selliste kaotustega (kui Ukraina armee postitusi uskuda) sõda pidanud tõenäoliselt alates Afganistanist. Võib-olla isegi mitte II Maailmasõjast saati. Gruusia juba on ja Donbassi hõivamine 2014 on nädala pärast arvatavasti väiksem konflikt kui praegune.
*Kiievi vallutamine võib moraalselt ja märgiliselt olla suur löök, kuid 2M võitlejat, kes alla ei anna, teevad sõja päris kiiresti Venemaa jaoks väga kalliks (eriti kui neid läänest veel relvade ja varustusega toetatakse ka).
*Seega (kuigi ma saan ise ka aru, et seda on äärmiselt küüniline väita) ei ole Ukrainal enne väga põhjust läbi rääkida, kui nende poolel on ca 20 000 hukkunut. Üldmobilisatsiooni taluvuspiir võib olla kuskil 100 000 hukkunut (Eesti II maailmasõjas info järgi võiks see olla kuni 3% rahvastikust sõdurite arvestuses + 4% rahvastikust tsiviilohvritena, aga ajad on muutunud)
*Minu suurim hirm on, et Putin leiab nädalate või kuude pärast, et sõda läheb liiga aeglaselt ja lubab taktikaliste tuumarelvade kasutamist. Sest kui Ukraina saab üldmobilisatsiooniga oma 2M sõdurit kätte, siis on sõda Venemaa jaoks kaotatud ning selle vormistamine vaid aja küsimus. St, mehi ja tehnikat kulub Ukrainasse nii palju, et ei jää midagi Soome, Rootsi, Baltikumi, Kasahstani ja Gruusia ähvardamiseks. Ilma sõjaseisukorrata vähemasti mitte.
*Kui lääs kollektiivsena Ukrainat sõjaliselt varustuse, tehnika ja relvadega jooksvalt ei aita, siis mina Putini positsioonilt mõtleks küll, et ju nad paarikümne kilotonnise tuumarelva peale ka midagi ei tee (peale sanktsioonide). Putini positsioonil näeks ma 50/50 võimalust, et ei tee, seda enam, et Vene väed on seda aastast aastasse harjutanud. Ja kui palju hullemaks sanktsioonid ikka minna saavad pärast SWIFTist ära lõikamist.