Lugesin uudist "EMO juht: meile võiks saada pöörduda ainult saatekirjaga" ja mind pani imestama see, kuidas kommentaariumites on mingi hulk inimesi, kes arvavad, et tegelikult tuleks hoopis EMO-de läbilaskevõimet suurendada, et kõik saaks hästi kähku eriarsti juurde. Miks on üldse vaja inimestel saada päevapealt arsti juurde väiksemate muredega?
Samuti on tänaseks perearsti nõuandeliinil päris palju õigusi ja paljude asjadega pole vaja isegi EMO-sse minna. Helistades saab ju veel kiiremini oma asja aetud.
Minu enda suhtumine selle koha pealt on see, et kui hakkan surema, siis kutsun kiirabi. EMO-sse lähen siis, kui on probleem, mis võib palju hullemaks minna, kui kohe tegutsema ei hakka. Ei viitsiks enda aega küll nii palju raisata, et istun terve päeva pingi peal mingi retsepti pärast.
Võib-olla veits rant, aga no ei saa aru inimestest, kes arvavad, et nende probleem on teiste omadest palju tähtsam ja sisuliselt trügivad julmalt järjekorras ette – teised lollid võtku aeg ja oodaku mitu nädalat oma arsti – mina lähen tähtsa näoga emosse.
by Big_Result2909
27 comments
Mdea kuidas mujal aga tartus on kõigepealt triaaż, kust(loodetavasti) saadetakse koju(perearsti) juurde need kes pole erakorralised.
Aga mul endal ka pigem see mentaliteet, et enne kiirabi/emo ei tülita kui pilt taskus v luu paistab. Samas olen saanud ka möliseda, et miks ma varem ei tulnud.
Äkki oleks mõistlik EMO kõrvale väike 24/7 üldarsti putka lisada. Võimalik, et isegi mingi diil erameditsiini pakkujatega oleks võimalus. Tasu eest saaks kiirelt oma väiksemale murele lahenduse ja ei pea 8h järjekorras istuma.
Ma ei tea kas enam nii on, aga varem ei võinud perearst tagantjärgi haiguslehte kirjutada, kui näiteks reedel haigeks jäid aga pidid L P tööl olema.
Ainukene viis haigust fikseerida oli EMOs, näiteks palavikuga. Nõme.
Sest perearstide kvaliteet on väga kõikuv, pädevate nimekirjad on täis ja sa lihtsalt ei saa abi. Isiklik korduv kogemus. Emosse pöördumata ja perearsti uskudes poleks võib-olla eluski täna.
Kiirabi viibki ju EMOsse? Lihtsalt n.ö ilma järjekorrata, või olen valesti aru saanud?
>Võib-olla veits rant, aga no ei saa aru inimestest, kes arvavad, et nende probleem on teiste omadest palju tähtsam ja sisuliselt trügivad julmalt järjekorras ette
See ei ole ju see kuidas see töötab? Kui sul on mitteerakorraline probleem, siis sa kas ei saa üldse jutule või ootad päev otsa ja kui kõik, kellel enne või vahepeal tulnutest on kiirem olnud, on üle vaadatud, siis võibolla saad. Ega seal niisama järjekorranumbrid pole nagu pangas ju, et sa kelleltki surnuks veritsejalt koha ära võtad.
Sest perearstid on meil Eestis nii pasad, et oodata 8 tundi emo järjekorras on parem variant kui proovida perearstiga ühendust saada kes testide tegemise asemel sulle lihtsalt tablette kirjutab, sest kedagi ei huvitagi mis sul tegelt viga on, peaasi, et sa ruttu ruttu ära kaod või ära sured – ja seda ka juhul kui ta üldse suvatseb telefonile või emailile vastata.
Aga EMO lõpetagu siis mitte-erakorralistel puhkudel eriarstiabi pakkumine. Asi on selles, et tavaline inimene ilma erihariduseta ei peagi teadma kas tal on tromb, insult, pimesool, keerulisem haav (sirge paaripisteline haav on siiski midagi muud kui 4+ pisteline, korratu kujuga esemelt saadud ei tea kui sügav haav, tõesti iga haava ei peaks õmblema üldarst!), algav sepsis, peapõrutus jne. Kui neid seisundeid kahtlustada, võiks ju minna emosse. Paradoksaalselt, mida paremed võimalused on eluohtlike seisundite raviks kiire õige sekkumise korral, seda suurem on motivatsioon igaks juhuks kohale minna. Perearstiga on see probleem, et paljud inimesed ei ela oma perearstikeskuse lähedalgi ning õhtul ja nädalavahetusel see ikkagi on kinni. Ning perearsti juures pole laborit ja röntgenit, et neid seisundeid kindlaks teha. Maksimum võiks olla saatekiri ööpäevaringse telefoni teel. Võibolla teeks see ka emo tööd sujuvamaks, kui nad teavad 5-20 minutit ette, mis muredega tulemas ollakse.
Sellest on niiiiii palju räägitud.
Tore on, et sul on siis järelikult kompetentne perearst.
Minu oma nt eriti ei ole. Ta on pensioniealine, ta ei viitsi eriti asjadega tegeleda, vaimse tervise probleemide osas (mul kogemust on, ei pea seda uhhuuks) tuleks jalutada ja üldse kehakaalu kaotada (olen kaalu osas nõus, aga mu arst on ka ise ülekaaluline ehk tema toitumisnõu ma tõsiselt ei võtaks). Vanemaealistele ütleb vaata passi; noorematele, et mis teil ka viga – mõtlete end haigeks.
Vahetada väga ei saa, sest kõik muud normaalsete arstide nimistud on samamoodi täis – vabu kohti on neil, kes on kehvad või väga kehvad.
Ja mu arst võib ju kehv olla, aga nt kordusretsepte ta kirjutab ilma küsimata ja ÕNNEKS ei pea ma arsti väga tihti külastama, saan makstes ka hakkama. Ja kui ikka väga vaja, siis vast ta pika vinnaga määraks mingid saatekirjad ka.
Ma tean perearste keda ei saa kunagi kätte. Ma tean inimesi, kes on oma arstiga TÄIESTI lõksus. Nt perearstid võtavadki ainult nö tänavate ja majanumbrite järgi ja sinu õnnetus on, et sa elad vales tänavas või numbriga majas. Ja sa pagan, ei saa sealt minema, sest muudel arstidel võib kohti olla, aga nende nimistu on KA piiratud teatud tänavate ja majadega. Ja need inimesed on püsti hädas, sest ainuke variant on kas kolida mujale, kus on risk, et ka seal pole arstil nimistus kohti või saad kehva arsti või fiktiivselt mingi sissekirjutus saada kuhugi kus sa tead, et on hea arst.
Inimesed kellel on hea perearst, ei oma AIMUGI sellest kui raske võib olla perearsti vahetada. Jah, sa teed avalduse, aga valitud perearstil on vaba voli sinu avaldus 7 päeva jooksul tagasi lükata. Ja kõik.
Jah, meil oleks vaja nö EMO juures olevat vabakäigukliinikut, kuhu suunatakse need, kes on triaažis nö rohelised ja vajadki mingit kerget asja. Sest paraku on paljudel inimestel kehvad või väga kehvad perearstid või pole üldse perearsti – on ka nimistud, kus perearst läks pensionile või suri ja asendajat pole leitud.
Kui oled piisavalt rikas ja saad maksta selle eest, siis saad Confido ja Melivaga ise hakkama, aga kui sul raha pole ja häda suur siis oledki lõksus ja istudki EMOs. Pealegi ei tööta perearstid iga päev, nt nädalavahetused. Minu perearst on selline, et sa ei saa visiiti enne kui tavaliselt mingi 7 päeva jooksul ja pooltel päevadel on ta mingi 8-12 kättesaadav, aga mõnikord on arsti juurde kiiremini vaja, samas pole see EMO asi. Nt mingi sügelus või kihelus või punnid jne. Kuhu see inimene siis minema peaks?
Perearstid ka tihti saadavad sinna.
Kukkusin rattaga, põlv/käsi kriimud liiva/mullased ja tahtsin korralikult lasta haavad ära puhastada.
Esimene vastus oli, et miks EMO ei läinud.
Ei olnud kriitiline. EMO paneks mind ka ehk sinna 6+h järjekorda.
Lisaks perearst L,P ei tööta. Ja tööaja väliselt kinni. Või pole mitu päeva vaba aega.
Ma ei ole ekspert, aga minu kogemuse järgi võiks olla palju abi ka sellest, kui perearsti nõuandeliinilt saaks valves olev arst varasema haigusloo põhjal retsepti välja kirjutada. Minu põhilised kokkupuutumised EMOga ongi olnud olukorras, kus tekib üks vana tuttav terviseprobleem, mis tuleb suht ootamatult, vajab kiiret antibiootikumidega sekkumist, sest on väga häiriv ja kui ei ravi, siis võib kiirelt edasi areneda tõsisemaks mureks. Siis ongi olnud väga narr EMOsse minna retsepti küsima, raisata nende aega ja ka iseenda oma, sest pean tundideviisi passima, kuna olen kõige vähem kriitiline patsient. Õnneks on mul üsna mõistlik perearst, kellele saab kasvõi pereõe juurde kiirelt ligi, aga paljudel nii hästi pole ning nagunii nädalavahetustel seda luksust pole ja nõuandeliin ongi EMOsse saatnud.
Või siis teha kasvõi mingi 24/7 tasuline perearsti kabinet, kuhu raha eest minna. Ja vajadusel kasvõi saada perearsti nõuandeliinilt mingi “saatekiri” sinna, et ei aetaks teenust iga pisikese kurguvaluga umbe. Confido on küll, aga see on ebanormaalselt kallis (vist oli mingi 70€ jutulevõtt) ja enamik inimesi valiks vist pigem EMO.
Oot, mul on perearst v?
Kas poleks absurdne hakata muutma kogu rahva harjumuspärast käitumist, selle asemel et kohandada süsteemi nii, et see toimiks vastavalt inimeste tegelikele vajadustele? Aastaid on räägitud sellest probleemist ja “loll rahvas” ei saa aru, kuidas elu peaks käima, aga ehk on probleem hoopis selles, et süsteem ei arvesta reaalsusega.
See meenutab seda lugu pargist, kuhu esialgu ei rajatud teeradu – lasti inimestel lihtsalt ise käia. Kui rajad olid välja tallatud, ehitati kõnniteed sinna, kuhu inimesed tegelikult tahtsid liikuda. Kas ei peaks ka tervishoiusüsteem töötama samamoodi? Kui EMO-d on pidevalt ummistunud, siis võib-olla pole lahendus inimeste harjumuste muutmine, vaid süsteemi korraldamine nii, et see vastaks paremini nende vajadustele.
Minu kogemus on see, et pereõed, sh ka erameditsiinis pakuvad alati, et kõige kiirem oleks pöörduda EMOsse. Hiljuti oli just üks episood, kus pidin erameditsiiniasutust veenma, et kannatan oodata paar päeva ja soovin teenust. Aga 30 päeva ei pruugi olla võimeline ootama. 4 päeva jooksul sain tehtud uuringud ja suheldud mitme arstiga, et selgeks saada, et ei ole suur probleem.
EMOs olen korra eluohtiliku seisundiga olnud, aga sinna sõiduks võtsin ka takso, mitte kiirabi.
Ei soovita kohe ametniku pauku suhu võtta.
Probleem kõigile teada…
Nii, väänasin jala välja. Lähen perearsti juurde (sest olen tubli ja ei taha EMO koormata). Oh snap, vastuvõtu aeg on läbi. Ok, ootame homset. Lähen uuesti pereka juurde. Ahah, röntgen oleks vaja teha. Aga oh häda ja viletsust, perearstikeskus on kuskil ärimajas. Nii, nüüd siis oma pahupidi jalaga teise linna otsa röntgenisse. Jõuan tagasi pereka juurde. Perse, tänaseks vastuvõtt läbi. Ok, tulen järgmine päev tagasi. Järgmisel päeval siis jälle tagasi. Seekord saame siis teada, et oleks vaja kipsi panna. Nii et ikka emosse kipsi panema?
Muideks, osadel on eriti hästi ja perearst kasutab ePAK äppi. Kui on vaja retsepti või arstiaega, saab mõne minutiga saata perearstile info. Meilile tuleb teavitus, nt retsept tehakse ära (kui on põhjendatud). Ei ole enam vaja pool tundi kinnist tooni kuulata, 15x uuesti helistada, üritada meenutada toimeaine nime jne. Kordusretsepti puhul on toimeaine ePAK äpis näha ja saab lisada kommentaare. Pole mingit põhjust kulutada mõlema aega telefonikõnele.
Nõudmine on “hirmupõhine” ja ootused ning nõudlus teenusele on ju tohutu. Lisaks võõras (kuhu sa ei ole sisse kirjutatud) linnas sa ei saagi mujalt abi kui EMO -st ja inimestega reaalslet juhtubki koguaeg midagi.
Ma ei ole oma perearsti vist näinud 5 aastat , ei saa pereõest kaugemale või on olnud asendusarst. Selles osas ei ole see perearsti valik või süsteem minu jaoks ennast kuidagi õigustanud, sest mind on pea alati aidanud suvaliselt valitud arst.
See, et sa ei viitsiks kuskil istuda näitab lihtsalt sinu tervist, kui sul on ikkagi reaalne mure, siis lähed EMO -sse ja see ongi su naiivne rant 🙂 sa ei näe neid probleeme ja seda tööd mis seal on.
Ükski tähtis asjapulk ei tule mõttele uurida mis on viga perearstindusel ja kuidas seda parandada. Miks perearstid oma dispetšeriametis nii saamatud on. Kas saavad ka ilma suuremat pingutamata kenasti ära elatud?
Ainult keelame EMO-st abiotsimise.
No minul on juhtunud et nädal aega ei saa perearsti mitte kuidagi kätte … Pole ju päris okei “ebaolulise” murega nädal aega oodata samal ajal kui kaua aega on loetud inimestele sõnu peale et kandke oma tervise eest rohkem hoolt ja et ka väikese murega võib arsti poole pöörduda sest see võib olla märk tõsisemast ja kiireloomulisemast probleemist
EMO visiidi hinnastamine võiks toimuda triaažis. Praegu maksad kõigepealt visiiditasu ja oled rongi peal. Kui triaaž hindab patsiendi heleroheliseks, siis saaks pakkuda kojuminekut või vastuvõttu oluliselt suurema tasu eest.
Mind huvitab hoopis see, kas on võimalik altkäemaksu eest kõrgeim triaaž saada nt kui pind on sõrmes?
olen haige olnud aasta aega (nüüdseks juba natukene üle aasta) soole ärritussündroomiga. olen käinud mitmed arstid läbi ning mitte keegi aidanud ei ole. tuttavad ütlesid mulle pidevalt, et läheksin emo-sse. oktoobris helistasin pererarsti nõuandeliinile ning kogemus oli väga halb – minu peale karjuti ning käituti, nagu oleksin kõige lollim inimene, lihtsalt selle pärast et küsisin mida teha kui perearst ei aita ning kas tõesti tasub sellega emo-sse minna. emo küsimuse peale läks liinil olev naine täiesti endast välja. novembris oli mul jälle üks nendest päevadest, kus olin suurtes valudes. otsustasin minna emo-sse ning nemad hoopis olid üllatunud, et ma ei ole sinna varem läinud. paari tunniga tehti kõik uuringud ära, mida 5 erinevat arsti ei ole suutnud terve aastaga teha. mind aidati iga sammuga ning mitte keegi ei olnud pahane, et läksin nende aega raiskama nagu ma alati kartsin, eriti pärast nõuandeliini kõne.
loo point on, et arstidelt lihtsalt ei saa alati kvaliteetset abi ning selle põhjusel võib tervisehäda minna vägagi hulluks. nõuandeliinile ei helista ma küll enam. emo ei ole minu jaoks nagu mingi paradiis kuhu ma nüüd iga väikse murega tahaks minna, ennem üritan ikka arstilt abi saada, aga mõnel juhul on see lihtsalt vältimatu.
Mu lähedasel oli perearst, kes soovitas iga asja peale kiirabi kutsuda – null kasu. 90+ vanuses pole vahetamine naljaasi ka. Minu oma on väga OK ja pereõde lausa kuldaväärt.
Tuttav miniinsuldiga haiglas, haigla suunas perearstile edasi. Pereõde ütles et seda asja ajage emo kaudu ja oligi kõik.
Võiks juurutada sarnase süsteemi nagu UKs ja USAs, et on eraldi urgent care, kas haigla juures või eraldi, kiireloomuliste murede jaoks, millega perearsti vastuvõtuni ei kannata oodata, eriti kui õhtul või nädalavahetusel juhtub või on perearstile ooteaeg. Ja siis eluohtlike situatsioonide jaoks on erakorralise meditsiini osakonnad haigla juures nagu praegu.
Paar aastat oli perearst (pärast endise pensionile jäämist) kes telefonile ei vastanud ja polnud ka kirjas, kuhu kohale tulla. Kui kõrvapõletiku sain, läksin EMOsse ( mis pole üldse mitte lihtne, 3h bussiga sõitmist) Helistasin nõuandeliinile ka, aga nad ei saanud vist aru mis toimub.
Comments are closed.