Kremli eelkirjutatud ning kogemata publiseeritud manifesto jäi waybackmachine ajahammasrataste vahele kinni, mis näitab, kui kindlad venelased selles olid, et nad saavad Ukraina loetud tundidega kätte
Google tõlge:
**Venemaa ja uue maailma pealetung**
Meie silme all sünnib uus maailm. Venemaa sõjaline operatsioon Ukrainas on toonud sisse uue ajastu – ja seda korraga kolmes mõõtmes. Ja loomulikult neljandas sisevene keeles. Siit algab uus periood nii ideoloogias kui ka meie sotsiaal-majandusliku süsteemi mudelis – aga sellest tasub veidi hiljem eraldi rääkida.
Venemaa on taastamas oma ühtsust – 1991. aasta tragöödia, see kohutav katastroof meie ajaloos, selle ebaloomulik nihestus, on ületatud. Jah, suure hinna eest, jah, läbi virtuaalse kodusõja traagiliste sündmuste, sest praegu tulistavad ikka veel vennad, keda lahutab kuulumine Vene ja Ukraina armeesse, kuid Ukrainat kui vastase võitlust enam ei ole. Venemaa. Venemaa taastab oma ajaloolist täiust, koondades kokku vene maailma, vene rahva – tervikuna suurvenelasi, valgevenelasi ja väikevenelasi. Kui me oleksime sellest loobunud, kui oleksime lasknud ajutisel jagunemisel võimust võtta sajandeid, siis me mitte ainult ei reedaks oma esivanemate mälestust, vaid oleksime ka meie järeltulijate neetud Vene maa lagunemise lubamise eest.
Vladimir Putin on ilma tilgagi liialduseta võtnud endale ajaloolise vastutuse, otsustades mitte jätta Ukraina küsimuse lahendamist tulevaste põlvede hooleks. Selle lahendamise vajadus jääks ju alati Venemaa peamiseks probleemiks – kahel peamisel põhjusel. Ja rahvusliku julgeoleku küsimus ehk Ukrainast Venemaa-vastase Venemaa ja meile survestava lääne eelposti loomine on nende hulgas alles tähtsuselt teisel kohal.
Esimene oleks alati lõhestunud rahva kompleks, rahvusliku alanduse kompleks – kui Vene maja kaotas esmalt osa oma vundamendist (Kiiev) ja seejärel oli sunnitud leppima kahe riigi, mitte ühe riigi olemasoluga, vaid kaks rahvast. Ehk siis kas hüljata oma ajalugu, nõustudes hullumeelsete versioonidega, et “ainult Ukraina on tõeline Venemaa”, või siis abitult hambaid krigistada, meenutades aegu, mil “meie kaotasime Ukraina”. Ukraina tagastamine ehk tagasipööramine Venemaale oleks iga kümnendiga aina keerulisem – hoo saaks ümberkodeerimine, venelaste devenestamine ja Ukraina väikevenelaste õhutamine venelaste vastu. Ja lääne täieliku geopoliitilise ja sõjalise kontrolli kindlustamise korral Ukraina üle muutuks selle tagasipöördumine Venemaale täiesti võimatuks – selle eest tuleks võidelda Atlandi blokiga.
Nüüd on see probleem kadunud – Ukraina on naasnud Venemaale. See ei tähenda, et tema riiklus likvideeritakse, vaid see reorganiseeritakse, taastatakse ja naastakse osa Vene maailma loomulikku seisundisse. Millistes piirides, millises vormis liit Venemaaga kindlustatakse (CSTO ja Euraasia Liidu või Venemaa ja Valgevene liitriigi kaudu)? See otsustatakse pärast seda, kui Ukraina ajalukku on lõpp pandud Venemaa-vastasena. Igal juhul on vene rahva lõhenemise periood lõppemas.
Ja siit algab saabuva uue ajastu teine mõõde – see puudutab Venemaa suhteid läänega. Isegi mitte Venemaa, vaid Vene maailm, see tähendab kolm riiki, Venemaa, Valgevene ja Ukraina, tegutsedes geopoliitilises plaanis ühtse tervikuna. Need suhted on jõudnud uude etappi – Lääs näeb Venemaa naasmist oma ajalooliste piiride juurde Euroopas. Ja ta on selle peale kõva häälega nördinud, kuigi hingepõhjas peab ta endale tunnistama, et teisiti ei saakski.
Kas keegi Euroopa vanades pealinnades Pariisis ja Berliinis uskus tõsiselt, et Moskva loobub Kiievist? Et venelased on igavesti lõhestunud rahvas? Ja samal ajal, kui Euroopa ühineb, kui Saksa ja Prantsuse eliit üritavad haarata anglosaksidelt kontrolli Euroopa integratsiooni üle ja koondada ühtset Euroopat? Unustades, et Euroopa ühendamine sai võimalikuks ainult tänu Saksamaa ühendamisele, mis toimus hea vene (ehkki mitte eriti targa) tahte järgi. Pärast seda ka vene maadel siputada pole isegi mitte tänamatuse, vaid geopoliitilise rumaluse tipp. Läänel tervikuna ja veelgi enam Euroopal ei jätkunud jõudu Ukrainat oma mõjusfääris hoida ja veelgi enam Ukrainat endale võtta. Et sellest mitte aru saada, pidid lihtsalt geopoliitilised lollid olema.
Täpsemalt oli ainult üks võimalus: panustada Venemaa ehk siis Vene Föderatsiooni edasisele kokkuvarisemisele. Aga see, et see ei toiminud, oleks pidanud selgeks saama paarkümmend aastat tagasi. Ja juba viisteist aastat tagasi, pärast Putini Müncheni kõnet, kuulsid isegi kurdid – Venemaa tuleb tagasi.
Nüüd üritab lääs karistada Venemaad selle eest, et ta naasis, selle eest, et ta ei õigustanud oma arvelt kasumiplaane, selle eest, et ta ei lubanud lääneruumi laienemist itta. Püüdes meid karistada, arvab Lääs, et suhted temaga on meie jaoks ülitähtsad. Kuid see pole ammu nii olnud – maailm on muutunud ja seda mõistavad hästi mitte ainult eurooplased, vaid ka läänt valitsevad anglosaksid. Ükski lääne surve Venemaale ei too kaasa midagi. Kahjud vastasseisu sublimatsioonist on mõlemal poolel, kuid Venemaa on selleks moraalselt ja geopoliitiliselt valmis. Kuid lääne enda jaoks toob vastasseisu suurenemine tohutuid kulusid – ja peamised pole sugugi majanduslikud. Euroopa kui osa läänest soovis autonoomiat – Saksamaa Euroopa integratsiooniprojektil ei ole strateegilist mõtet, säilitades samal ajal anglosaksi ideoloogilise, sõjalise ja geopoliitilise kontrolli Vana Maailma üle. Jah, ja see ei saa olla edukas, sest anglosaksid vajavad kontrollitud Euroopat. Kuid Euroopa vajab autonoomiat ka muul põhjusel — juhuks, kui riigid satuvad isolatsiooni (sisemiste konfliktide ja vastuolude tõttu) või keskenduvad Vaikse ookeani piirkonnale, kuhu liigub geopoliitiline tõmbekeskus.
Aga vastasseis Venemaaga, millesse anglosaksid Euroopat tirivad, võtab eurooplastelt isegi võimalused iseseisvuda – rääkimata sellest, et samamoodi üritab Euroopa peale suruda Hiinaga murdumist. Kui praegu rõõmustavad atlantlased, et “Vene oht” ühendab läänebloki, siis Berliinis ja Pariisis ei saa nad mõistmata jätta, et autonoomialootuse kaotanuna kukub Euroopa projekt keskpikas perspektiivis lihtsalt kokku. Seetõttu pole iseseisvalt mõtlevatel eurooplastel praegu täiesti huvi ehitada oma idapiirile uus raudne eesriie – mõistes, et sellest saab Euroopa karikakra. Kelle sajand (täpsemalt pool aastatuhandet) globaalset juhtimist on igal juhul möödas – kuid selle tuleviku osas on veel võimalikud erinevad variandid. Sest uue maailmakorra ülesehitamine – ja see on praeguste sündmuste kolmas mõõde – kiireneb ja selle kontuurid on üha selgemini nähtavad läbi anglosaksi globaliseerumise leviva katte. Multipolaarne maailm on lõpuks saanud reaalsuseks – operatsioon Ukrainas ei suuda kedagi peale lääne Venemaa vastu koondada. Sest muu maailm näeb ja mõistab suurepäraselt – see on konflikt Venemaa ja Lääne vahel, see on vastus atlantlaste geopoliitilisele ekspansioonile, see on Venemaa oma ajaloolise ruumi ja koha tagasitulek maailmas.
Hiina ja India, Ladina-Ameerika ja Aafrika, islamimaailm ja Kagu-Aasia – keegi ei usu, et lääs juhib maailmakorda, veel vähem kehtestab mängureegleid. Venemaa pole mitte ainult läänele väljakutseid esitanud, vaid on näidanud, et lääne globaalse domineerimise ajastu võib lugeda täielikult ja lõplikult lõppenuks. Uut maailma ehitavad kõik tsivilisatsioonid ja võimukeskused loomulikult koos läänega (ühtne või mitte) – kuid mitte selle tingimustel ja mitte selle reeglite järgi.
Kremlimeelsed sputnik news lugejad be like: SeE eI Ole päRis, VeNeMaA eI tEEkS kUnAGi nIi!1!1!1
Could you please be so kind to provide an English translation, that would really help!
Arvestades kuidas neid on häkkerid rünnanud, siis ei imestaks kui üks neist selle sinna portaali üles laadis ning õiged omanikud siis esimesel võimalusel ära kustutasud.
Täielik masendus tekub selle peale 🙁
Mein Kampfi vene versioon.
Varro, sina kirjutasid selle?? Vahele jäid kuna su hiljutistest fb postitustest saab suht sama häma kokku.
Seda suht raske teha kui rubla on varsti väärt vähem kui WC paber
Üsna kindlasti on Kremlis inimesi, kes nii mõtlevad, aga tekstina on see pigem võltsing, mille stiil ei ole Kremli ametlikele teadaannetele omane.
EDIT See näib olevat tuntud vene marurahvuslase Pjotr Akopovi arvamuslugu? Siiski huvitav, et see maha korjati.
Võib järeldada, et Ukraina peab kõik sibulad ise mulda istutama, muidu peame ise neid sibulaid hakkama istutama mulda.
Siin on kaks otsustamispunkti kõikidele Eestlastele
1. Ei taha sõdida, siis hakka kohe nüüd otsima võimalust minemakolimiseks.
2. Liitud kaitseliiduga. Õpid relvast laskmise selgeks.
Ahh, mulle meeldivad sellised psyopid.
The blood of order followers have to flow.
A te uurige kus asub euroopa new world order.Kampaania juba eu parlamendis kãib resetEU jne.Putsi korras hälvik peaks olema kes aru ei saa mis toimub maailmas
Tohutu läänevastasus, aga samas nafta, gaasi, maavarade jms eest raha võtta ei ole mingi probleem.
14 comments
Kremli eelkirjutatud ning kogemata publiseeritud manifesto jäi waybackmachine ajahammasrataste vahele kinni, mis näitab, kui kindlad venelased selles olid, et nad saavad Ukraina loetud tundidega kätte
Google tõlge:
**Venemaa ja uue maailma pealetung**
Meie silme all sünnib uus maailm. Venemaa sõjaline operatsioon Ukrainas on toonud sisse uue ajastu – ja seda korraga kolmes mõõtmes. Ja loomulikult neljandas sisevene keeles. Siit algab uus periood nii ideoloogias kui ka meie sotsiaal-majandusliku süsteemi mudelis – aga sellest tasub veidi hiljem eraldi rääkida.
Venemaa on taastamas oma ühtsust – 1991. aasta tragöödia, see kohutav katastroof meie ajaloos, selle ebaloomulik nihestus, on ületatud. Jah, suure hinna eest, jah, läbi virtuaalse kodusõja traagiliste sündmuste, sest praegu tulistavad ikka veel vennad, keda lahutab kuulumine Vene ja Ukraina armeesse, kuid Ukrainat kui vastase võitlust enam ei ole. Venemaa. Venemaa taastab oma ajaloolist täiust, koondades kokku vene maailma, vene rahva – tervikuna suurvenelasi, valgevenelasi ja väikevenelasi. Kui me oleksime sellest loobunud, kui oleksime lasknud ajutisel jagunemisel võimust võtta sajandeid, siis me mitte ainult ei reedaks oma esivanemate mälestust, vaid oleksime ka meie järeltulijate neetud Vene maa lagunemise lubamise eest.
Vladimir Putin on ilma tilgagi liialduseta võtnud endale ajaloolise vastutuse, otsustades mitte jätta Ukraina küsimuse lahendamist tulevaste põlvede hooleks. Selle lahendamise vajadus jääks ju alati Venemaa peamiseks probleemiks – kahel peamisel põhjusel. Ja rahvusliku julgeoleku küsimus ehk Ukrainast Venemaa-vastase Venemaa ja meile survestava lääne eelposti loomine on nende hulgas alles tähtsuselt teisel kohal.
Esimene oleks alati lõhestunud rahva kompleks, rahvusliku alanduse kompleks – kui Vene maja kaotas esmalt osa oma vundamendist (Kiiev) ja seejärel oli sunnitud leppima kahe riigi, mitte ühe riigi olemasoluga, vaid kaks rahvast. Ehk siis kas hüljata oma ajalugu, nõustudes hullumeelsete versioonidega, et “ainult Ukraina on tõeline Venemaa”, või siis abitult hambaid krigistada, meenutades aegu, mil “meie kaotasime Ukraina”. Ukraina tagastamine ehk tagasipööramine Venemaale oleks iga kümnendiga aina keerulisem – hoo saaks ümberkodeerimine, venelaste devenestamine ja Ukraina väikevenelaste õhutamine venelaste vastu. Ja lääne täieliku geopoliitilise ja sõjalise kontrolli kindlustamise korral Ukraina üle muutuks selle tagasipöördumine Venemaale täiesti võimatuks – selle eest tuleks võidelda Atlandi blokiga.
Nüüd on see probleem kadunud – Ukraina on naasnud Venemaale. See ei tähenda, et tema riiklus likvideeritakse, vaid see reorganiseeritakse, taastatakse ja naastakse osa Vene maailma loomulikku seisundisse. Millistes piirides, millises vormis liit Venemaaga kindlustatakse (CSTO ja Euraasia Liidu või Venemaa ja Valgevene liitriigi kaudu)? See otsustatakse pärast seda, kui Ukraina ajalukku on lõpp pandud Venemaa-vastasena. Igal juhul on vene rahva lõhenemise periood lõppemas.
Ja siit algab saabuva uue ajastu teine mõõde – see puudutab Venemaa suhteid läänega. Isegi mitte Venemaa, vaid Vene maailm, see tähendab kolm riiki, Venemaa, Valgevene ja Ukraina, tegutsedes geopoliitilises plaanis ühtse tervikuna. Need suhted on jõudnud uude etappi – Lääs näeb Venemaa naasmist oma ajalooliste piiride juurde Euroopas. Ja ta on selle peale kõva häälega nördinud, kuigi hingepõhjas peab ta endale tunnistama, et teisiti ei saakski.
Kas keegi Euroopa vanades pealinnades Pariisis ja Berliinis uskus tõsiselt, et Moskva loobub Kiievist? Et venelased on igavesti lõhestunud rahvas? Ja samal ajal, kui Euroopa ühineb, kui Saksa ja Prantsuse eliit üritavad haarata anglosaksidelt kontrolli Euroopa integratsiooni üle ja koondada ühtset Euroopat? Unustades, et Euroopa ühendamine sai võimalikuks ainult tänu Saksamaa ühendamisele, mis toimus hea vene (ehkki mitte eriti targa) tahte järgi. Pärast seda ka vene maadel siputada pole isegi mitte tänamatuse, vaid geopoliitilise rumaluse tipp. Läänel tervikuna ja veelgi enam Euroopal ei jätkunud jõudu Ukrainat oma mõjusfääris hoida ja veelgi enam Ukrainat endale võtta. Et sellest mitte aru saada, pidid lihtsalt geopoliitilised lollid olema.
Täpsemalt oli ainult üks võimalus: panustada Venemaa ehk siis Vene Föderatsiooni edasisele kokkuvarisemisele. Aga see, et see ei toiminud, oleks pidanud selgeks saama paarkümmend aastat tagasi. Ja juba viisteist aastat tagasi, pärast Putini Müncheni kõnet, kuulsid isegi kurdid – Venemaa tuleb tagasi.
Nüüd üritab lääs karistada Venemaad selle eest, et ta naasis, selle eest, et ta ei õigustanud oma arvelt kasumiplaane, selle eest, et ta ei lubanud lääneruumi laienemist itta. Püüdes meid karistada, arvab Lääs, et suhted temaga on meie jaoks ülitähtsad. Kuid see pole ammu nii olnud – maailm on muutunud ja seda mõistavad hästi mitte ainult eurooplased, vaid ka läänt valitsevad anglosaksid. Ükski lääne surve Venemaale ei too kaasa midagi. Kahjud vastasseisu sublimatsioonist on mõlemal poolel, kuid Venemaa on selleks moraalselt ja geopoliitiliselt valmis. Kuid lääne enda jaoks toob vastasseisu suurenemine tohutuid kulusid – ja peamised pole sugugi majanduslikud. Euroopa kui osa läänest soovis autonoomiat – Saksamaa Euroopa integratsiooniprojektil ei ole strateegilist mõtet, säilitades samal ajal anglosaksi ideoloogilise, sõjalise ja geopoliitilise kontrolli Vana Maailma üle. Jah, ja see ei saa olla edukas, sest anglosaksid vajavad kontrollitud Euroopat. Kuid Euroopa vajab autonoomiat ka muul põhjusel — juhuks, kui riigid satuvad isolatsiooni (sisemiste konfliktide ja vastuolude tõttu) või keskenduvad Vaikse ookeani piirkonnale, kuhu liigub geopoliitiline tõmbekeskus.
Aga vastasseis Venemaaga, millesse anglosaksid Euroopat tirivad, võtab eurooplastelt isegi võimalused iseseisvuda – rääkimata sellest, et samamoodi üritab Euroopa peale suruda Hiinaga murdumist. Kui praegu rõõmustavad atlantlased, et “Vene oht” ühendab läänebloki, siis Berliinis ja Pariisis ei saa nad mõistmata jätta, et autonoomialootuse kaotanuna kukub Euroopa projekt keskpikas perspektiivis lihtsalt kokku. Seetõttu pole iseseisvalt mõtlevatel eurooplastel praegu täiesti huvi ehitada oma idapiirile uus raudne eesriie – mõistes, et sellest saab Euroopa karikakra. Kelle sajand (täpsemalt pool aastatuhandet) globaalset juhtimist on igal juhul möödas – kuid selle tuleviku osas on veel võimalikud erinevad variandid. Sest uue maailmakorra ülesehitamine – ja see on praeguste sündmuste kolmas mõõde – kiireneb ja selle kontuurid on üha selgemini nähtavad läbi anglosaksi globaliseerumise leviva katte. Multipolaarne maailm on lõpuks saanud reaalsuseks – operatsioon Ukrainas ei suuda kedagi peale lääne Venemaa vastu koondada. Sest muu maailm näeb ja mõistab suurepäraselt – see on konflikt Venemaa ja Lääne vahel, see on vastus atlantlaste geopoliitilisele ekspansioonile, see on Venemaa oma ajaloolise ruumi ja koha tagasitulek maailmas.
Hiina ja India, Ladina-Ameerika ja Aafrika, islamimaailm ja Kagu-Aasia – keegi ei usu, et lääs juhib maailmakorda, veel vähem kehtestab mängureegleid. Venemaa pole mitte ainult läänele väljakutseid esitanud, vaid on näidanud, et lääne globaalse domineerimise ajastu võib lugeda täielikult ja lõplikult lõppenuks. Uut maailma ehitavad kõik tsivilisatsioonid ja võimukeskused loomulikult koos läänega (ühtne või mitte) – kuid mitte selle tingimustel ja mitte selle reeglite järgi.
Kremlimeelsed sputnik news lugejad be like: SeE eI Ole päRis, VeNeMaA eI tEEkS kUnAGi nIi!1!1!1
Could you please be so kind to provide an English translation, that would really help!
Arvestades kuidas neid on häkkerid rünnanud, siis ei imestaks kui üks neist selle sinna portaali üles laadis ning õiged omanikud siis esimesel võimalusel ära kustutasud.
Täielik masendus tekub selle peale 🙁
Mein Kampfi vene versioon.
Varro, sina kirjutasid selle?? Vahele jäid kuna su hiljutistest fb postitustest saab suht sama häma kokku.
Seda suht raske teha kui rubla on varsti väärt vähem kui WC paber
Üsna kindlasti on Kremlis inimesi, kes nii mõtlevad, aga tekstina on see pigem võltsing, mille stiil ei ole Kremli ametlikele teadaannetele omane.
EDIT See näib olevat tuntud vene marurahvuslase Pjotr Akopovi arvamuslugu? Siiski huvitav, et see maha korjati.
Võib järeldada, et Ukraina peab kõik sibulad ise mulda istutama, muidu peame ise neid sibulaid hakkama istutama mulda.
Siin on kaks otsustamispunkti kõikidele Eestlastele
1. Ei taha sõdida, siis hakka kohe nüüd otsima võimalust minemakolimiseks.
2. Liitud kaitseliiduga. Õpid relvast laskmise selgeks.
Ahh, mulle meeldivad sellised psyopid.
The blood of order followers have to flow.
A te uurige kus asub euroopa new world order.Kampaania juba eu parlamendis kãib resetEU jne.Putsi korras hälvik peaks olema kes aru ei saa mis toimub maailmas
Tohutu läänevastasus, aga samas nafta, gaasi, maavarade jms eest raha võtta ei ole mingi probleem.