Sada aastat tagasi kulges idapiir teadupärast nii, nagu see Tartu rahuga paika pandi, Eestile kuuluvad Narva (Naroova) jõe tagused vallad ja Petserimaa. Mis tähendab, et ka Ivangorod (Jaanilinn), Petseri, Irboska ja Lavrõ (Laura) on Eesti asulad. Jaanilinna pole kaardile eraldi märgitud, see oli tollal Narva linnaosa.
Maakonnad on praegusega võrreldes kohati hoopis teist nägu. On üksainus suur Virumaa. Harjumaa hõlmab ka suure osa Raplamaast. Jõgevamaa, Otepää ümbrus ja osa Põlvamaast istuvad suure Tartumaa süles. Võrumaa piirid kattuvad enam-vähem võru keele levialaga. Hiiumaa kuulub Läänemaale. Põltsamaa ja Imavere asuvad miskipärast Viljandimaal. Kummalisel kombel on Pärnumaa endale ahnitsenud ka osa Mulgimaast ja ulatub Valgamaani välja. Tapa asub Järvamaa servas, Märjamaa Läänemaal.
Linnu on veel vähe. Näiteks Türi, Jõgeva, Keila, Kunda ja Kärdla on alevid, Rapla, Põlva, Loksa ja Lihula alevikud. Nõmme on iseseisev alev. Tartu külje all asub mõistatuslik Piiskopi alevik, mille kohta kiire guugeldamine ei anna mingit vastust.
Valdasid oli sama palju nagu metsas sipelgaid. Tallinna naabrusest leiame näiteks äraunustatud Kurna, Nehatu ja Vääna vallad. Võrumaal asusid sellised ilusa nimega vallad nagu Vana Roosa, Krabi ja Orava. Petserimaal, vastu Pihkva järve, tegutses Järvesuu vald. Veel ilusaid vallanimesid: Tuhalaane (Viljandimaa), Paatsalu (Läänemaa), Laanemetsa (Valgamaa).
Geograafias on saja aastaga toimunud tähelepanuväärseid muutusi. Narva jõgi ei ole veel üles paisutatud, seetõttu puudub kaardilt Narva veehoidla. Aga mis kõige toredam, ehkki idas on Eesti alasid kaotanud, siis läänes tuleb maad aina juurde. Kassari (Kassaar) oli sajand tagasi veel selgelt omaette, kuid on praeguseks Hiiumaaga kokku kasvanud. Noarootsi (Passlepa) ei olnud veel nii kõvasti mandri küljes kinni. Kuressaare lähedal asunud Mullutu järve asemel on praegu mitu väiksemat veekogu.
Huvitavad muutused toimuvad Muhu ümber. Lõunas asuv Võilaid on Muhuga liitunud, Suurlaid on veel suuremaks paisunud ja loodes asuv Kõinastu laid on loonud maasilla Muhuga. Ühesõnaga, Muhumaa paisub pöörase kiirusega, varsti pole enam Saaremaale pääsemiseks tammi vajagi.
Ka teedevõrgustik on veidi teine. Suurt Tallinn-Tartu maanteed veel ei eksisteeri, peamine ühendustee kulgeb enam-vähem paralleelselt raudteega (Piibe tee). Raudteevõrk oli sada aastat tagasi üllatavalt tihe, sest lisaks laiadele rööbastele jooksid mitmel pool ka kitsarööpmelised raudteed. Tahtsid aastal 1925 sõita Türilt rongiga Tapale? Täiesti võimalik. Aga Pärnust Viljandisse? Läbi Mõisaküla said. Mõisakülast võis ka Läti kaudu Valka või Mõnistesse loksuda. Ümberistumisega oli võimalik sõita Pärnust lausa Võrru või Petserisse.
Üllatused sellega veel ei lõpe. Kuivastu sadamasse jõudes võis reisija istuda rongile ja põrutada otse Kuressaarde. Arusaamatuks jääb, kuidas see raudtee, mis sest et kitsarööpmeline, sinna Väikese väina tammile ära mahtus. Aga Tallinna ja Pärnu vahel puudus igasugune raudteeühendus. Juba sada aastat tagasi oodati Rail Balticut. Ilmselt tuleb veel sada aastat oodata.
>>>
Maakonnad on praegusega võrreldes kohati hoopis teist nägu. On üksainus suur Virumaa. Harjumaa hõlmab ka suure osa Raplamaast. Jõgevamaa, Otepää ümbrus ja osa Põlvamaast istuvad suure Tartumaa süles. Võrumaa piirid kattuvad enam-vähem võru keele levialaga. Hiiumaa kuulub Läänemaale. Põltsamaa ja Imavere asuvad miskipärast Viljandimaal. Kummalisel kombel on Pärnumaa endale ahnitsenud ka osa Mulgimaast ja ulatub Valgamaani välja. Tapa asub Järvamaa servas, Märjamaa Läänemaal.
>>>
Need olid väga loogilised piirid. Oleks võinud olla siiani, kui seda vahepealset jama poleks olnud, mil mitte ainult meil piire ei muudetud.
2 comments
Sada aastat tagasi kulges idapiir teadupärast nii, nagu see Tartu rahuga paika pandi, Eestile kuuluvad Narva (Naroova) jõe tagused vallad ja Petserimaa. Mis tähendab, et ka Ivangorod (Jaanilinn), Petseri, Irboska ja Lavrõ (Laura) on Eesti asulad. Jaanilinna pole kaardile eraldi märgitud, see oli tollal Narva linnaosa.
Maakonnad on praegusega võrreldes kohati hoopis teist nägu. On üksainus suur Virumaa. Harjumaa hõlmab ka suure osa Raplamaast. Jõgevamaa, Otepää ümbrus ja osa Põlvamaast istuvad suure Tartumaa süles. Võrumaa piirid kattuvad enam-vähem võru keele levialaga. Hiiumaa kuulub Läänemaale. Põltsamaa ja Imavere asuvad miskipärast Viljandimaal. Kummalisel kombel on Pärnumaa endale ahnitsenud ka osa Mulgimaast ja ulatub Valgamaani välja. Tapa asub Järvamaa servas, Märjamaa Läänemaal.
Linnu on veel vähe. Näiteks Türi, Jõgeva, Keila, Kunda ja Kärdla on alevid, Rapla, Põlva, Loksa ja Lihula alevikud. Nõmme on iseseisev alev. Tartu külje all asub mõistatuslik Piiskopi alevik, mille kohta kiire guugeldamine ei anna mingit vastust.
Valdasid oli sama palju nagu metsas sipelgaid. Tallinna naabrusest leiame näiteks äraunustatud Kurna, Nehatu ja Vääna vallad. Võrumaal asusid sellised ilusa nimega vallad nagu Vana Roosa, Krabi ja Orava. Petserimaal, vastu Pihkva järve, tegutses Järvesuu vald. Veel ilusaid vallanimesid: Tuhalaane (Viljandimaa), Paatsalu (Läänemaa), Laanemetsa (Valgamaa).
Geograafias on saja aastaga toimunud tähelepanuväärseid muutusi. Narva jõgi ei ole veel üles paisutatud, seetõttu puudub kaardilt Narva veehoidla. Aga mis kõige toredam, ehkki idas on Eesti alasid kaotanud, siis läänes tuleb maad aina juurde. Kassari (Kassaar) oli sajand tagasi veel selgelt omaette, kuid on praeguseks Hiiumaaga kokku kasvanud. Noarootsi (Passlepa) ei olnud veel nii kõvasti mandri küljes kinni. Kuressaare lähedal asunud Mullutu järve asemel on praegu mitu väiksemat veekogu.
Huvitavad muutused toimuvad Muhu ümber. Lõunas asuv Võilaid on Muhuga liitunud, Suurlaid on veel suuremaks paisunud ja loodes asuv Kõinastu laid on loonud maasilla Muhuga. Ühesõnaga, Muhumaa paisub pöörase kiirusega, varsti pole enam Saaremaale pääsemiseks tammi vajagi.
Ka teedevõrgustik on veidi teine. Suurt Tallinn-Tartu maanteed veel ei eksisteeri, peamine ühendustee kulgeb enam-vähem paralleelselt raudteega (Piibe tee). Raudteevõrk oli sada aastat tagasi üllatavalt tihe, sest lisaks laiadele rööbastele jooksid mitmel pool ka kitsarööpmelised raudteed. Tahtsid aastal 1925 sõita Türilt rongiga Tapale? Täiesti võimalik. Aga Pärnust Viljandisse? Läbi Mõisaküla said. Mõisakülast võis ka Läti kaudu Valka või Mõnistesse loksuda. Ümberistumisega oli võimalik sõita Pärnust lausa Võrru või Petserisse.
Üllatused sellega veel ei lõpe. Kuivastu sadamasse jõudes võis reisija istuda rongile ja põrutada otse Kuressaarde. Arusaamatuks jääb, kuidas see raudtee, mis sest et kitsarööpmeline, sinna Väikese väina tammile ära mahtus. Aga Tallinna ja Pärnu vahel puudus igasugune raudteeühendus. Juba sada aastat tagasi oodati Rail Balticut. Ilmselt tuleb veel sada aastat oodata.
>>>
Maakonnad on praegusega võrreldes kohati hoopis teist nägu. On üksainus suur Virumaa. Harjumaa hõlmab ka suure osa Raplamaast. Jõgevamaa, Otepää ümbrus ja osa Põlvamaast istuvad suure Tartumaa süles. Võrumaa piirid kattuvad enam-vähem võru keele levialaga. Hiiumaa kuulub Läänemaale. Põltsamaa ja Imavere asuvad miskipärast Viljandimaal. Kummalisel kombel on Pärnumaa endale ahnitsenud ka osa Mulgimaast ja ulatub Valgamaani välja. Tapa asub Järvamaa servas, Märjamaa Läänemaal.
>>>
Need olid väga loogilised piirid. Oleks võinud olla siiani, kui seda vahepealset jama poleks olnud, mil mitte ainult meil piire ei muudetud.
Comments are closed.