Demokraatias peaks iga valija hääl olema võrdne, kuid valimiskampaania jooksul kõlab palju valjemalt nende hääl, kellel on rohkem võimalusi erakondadele annetada.

Ametist lahkuv USA president Joe Biden hoiatas ameeriklasi, et ülirikaste mõju poliitikale on kasvanud nii suureks, et vaba maailma juhtiv riik võib muutuda oligarhiaks. Tegelikult peab Bideni mure paika ka Eestis, mistõttu oleks meil viimane aeg piirata eraisikute annetusi erakondadele.

„Ameerikas on kujunemas oligarhia, mis koosneb äärmuslikust rikkusest, võimust ja mõjuvõimust, mis sõna otseses mõttes ohustab kogu meie demokraatiat, meie põhiõigusi ja -vabadusi ning igaühe jaoks õiglast võimalust edasi minna,“ ütles Biden, viidates ülirakaste võimekusele mõjutada poliitikat raha abi neile soodsas suunas.

Kuigi USA president oma kõnes nimepidi maailma jõukaimat meest Elon Muski ei maininud, võib kihla vedada, et Biden pidas silmas just Muski osalust Trumpi valimiskampaanias.

Nimelt kulutas Musk Trumpi valimisvõidu kindlustamiseks 277 miljonit dollarit. Pöörane summa, eks ju? Ometi ei jäänud Tesla ja Twitteri omanik kahjumisse: pärast Trumpi valimisvõitu kasvas Muski varandus Forbesi arvutuste järgi 170 miljardi dollari võrra. Põhjus on lihtne: Muski lähedust Trumpile peetakse soodsaks tema juhitud ettevõtete äriliste väljavaadete jaoks. Pole vahet, kas Trump hakkab ka päriselt USA seadusandlust Muski kasuks väänama – Muski varandus on juba tõusnud ning ta saab aktsiaid jooksvalt maha müües selle ka osaliselt välja võtta, nagu ta on varemgi teinud.

Kurjuse juur peitub USA Ülemkohtu 2010. aasta otsuses, kui vabariiklastest presidentide poolt ametisse nimetatud kohtunikud langetasid ülinapi enamusega – viis häält nelja vastu – otsuse, mille järgi ei tohi annetusi poliitilistele komiteedele piirata, sest tegemist olevat kodanike ja ettevõtete vaba sõna väljendamisega, ning sõnavabadust kaitseb USA põhiseadus. Kohtuotsust tuntakse Citizens United v. Federal Election Commission (Ühinenud Kodanikud versus Föderaalne Valimiskomisjon) nime järgi.

Sellest ajast saadik kasvasid USA ülirikaste toetused neile meelepärastele erakondele ja poliitikuid toetavatele poliitilistele komiteedele mühinal. Nii kasvasid ettevõtete kulud valimiskampaaniatele 2008. ja 2016. aasta USA presidendivalimiste vahel tervelt 900 protsenti ehk 10 korda. Kasv on jätkunud ka järgnenud aastatel.

Eestiski on kohalike rikaste mõju poliitikale suureks ohuks

Kuid kuidas puutub kõik see Eestisse? Meil on ju juriidiliste isikute annetused erakondadele keelatud ning Forbesi nimekirja kuuluvaid isikuid Eestis peaaegu pole!

Vastus on lihtne, kuid kurvastav: paraku saavad Eestis füüsilised isikud erakondadele piiramatult annetada ilma igasuguste ülempiiirideta. Ning kui USA presidendivalimistel ongi enda kandidaadi tõsiseks toetamiseks vaja kümneid ja sadu miljoneid dollareid, siis väikeses Eestis pole vaja olla miljardär, et luua oma lemmikerakonnale konkurentidest palju paremad võimalused kogu Eesti postkastide, raadio- ja erakanalite tele-eetri valimisreklaami uputamiseks. Ainus tingimus: sul peab olema annetamiseks raha.

Hiljuti saime teada, et üks ettevõtja annetas läinud aastal oma lemmikerakonnale 400 000 eurot. Sama inimene annetas samale erakonnale 2023. aastal lausa 700 000 eurot. Jutt käib erakonnast Isamaa, mis kogus kokku annetustena läinud aastal pea kaks korda rohkem (800 000 eurot), kui see sai riigilt tegevustoetust (406 100 eurot). Kui riiklik toetus sõltub erakonna viimasest valimistulemusest ehk erakonna valimistel mõõdetud tegelikust toetusest, siis annetuste kogumiseks piisab ka ühest-kahest tulehingelisest toetajast, kel juhtub olema suur varandus.

Ka Parempoolsetel läks hästi: küsitlustes vaevu viie protsendi künniseni ulatuv erakond oli kogutud annetuste poolest kõikidest Eesti erakondadest teisel kohal. Ka sellele erakonnale annetasid kaks tuntud ettevõtjat mõlemad 120 000 eurot, ning kolmas ettevõtja annetas erakonnale aastaga „kõigest“ 70 000 eurot.

Näiteks Soomes seda poleks saanud juhtuda, seda põhjusel, et meie põhjanaabrite seadused keelavad annetada ühele erakonnale üle 30 000 euro kalendriaastas.

Äkki tasuks antud juhul võtta õppust mitte Ameerika poliitiliste annetuste metsikust läänest, vaid ikka Soomest?

Kusjuures ei püüa ma väita, et Eesti mainekad ja jõukad ettevõtjad tegutseksid Muski moodi: usun, et nemad toetavad enda lemmikerakondi mitte omakasu eesmärgil, vaid ideelistel põhjustel. Lõppude lõpuks, kui sinu varanduseks on mitukümmend või -sada miljonit eurot, jaksad sa anda oma lemmikparteile valimisaastal mõnisada tuhat eurot. See on nende jaoks proportsionaalselt sama suur raha kui 1000-eurose palgaga inimese jaoks tasuda lemmikerakonnale 10 eurot liikmemaksu.

Samas on Eestis olnud ka näiteid, kus annetusi erakondadele on mõni ettevõtja sidunud endale soodsa otsuse langetamisega. Küll on nende kohtuasjade puhul süüdistatavaks tavaliselt olnud Keskerakond, seega Isamaa ja Parempoolsed saavad rahulikult magada.

Kuid peamine küsimus pole isegi selles, et suurte annetuste eest võib keegi midagi välja kaubelda. Peamine mure on see, et käputäis inimesi – või isegi üksainus inimene – saab anda oma lemmikerakonnale ebaõiglase konkurentsieelise. Demokraatias peaks iga valija hääl olema võrdne, kuid valimiskampaania jooksul kõlab palju valjemalt nende hääl, kellel on rohkem võimalusi erakondadele annetada.

See ei pea olema niimoodi. Saab teha ka Soome moodi – kui soovid erakondadele annetada, siis 30 000 eurot aastas. Vast piisab sellest summast oma hääle kuuldavaks tegemiseks. Keskmise eestlase jaoks on selline summa kontol nagunii suur unistus.

Olen siiski realist. Seni, kuni enamik erakondi loodab saada endale konkurentsieelise, veendes enne valimisi endale annetama mõnda Äripäeva Rikaste TOP-i kuuluvat ärimeest, ei tasu kiireid muutusi erakondade rahastamise reguleerimises oodata. Näiteks kui pakkus 2021. aastal nüüdne isamaalane ja toonane keskerakondlane Jüri Ratas välja sootuks üldse keelata eraisikute annetused erakondadele, langes üleskutse kurtidele kõrvadele.

Kuid siiski loota alati võib. Vähemalt oleks mõistlik seda teemat uuesti arutada. Küll mitte lauskeelu, vaid mõistliku, põhjamaise ülempiiri näol.