1937. aastal esimese maavõistlusmängu kirja saanud Eesti jäähokikoondise arengutee katkes 1940. aastal. Kuid ka järgnenud poolsajandil võõra võimu all avanes mängijatel võimalus Eesti nimega särki kanda, seda küll liiduvabariigi koondise nime all, mis maavõistlusmängude statistikat ei täiendanud. Esimene võimalus selleks oli 1941. aasta veebruaris, kui Kaunases võideti Leedut 2:0. Sest plaanitud Balti turniir jäi lätlaste loobumisel ära.

Omanäoline periood oli aastatel 1958 – 1964, mil eksisteeris Eesti meeskond püsivalt. Mängiti NSV Liidu meistrivõistluste liiduvabariikide grupis, osaleti I rahvaste talispartakiaadil ja mängiti Balti turniiril. Nendel aastatel mängiti meeste koondise tasemel 38 kohtumist, millest võideti koguni 27. Neist viimaseks mänguks jäi 15. märtsil 1964 Riias Leedu vastu (4:4). Järgnes ligi kolmekümne aastane paus.

Eesti jäähokimängijate unistus oma riigi koondisest ja MM-võistlustel mängimisest, mis sai alguse juba 1930ndate keskel, realiseerus aga alles 20. sajandi viimasel kümnendil. Aastatega olid vahetunud põlvkonnad, muutunud eestlaste suhtumine ja arusaam hokimängu ja ka jõudude vahekord kodusel väljakul.

Ammust unistust asuti realiseerima pärast seda, kui 6. mail 1992. aastal Prahas toimunud IIHF-i aastakongressil taastati Eesti koht rahvusvahelises jäähokiföderatsioonis. Õieti öeldes sai Eesti Jäähokiföderatsioon, mille tegevus algas 28. oktoobrist 1990, iseseisva alaliiduna üldse esmakordselt IIHF-i liikmeks, sest aastatel 1935 – 1940 oldi rahvusvahelise liidu liige läbi Eesti Talvespordi Liidu hoki toimkonna.


Kommenteeri
Loe kommentaare