Ideaalis peaks turumajandus koostoimes õigusriigi ja ühest valimistsüklist kaugemale vaatavate poliitikutega hoidma energiamajanduse arengut vastavuses tarbijate huvidega ning tehnoloogilisi uuendusi arvestavana. Tegelikkuses juhtub tihti vastupidi ja vead lukustuvad paika samuti aastakümneteks.
Eestis näeme me praegu ühel ajal nii seda, kuidas üle kümne aasta otsustamatust koos populaarsest ideoloogiast tingitud lühinägelike piirangutega on meie elektri väga kalliks teinud, kui ka seda, et halva õnne korral võime kohe uued pikaajalise mõjuga vead peale teha.
Kolme valitsuserakonna juhi energiamajanduse arendamise kokkulepe on vastuolus nii turuloogika kui Eesti pikaajaliste huvidega.
Kõige mõistatuslikum on kokkuleppes soov iga hinna eest (õigemini küll mitte iga hinna eest, vaid 2,6 miljardi euro suuruse toetuse eest) osta suures koguses, kaks teravatt-tundi aastas, elektrit meretuuleparkidest. Elekter on tarbija jaoks ikka elekter, sõltumata sellest, kuidas see on toodetud. Poliitiliselt võib kehtestada piirangu tootmistehnoloogia keskkonnamõjule, aga mitte kuidagi pole põhjendatud soov maksta kõigi tarbijate kulul eraldi toetust just meretuulest saadud elektrile.
Küsimusi tekitab selline valik peamiselt otsustajate motiivide puhul.
Kuidas saab olla nii, et 2024. aasta kevadest on ministrite tasandil toimunud arutelude tulemusel muutunud nii majanduskeskkond kui alusprognoosid oodatava elektritarbimise mahu ja oodatava hinna ning toetatava tootmismahu kohta, kuid summaarne toetuse ulatus püsib ikka 2,6 miljardit? Vähesed arvutused, mida valitsus korduvate päringute peale on avaldanud, näivad tagurpidi konstrueerituna, selleks, et sama 2,6 miljardi euro suuruse toetussumma juurde tagasi jõuda.
Sama hull on, et valitsus ei arvesta pikaajaliste valikute õigustuseks esitatavates elektri hinna prognoosides kuludega, mis tulenevad eelisarendatavate mittejuhitavate tootmisvõimsuste kompenseerimiseks vajalike juhitavate võimsuste kaasamise või rajamise möödapääsmatust vajadusest. Lisaks on pildist väljas energiapoliitiliste valikute julgeolekuaspekt, Eesti võimekus katta igal hetkel iseseisvalt oma tiputarbimine.
Otsused peaksid sündima lihtsalt, kui tõesti hoida silme ees siht kindlast ja kättesaadavast elektrist. Praegu näeme vassimist ja varjamist.