Kolm kuud tagasi jõudis “Pealtnägijani” fail, mis lekkis Põhja-Eesti regionaalhaiglast (PERH). Selles on 27 mehe nimed, kellel tekkisid aastatel 2016–2018 eesnäärme kiiritusravi järel rasked tüsistused ja mõned surid.
Vilepuhujate sõnul on tegu Eesti suurima raviveaga, mis vaikiti maha nii, et isegi patsiendid ise ei saanud õieti aru, mis hirmsaid kannatusi põhjustab. PERH ise kinnitab, et tegu oli küll kahetsusväärsete, kuid siiski paratamatute tüsistustega, mille sarnaseid juba aastaid enam ei esine.
PERH-i sõnul pole tegu massiivse raviveaga, vaid kahetsusväärse kõrvaltoimete mustriga, milles keegi süüdi pole – veel vähem vaikiti see maha.
“Mina ei nimetaks seda raviveaks, sellepärast et selle käigus ei olnud mingisugust hooletust ja selle käigus ei saa ka öelda, et teaduse ja tehnika toonane tase oleks meil võimaldanud saavutada oluliselt paremaid tulemusi,” ütles PERH-i kestliku arengu teenistuse juhataja Priit Tohver.
Mõlemad meie loo peategelased on 60-ndates eluaastates ja heas mõttes tavalised mehed, kellel hulka lapsi ning lapselapsi. Kui härra A elab Lõuna-Eestis ja töötas transpordis, siis härra B elab Põhja-Eestis ja töötas peamiselt avalikus teenistuses. Härra A-l andsid eesnäärmevähist märku konkreetsed valud 2015 aasta lõpus. Härra B puhul paljastas haiguse rutiinne vereproov.
2016. aastaks oli mõlema puhul selge, et kasvaja on pahaloomuline. Valikud olid keemia, lõikus või kiiritusravi. Tänapäeval eelistatakse üha enam just viimast, sest lõikus on küll tõhus, aga võib kahjustada intiimfunktsioone.
Suuremahulise kiiritusravi alguseks Eestis võib pidada aastat 2006, mil PERH – tollal veel Eesti Onkoloogiakeskuse nime all – sai esimese kaasaegse kiirendi. Sest saati on nõnda ravitud ligi 5000 eesnäärmevähi patsienti.
PERH-is on keskmiselt töös neli kiirendit, mis asuvad spetsiaalsetes tinaseguga tugevdatud seintega maa-alustes ruumides, mida kutsutakse kanjoniteks, on tuubil täis tipptehnoloogiat ja maksavad kaks miljonit eurot tükk. Lihtsalt öeldes pöörleb seade 360 kraadi ümber patsiendi ja tulistab igast suunast vähirakke ülitäpse ja ülitugeva footonkiirgusega.
Härra A sai kiiritusravi kevadel 2016, härra B sama aasta hilissügisel – mõlemad kokku 35 seanssi.
Mehed elasid ravi edukalt üle ja näis, et haigus on tagasi löödud, nad naasid isegi tööle. Kuid üheksa kuud pärast kiiritust tekkisid mõlemal kaebused – veritsus ja valu alakehas ning väljaheidete pidamatus.
Kõike pole vaja ümber jutustada, aga mõlemad on üle elanud suure hulga uuringuid ja protseduure, mis püüdsid elu talutavamaks muuta. Nii härra A, kes läbis neli, kui ka härra B, kes läbis viis suuremat operatsiooni, ütlevad, et olid otsaga juba teispoolsuses.
Praegu on meeste alumine ots sõna otseses mõttes kinni õmmeldud ja väljaheited jooksevad voolikuga kottidesse särgi all.
Regionaalhaiglas hakati ühel hetkel märkama, et sarnaste tüsistustega patsiente tuleb üha rohkem. Koostati tabel, milles on 27 meest, kes said ravi vahemikus 2016 kevadest 2018 suve lõpuni.
Maigo Riener nägi sama tabelit hiljem, aastal 2021, kui töötas PERH-is onkoloogina. Ta ei uskunud algul silmi, sest – nagu härra A ja B puhul – oli enamikel meestel tekkinud fistel ehk maakeeli auk pärasooles või põies, mis on raske ja haruldane tüsistus. “Mõnede patsientide nime taha on märgitud, et nad on surnud tüsistuste tagajärjel. Aga kõikide patsientide juures ühine nimetaja on see, et liiga suur doos kiirgust on läinud siis pärasoolde või põide,” ütles Riener.
Läbipaistvuse nimel tuleb öelda, et Riener kandideeris ise edutult sama kiiritusosakonna juhiks ja lahkus PERH-ist 2021 lõpus, sest palk ja töökultuur ei rahuldanud teda. Varem töötas Riener aastaid Soomes ja töötab ka praegu põhjanaabrite erakliinikus, mida võib pidada PERH-i konkurendiks.
Just Riener on see, kes näitas esimest korda läinud aasta oktoobris “Pealtnägijale” ehmatavat tabelit.
Muuhulgas see, et mõne mehe elu võib olla endiselt ohus ja kehtima hakkas patsiendikindlustuse süsteem, ajendasid Rienerit nüüd välja tulema. Saab see olla, et toimus massiivne raviviga, millest avalikkus midagi kuulnud pole? “Pealtnägija” töötas nimekirja läbi. Selgub, et loetelust on elus veel 12 meest, kellest pooltega õnnestus “Pealtnägijal” kontakt saavutada. Kõik kinnitavad sama lugu ning härra A ja B nõustusid seda tegema ka kaamera ees.
Mis siis ikkagi kaheksa aastat tagasi juhtus? 40-aastase staažiga onkoloogi Indrek Oro ja kvaliteedijuhi Priit Tohveri kinnitusel mindi kõnealusel perioodil kogu maailmas üle agressiivsemale kiiritusravile, mis tähendab suuremaid doose lühema aja jooksul. Teemas on palju peensusi, aga tagantjärele tarkusega ja lihtsalt öeldes ei osatud pärasoolt, mis asub eesnäärme kõrval ja on eriti õrn, suuremate dooside eest piisavalt kaitsta.
Oro ja Tohver rõhutasid, et väga suur osa patsiente tervenes ilma tüsistusteta. PERH koostas “Pealtnägijale” isegi eraldi memo koos viidetega rahvusvahelisele kirjandusele, et Tallinnas oli eesnäärmevähi kiirituses selliseid tüsistusi 2,5 protsenti ehk vähem kui maailmas keskmiselt sel perioodil. Doktor Riener oponeerib, et PERH tõlgendab kirjandust ja andmeid vildakalt ning valikuliselt.
“Pealtnägija” küsis hinnangut ekspertidelt ja erialaseltsidelt Eestis, aga vastused olid stiilis – vähk on raske haigus, mida tuleb agressiivselt ravida ja ilma iga juhtumit täpselt analüüsimata midagi öelda ei saa.
“Pealtnägija” pöördus Soome. Tutvunud andmetega, kirjutas professor ja Helsinki Ülikooli dotsent Timo Joensuu, et 30-aastase kiiritusravi staaži jooksul on ta tegelenud mitme tuhande patsiendiga ja kohanud ainult kolme fistlit ning neilgi olid väga spetsiifilised põhjused. Tema sõnul tuleks nii ebatavalist tõsiste komplikatsioonide hulka Eestis väga põhjalikult uurida.
Eestlanna Anneli Sainast on onkoloogia osakonna juhataja Kagu-Soomes Kotka haigla, kus kiiritatakse aastas umbes sama palju eesnäärmevähi patsiente nagu PERH-is. Tutvunud andmetega, väljendas ka Sainast jahmatust, sest paarikümne aasta sees on neil olnud üks-kaks nii rasket tüsistust ja needki väga ammu.
Isegi kui juhtunu oli paratamatus, miks sellest patsientidele selgelt teada ei antud? Nii härra A kui härra B väidavad, et kaheksa aasta jooksul, kui nad tohutuid kannatusi üle elasid, ei öeldud selgelt, et põhjus on kiirituse kõrvalmõju. Seda kuulsid nad alles läinud aastavahetuse paiku “Pealtnägijalt”.
Kui patsiendid ei pruukinud taibata, siis haiguslood viitavad, et aru ei saanud mõnikord ka järgmised arstid. Nimelt ei tohi kiiritusravi läbinud patsientidelt võtta sama piirkonna biopsiaid, aga – kui meestel ilmnesid kaebused – mitmel puhul neid järgmistes haiglates siiski võeti. Ning tehti asi hullemaks.
Oro ja Tohver ei usu, et kusagil on veel samasuguste probleemidega patsiente, kellest nad ei tea või keda tuleks eraldi teavitada. Üks halb avastus on siiski veel. PERH analüüsis tabelit seisuga 2018, kuid kui “Pealtnägija” samad nimed andmebaasidest läbi lasi, selgus, et 27 mehest on tänaseks surnud juba 15.
Rieneril õnnestus tutvuda ka nende epikriisidega ja koguni 13 puhul joonistub tema sõnul välja selge seos surma ja kiirituse kõrvalmõju vahel.
PERH rõhutab, et koosmõjus oskuste ja tehnoloogia arenguga on nii rasked tüsistused tänaseks täiesti kadunud. Täna on kiiritamine eesnäärmevähi puhul esimene valik, sest see on nii täpne, tulemuslik ja ka kulutõhus. Praegu paigaldatakse PERH-i uut kiirendit, mis peaks alustama tööd märtsis.
Ühelt poolt nad tervitavad arutelu ravikvaliteedi teemal, teisalt kardavad, et antud lugu külvab alusetuid hirme. Esiteks hirmutab see inimesi, kes täna sellist ravi kaaluvad, ja teisiti arste, kes võibolla ei julge vigu kirja panna, sest info võib lekkida ja seda võidakse kasutada tema vastu.
“Pealtnägijaga” konsulteerinud advokaadid leidsid, et uus patsiendikindlustus ei laiene siiski sellele juhtumile. Terviseamet rõhutas “Pealtnägijale” saadetud kommentaaris, et ei saa käsitleda üksikjuhtumeid, aga patsienti tuleb võtta võrdväärselt ja ta peab olema teadlik kõigist kõrvalmõjudest ja tüsistustest.
Terviseameti tervishoiuteenuste osakonna juhataja Külli Friedemanni kommentaar:
“Kvaliteetse arstiabi tagamine on riigi üks olulisemaid ülesandeid ning viimastel aastatel on sellele suurt rõhku pandud, et asutustel toimiks korralik kvaliteedijuhtimise süsteem, mille kaudu saaks taoliste juhtumite kordumist välistada. Me ei saa anda hinnangut konkreetsetele haiguslugudele, kuid tervishoiuasutus peab tagama, et patsienti võetakse võrdväärse partnerina, kellega tehakse koostööd nii ravi ajal kui ka võimalike tüsistuste tekkimise järel. Ja isegi kui raviga võivad kaasneda kõrvalmõjud või tüsistused, peab patsient nendest teadlik olema ning oskama nendele reageerida.
Suur samm edasi oli vastutuskindlustuse süsteemi loomine 2024. aastal, millega tehti olulisi muudatusi mitmetes õigusaktides. Samuti loodi alused patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimiseks, teabe kogumiseks ja analüüsimiseks ning täiendati nõudeid patsiendiohutuse korraldusele. Loodi alus tervishoiutöötajate kriminaalõiguslikust vastutusest vabastamiseks, kui on täidetud kõik seaduses sätestatud tingimused (sealhulgas patsiendiga seotud patsiendiohutusjuhtumitest teavitamine) ning muudeti võlaõigusseadust, kust jäeti välja tervishoiutöötaja isiklik lepinguline vastutus kahjustatud isikule tekkinud kahju hüvitamise eest.
Kõikide nende muudatuste eesmärgiks on soodustada positiivse mittekaristava kultuuri kujunemist ning julgustada tervishoiutöötajaid ja tervishoiuteenuse osutajaid patsiendiohutusjuhtumitest, sealhulgas eksimustest ja ravivigadest teavitama ning nendega tegelema. Oluline on eelkõige keskenduda ohujuhtumitest õppimisele ning nende ennetamisele, mis aitab kokkuvõttes suurendada patsiendiohutust.”