>Tallinna uue linnavalitsuse kehtestatud linna eluruumide jagamise kord toimib automaatselt: mitte ainult uued taotlejad, vaid ka kõik praegused elanikud on sellele allutatud. Kõigepealt tuleb otsus ja siis peab abivajaja hakkama abivajadust tõestama ja linnaga vaidlema.
>Nii on jäänud teiste seas raskesse olukorda ka Raadiku munitsipaalmaja elanik, kes peab rasket võitlust kolmandasse staadiumi arenenud vähiga. Kuigi ta sai detsembris teate, et tema üürileping lõpeb maikuus, ja on teinud avalduse seda jätkata, ei ole talle siiani keegi vastanud. „Ma ei tea, kuhu ma lähen!“ ütleb murest murtud naine, kes käib keemiaravil, on läbinud mitu operatsiooni ja keda ootavad ees veel uued operatsioonid. Selle kõige kõrval elab ta teadmatuses, mis otsus tema kohta tehakse, kas ja kuidas arvestatakse temaga seni veel elava kahe lapse staatust. Tema ainuke sissetulek on 600-eurone töövõimetoetus.
Siin on küll midagi väga valesti. Äkki võiks keskenduda sotsiaalse elamispinna järjekordade probleemi lahendamiseks ennekõike uute munitsipaalmajade ehitamisele, mitte olemsolevate abivajajate tänavale välja tõstmisele?
Reform on pukis, vaesed näljas, standardpraktika.
Haigus on kurb lugu, aga vaatame lähemalt.
Raadiku sotsiaalmajas elab, nagu hiljuti välja tuli, minu ema omaaegne ülikoolikaaslane. Sai selle kohe pärast valmimist kui sundüürnik. On väga suures pahameeles, et teda sunnitakse ilmselt ka välja.
Ema kursusekaaslaste grupp oli pärit omaagsest raamatukogundusest tollases Pedas. Kõik suunati raamatukogudesse. Mõni ka arhiividesse. Paljud jäid vallalisteks, sest ega sellistes asutustes eriti mehi ei liigu ja elavad terve elu üksi või üht last kasvatades. Nad kohtuvad senini ja kuigi minu ema enam pole, olen nendega kursis juba kui sõber.
Esimeses lauses nimetatud daam on ainus, kes ei näinud põhjust koguda eluasemelaenu sissemakseks raha ja nüüd süüdistab riiki ja linna, et kuhu tal vanas eas minna (ca 61-66). Teised kõik, absoluutselt kõik, eranditeta, on vahepeal eluasemelaenuga korteri ostnud, selle kinni maksnud ja mõni üksk on vaid abikaasa toel seda teinud.
Aga vat tema ei saanud. Riik süüdi, eriti nüüd K. Kallas isiklikult. Tahab uut korterit riigilt, sest “kuhu tal minna”.
Auto tal muidugi on ja suvila ka. Aga seda ei saa müüa, ilus koht, mere ääres…
EDIT: selguse mõttes – suvila ei ole aastaringselt elatav, küll aga üsna kallilt müüdav.
Tegelikult tekib mul alati selliseid asju lugedes küsimus, et… mida siis peaks tegema inimene, kel tõesti tekib vähk ja kes ei saa mingi aja jooksul päris tööl käia ja perekonda pole kes aitaks.
Nt ütleme, et sul on korter – laenuga ostetud. Sul on töö, sa saad hakkama. Varandust eriti pole, säästud 1-3 kuu jagu.
Ja siis tuleb sul vähk.
Nii. Sa pead iga X nädala tagant saama ravi. Ravi ajal oled sa iga paari päeva tagant saamas ravi haiglas, nt päevasel ajal (õhtul koju), aga tööd sa nendel päevadel teha ei saa. Ütleme, et ravi ajab ka iiveldama või magama, nii et ravinädala ajal oled sa terve nädala haiguslehel. Ja ütleme nii, et kuuri ajal oled sa niimoodi korraga 1 nädal haige ja 1 nädal tööl ehk kuus heal juhul 2 nädalat teed tööd ja oled muul ajal haiguslehel. Mitu kuud järjest.
Esiteks – tööandja ei pruugi vastu tulla ja laseb su lahti või koondab. Jah, seaduse silmis ei tohi, aga uskuge, leidub palju võimalusi kuidas seda teha. Aga ütleme, et lahti ei lasta, aga saad haiguslehtedel oldud aja eest oluliselt väiksema palga ikkagi, nt kuni 25-30% väiksema. See on enamikele mediaani või väiksemat teenivatele inimestele väga suur sissetuleku langus.
Teiseks – kui kaotasid töö, siis on kohe jama. Sa pead minema kas Töötukassasse ja end arvele võtma, sest ravi on vaja kohe jätkata, aga päriselt sa tööd ju hetkel teha ei saa või otsida ei saa. Kes maksab pangalaenu? Võib-olla on sul laenumaksekindlustus, võib-olla mitte. Säästudega ja Töötukassa rahadega saab hakkama mõne kuu. Ütleme, et toidu saaks võib-olla Toidupanga abiga kui sotsiaalosakonnaga ühendust võtad. Aga siis kui kogu su puhver otsa saab?
Mis saab siis kui inimesele satub ebameeldiv Töötukassa konsultant, kes lausa nõuab, et sa juba mingisuguselegi tööle läheks?
Järgmine samm olekski siis vast vaadata, kas saab end tööjõuetuks mingiks ajaks registreerida?
Need rahad aga palju ei aita kui nt 1400 euroga palga juures oli sul kohustusi 1200, aga toetus on nt 600.
4 comments
>Tallinna uue linnavalitsuse kehtestatud linna eluruumide jagamise kord toimib automaatselt: mitte ainult uued taotlejad, vaid ka kõik praegused elanikud on sellele allutatud. Kõigepealt tuleb otsus ja siis peab abivajaja hakkama abivajadust tõestama ja linnaga vaidlema.
>Nii on jäänud teiste seas raskesse olukorda ka Raadiku munitsipaalmaja elanik, kes peab rasket võitlust kolmandasse staadiumi arenenud vähiga. Kuigi ta sai detsembris teate, et tema üürileping lõpeb maikuus, ja on teinud avalduse seda jätkata, ei ole talle siiani keegi vastanud. „Ma ei tea, kuhu ma lähen!“ ütleb murest murtud naine, kes käib keemiaravil, on läbinud mitu operatsiooni ja keda ootavad ees veel uued operatsioonid. Selle kõige kõrval elab ta teadmatuses, mis otsus tema kohta tehakse, kas ja kuidas arvestatakse temaga seni veel elava kahe lapse staatust. Tema ainuke sissetulek on 600-eurone töövõimetoetus.
Siin on küll midagi väga valesti. Äkki võiks keskenduda sotsiaalse elamispinna järjekordade probleemi lahendamiseks ennekõike uute munitsipaalmajade ehitamisele, mitte olemsolevate abivajajate tänavale välja tõstmisele?
Reform on pukis, vaesed näljas, standardpraktika.
Haigus on kurb lugu, aga vaatame lähemalt.
Raadiku sotsiaalmajas elab, nagu hiljuti välja tuli, minu ema omaaegne ülikoolikaaslane. Sai selle kohe pärast valmimist kui sundüürnik. On väga suures pahameeles, et teda sunnitakse ilmselt ka välja.
Ema kursusekaaslaste grupp oli pärit omaagsest raamatukogundusest tollases Pedas. Kõik suunati raamatukogudesse. Mõni ka arhiividesse. Paljud jäid vallalisteks, sest ega sellistes asutustes eriti mehi ei liigu ja elavad terve elu üksi või üht last kasvatades. Nad kohtuvad senini ja kuigi minu ema enam pole, olen nendega kursis juba kui sõber.
Esimeses lauses nimetatud daam on ainus, kes ei näinud põhjust koguda eluasemelaenu sissemakseks raha ja nüüd süüdistab riiki ja linna, et kuhu tal vanas eas minna (ca 61-66). Teised kõik, absoluutselt kõik, eranditeta, on vahepeal eluasemelaenuga korteri ostnud, selle kinni maksnud ja mõni üksk on vaid abikaasa toel seda teinud.
Aga vat tema ei saanud. Riik süüdi, eriti nüüd K. Kallas isiklikult. Tahab uut korterit riigilt, sest “kuhu tal minna”.
Auto tal muidugi on ja suvila ka. Aga seda ei saa müüa, ilus koht, mere ääres…
EDIT: selguse mõttes – suvila ei ole aastaringselt elatav, küll aga üsna kallilt müüdav.
Tegelikult tekib mul alati selliseid asju lugedes küsimus, et… mida siis peaks tegema inimene, kel tõesti tekib vähk ja kes ei saa mingi aja jooksul päris tööl käia ja perekonda pole kes aitaks.
Nt ütleme, et sul on korter – laenuga ostetud. Sul on töö, sa saad hakkama. Varandust eriti pole, säästud 1-3 kuu jagu.
Ja siis tuleb sul vähk.
Nii. Sa pead iga X nädala tagant saama ravi. Ravi ajal oled sa iga paari päeva tagant saamas ravi haiglas, nt päevasel ajal (õhtul koju), aga tööd sa nendel päevadel teha ei saa. Ütleme, et ravi ajab ka iiveldama või magama, nii et ravinädala ajal oled sa terve nädala haiguslehel. Ja ütleme nii, et kuuri ajal oled sa niimoodi korraga 1 nädal haige ja 1 nädal tööl ehk kuus heal juhul 2 nädalat teed tööd ja oled muul ajal haiguslehel. Mitu kuud järjest.
Esiteks – tööandja ei pruugi vastu tulla ja laseb su lahti või koondab. Jah, seaduse silmis ei tohi, aga uskuge, leidub palju võimalusi kuidas seda teha. Aga ütleme, et lahti ei lasta, aga saad haiguslehtedel oldud aja eest oluliselt väiksema palga ikkagi, nt kuni 25-30% väiksema. See on enamikele mediaani või väiksemat teenivatele inimestele väga suur sissetuleku langus.
Teiseks – kui kaotasid töö, siis on kohe jama. Sa pead minema kas Töötukassasse ja end arvele võtma, sest ravi on vaja kohe jätkata, aga päriselt sa tööd ju hetkel teha ei saa või otsida ei saa. Kes maksab pangalaenu? Võib-olla on sul laenumaksekindlustus, võib-olla mitte. Säästudega ja Töötukassa rahadega saab hakkama mõne kuu. Ütleme, et toidu saaks võib-olla Toidupanga abiga kui sotsiaalosakonnaga ühendust võtad. Aga siis kui kogu su puhver otsa saab?
Mis saab siis kui inimesele satub ebameeldiv Töötukassa konsultant, kes lausa nõuab, et sa juba mingisuguselegi tööle läheks?
Järgmine samm olekski siis vast vaadata, kas saab end tööjõuetuks mingiks ajaks registreerida?
Need rahad aga palju ei aita kui nt 1400 euroga palga juures oli sul kohustusi 1200, aga toetus on nt 600.
Comments are closed.