Disco Elysium on ikka veel Metacriticus läbi ajaloo parim PC mäng. Eestlaste tehtud. Kes ei ole veel mänginud – soovitan. Ma arvasin, et ma ei naudi enam arvutimänge – et liiga vana ja ükski mäng ei olnud enam huvitav. Parim mäng mida ma eales olen mänginud. Rohkem nagu raamat.

10 comments

1. Olles seda mänginud paari päeva jagu: see on liigagi raamatu moodi. Ma pigem loeks raamatut. 😀

2. Peaks ära mainima ka, et ettevõte võeti neilt vaenulikult üle, nii et ei pea ennast halvasti tundma kui ostmise asemel leitakse mäng kusagilt mujalt.

3. Arvutimängimine 2024 aastal pole enam lõbus, seda tehakse kohusetundest ja võistlushimust.

4. Disco Elysium on tõesti hea. Minu lemmik hetk oli kui peategelane tantsis ennast nii segaseks, et linnavaim hakkas temaga rääkima. Kes teab, see teab. See oli kurb ja rõõmus hetk korraga, nii naljakas, aga ka nii mõistev inimliku kurbuse ja nõrkuse suhtes: see iseloomustab DE lähenemist üldse. See on lihtsalt väga mõistev.

   Tõesti hästi kirjutatud. Võrdle seda nt mingi Dragon Age Veilguardiga. Bioware peeti kunagi stoorimängude tipuks, nüüd on nii cringe.

   Üks DE kirjutajatest (ja eestlane ka) töötas ka Obsidiani mängu Pentiment kirjutajana. Ka see võib meeldida neile, kellele Disco Elysium meeldis.

5. Mina ei soovita. Just sellepärast, et “rohkem nagu raamat”

6. Isiklikult ei meeldi üldse see mäng. Mulle tundub see üsna point and click, kus pead jõhkralt esseed lugema. Siiski ei ütle, et see halb mäng on. Ilmselt on see selline slow-burn lugu, mis lõpuks premeerib sind, kui kõik läbi loed.

7. See enda mõtete omavaheline vaidlemine on mega hea.

   * Half light: “Everyone is a whore!”
   * Volition: “Everyone is a whore? What does that even mean?”

   Kõik tekst on hästi peale loetud. Kui keegi esimest korda mägib, siis ma soovitan julgemaid (ja tihti rumalamaid) otsuseid teha, sest siis tulevad kõige naljakamad situatsioonid. Selles mängus on väga raske olla “normaalne inimene”.

8. Kui nende 2. review on Half Life 2, mis tuli välja aastal 2004, siis nende arvamus ei loe midagi nagu enamuse USA väljaannete oma. Aga tublid Eestlased kes Disco Elysiumi tegid. Hea mäng on.

9. Disco Elysium on huvitav, kaval semi-interaktiivne novell, aga mänguks on seda raske nimetada. Puuduvad mängu põhielemendid – eesmärk, väljakutse, tasu, progress, **põnevus**

   Proovinud 2 korda tõsiselt, aga no ei viitsi e-raamatut mängu kuues lugeda, isegi kui mõned ideed on kuratlikult head. E-raamatu sa loed vähemalt kaanest kaaneni. Aga raamat, mis teeskleb mängu, on problemaatilisem; sul on valikud, et mis peatükke sa loed. Ja lõppelamus jääb sellest lünklik. Ja kui kogu lugu on su enda valida, siis kaob huvi valida. Tuleb selline käkk nagu valid ja sa ei ole kirjanik. On mänge, mis said selle tasakaaluga hakkama, nagu Witcher 3 või Baldur’s Gate 3 või Papers, Please!

   Disco Elysium ei saa. Lisaks ei saa DE aru, mis žanri mäng ta on. Ise kujutab ette, et RPG, aga tegelikult on point-and-click adventure. Ainult et viimases loevad mõistatused, ja RPG-d teeseldes, sellele eriti ei mõeldud….

   Taotlus on selge, vanad tekstiropud Baldur’s Gate mängud, aga kui sa võtad mingi asja ja krutid põhja, siis ühest küljest, sa krutid põhja selle mis pooltele meeldis, ja teisalt selle, mis ajas pooled inimesed minema.

   Mulle RÄIGELT meeldis tegelase tegemise süsteem, tõsiselt läbi mõeldud ja omadused nagu “Inner Empire” karjusid, et miks pole keegi selle peale varem tulnud? Aga siis algas “mäng” ja see on lõputu *pretentious* autoclicker. Et imetle siin, kui nupukas kirjanik oli ja seal ja–. Sinust endast on suva. Olgugi et sa pead samal ajal olema selle filmi režissöör

   Downvotege terviseks, vähemalt tean et tõde

10. Kui mina vaatan metacriticut näen Disco Elysiumi skoorina 91 ja ta ei ole number üks. Kuidas sa said selle sinna?

Comments are closed.