Huvitav, kas sellest lõpuks ajateenistuse psühholoogiline kontroll paraneb, või jääb samasuguseks nagu on? 2 enesetappu nii lühikese aja jooksul.
Ma ei saa ka aru mis toimub nagu? Miks nii tihedalt? See ei ole nii raske, see ei ole mingi vene sõjavägi kus vanasti pidi olema aastaid. See on raske küll, aga mitte midagi tükki küljest võtvat.
Väga kahju inimesest ja kaastunne lähedastele.
Kahjuks ma arvan, et sellised asjad hakkavadki juhtuma tihemini edaspidi. Neid inimesi/noori kes on üles kasvades nautinud jõukamaks muutuva heaoluühiskonna hüvesid ning vanemate toel ka kasvanud teatavas mullis on järjest rohkem. Tõesti võib katus päris nihkesse minna kui alles täisealiseks ja iseseisva elu peale jõudes äkitselt karmi päris maailma reaalsusega tuttavaks saada.
Edit. Parimat tüüpi downvoted. Esimene kommentaar saab downvoted. Mõtte täiendused edasistes kommentaarides ilma et mõtte sisu muutuks saavad upvoted. Go figure.
Kurb tõesti. Perspektiivi loomiseks tuleb siiski tõdeda, et enesetappude arv noorte seas on tõusnud üldiselt – ajateenistus või mitte.
Niimoodi juhtubki kui arstlikus komisjonis küsib psühhiaater ainult seda, kas kused öösel voodisse, ning otsustab selle alusel, kas sinu kätte saab relva usaldada või mitte.
Source: minu kogemus arstliku komisjoniga.
Siin on jah mitme faktori koosmõju. Me ju teame faktina, et depressioon ja enesetapud noorte seas on “through the roof” tõusnud pandeemia sees ka ilma KV mingi mõjuta. Osad ütlevad isegi, et pandeemiata oleks ka number üles läinud, aga viimase osas tunnetuslikult skeptilisem. Ei välista ka teiselt poolt, et KV mõne elu võib just päästa, kes saab toksilisest kodukeskkonnast minema.
Kurb, kaastunne lähedastele. Paljud räägivad, et on ainult 2 minutit “kas magad hästi ja kas oled narkomaan” võime teha 2 minuti asemel 2 päeva ka aga kes juba on mingil põhjusel enesetapule kalduv, seda ei saagi välja filtreerida. Oma tutvusest ka näide tüübil oli kõik 5+ ja tulevik helge. Vana ise rõõmus ja eluterve. Piisas ainult korraks esimese armastuse purunemisest ja hopsti, nöör kaela
Puhka rahus armas kaasvõitleja! Kogu meie rühm jääb Sind igatsema.
Tapal teenimisest saan öelda, et siinsed psühholoogid ja muud sotsiaaltöötajad on väga teadlikud ning tehakse tööd selle nimel, et ajateenija juba kohe algusest oleks teadlik neist võimalustest. Ka minu üksuses ei panda ealeski kätt ette. Iseasi, kuidas nende asjadega on teistes linnakutes.
Aga arstlik komisjon… nagu enne kommentaaris ütlesin, koos nende enesetappudega, eks tuleb varsti Pealtnägija või Eesti Ekspressi lugu antud teemal.
Enda arstliku komisjoni psühholoogi kogemus oli selline:
Astun uksest sisse, seal on tool ja laud läpakaga (koroonaaeg ikkagi jne). Psühholoog siis küsib kas seadusega on probleeme olnud – kuna olin hiljuti veidikese kiiruse ületamise eest trahvi saanud, siis mainisin seda.
Edasi läks vestlus umbes nii:
“Ja see kiiruse ületamine, kas oli pahatahtlik?”
“Ei, kellelegi halba küll ei tahtnud sellega”
“Muidu kõik okei?”
“Pmst küll”
“Okei siis on kõik”
Kokku umbes 2-3 minutit
Ja kahjuks oli see vestlus oluliselt põhjalikum kui paljudel tuttavatel kes arstlikus käisid.
Juba alates arstlikust komisjonist kuni teenistuse lõpuni oli läbiv joon see, et tegelikult on organisatoorsel tasemel sõdurite heaolust ja vaimsest tervisest kõigil sügavalt po**ui. Oluline lihtsalt et probleemidega inimesed liiga palju kära ei tekitaks. Sinna peale veel suhtumine et maksimaalne võimalik on minimaalne aktsepteeritav ja tulemuseks ongi 8 või 11 kuud mis vaimse tervise p***e keeravad
Eriti oli seda tunda siis kui hakkasid koroona pärast sisse jäämised. Novembrist juunini kokku 4 korda linnaku aedade vahelt väljas käia (õnneks olid küll natuke pikemad linnaload see-eest) kassib lõpuks korralikult ära. Ainus mis vähegi mõistust peas hoidis oli meile sattunud rühmaülem, kes päriselt käis sõduritega üks-ühele rääkimas ja keda tegelikult ka kottis kuidas inimestel läheb. Kahjuks on see aga väga harv nähtus selles kohas
Miks selline läbi lillede jamamine? Mees tegi enesetapu, nii lihtne see ongi. “Suri tulirelvaga tekitatud vigastuste tõttu” my ass, sõjavägi, riik ja tegelikult ka ühiskond laiemalt el hooli vähemalt enda kogemusest lähtudes noorte vaimsest heaolust üldse.
Aasta 2022 ja ikka veel ei ole suudetud normaalseid inimesi palgata arstliku komisjoni
Kas mulle ainult tundub või tulevad kõik need enesetapud kuperjaanovist. Mis seal toimub võrreldes teiste kohtadega
Ma kuidagi kahtlen, et see ühegi arstliku komisjoni psühhiaatri südametunnistusele koputab. Me kuuleme selliseid lugusid aastas korra või kaks ja muutuseid süsteemis on viimase 10-15 aasta jooksul olnud umbes täpselt null. Palju õnne, KRA, jätkad olemast stabiilselt kahjulik.
Edit: Muidugi on lõime kohale imbunud ka “ega neid ei saagi ju teada, kes end ära tappa tahavad” tondid. Rõõm, et peale märkimisväärse hulga epidemiolooge ja poliitanalüütikute, on meil ka uskumatult palju psühhiaatreid Eestis.
Tunnistan, et ma läksin ka kaitseväkke (5aastat tagasi) selle ideega, et endale ots peale teha. Arstlikus küsiti ainult, et kas on millegi üle kurta? Noshit, et valetasin, kui sul on reaalselt mingi selline probleem siis sa ei ütle seda iialgi ausalt lambisele inimesele välja. Need kes hakkavad depressioonist ja enesetapust seal rääkima tahavad KV lihtsalt üle lasta.
Igatahes KVs tegelikult minu olukord paranes. Oli küll raske, aga leidsin sealt sõpru, sai palju nalja, seal oli siuke ühtsus tunne/seltskonna vaim ja polnud aega oma mõtetel end dikteerida.
Aga nüüd see koroona…no see ajas asjad ikka väga perse. Olen üritanud isegi seda meelega saada ja vot ei saa aru kus kurat inimesed sellesse nakatuvad. Igatahes imestan, et ikka veel siin olen ja loodan, et lõpuks leian selle päikese kuskilt pilve tagant.
Palju need psühhiaatrid seal palka ka võiks saada? Kui siin loen, et küsivad vaid 2 küsimust siis ma võiks ise ka sinna täitsa tööle kandideerida 😀
​
Aga mul ka mingi umbes 10 aastat tagasi kestis see vestlus nii 3-4 minutit. Ei oska öelda kas seetõttu, et eelnev arst oli juba suutnud lambise vea leida mispärast ei sobi või oligi see tavaks. Igaljuhul niipalju kui mäletan siis küsiti kas relvad meeldivad, narksi teed, uneprobleeme on ja vist oligi kogu lugu suhtkoht.
Samas tean ühte seppa kes pääses ajateenistusest sellega, et raius seal enesekindlalt kuidas see psühhiaater võib tulla ta seljakotti kandma ning kui mõni mees ei meeldi, siis laseb ta lihtsalt maha 😀
Oleks ka ise peaaegu murdunud KV ajal. Küsiti peale SBKd kuhu minna tahan, esimene valik autojuht, teine NAK, kolmas REK. Rühmavanem/ülem arvas, et ma oleks NAKi materjal ja sinna ta mind ka pani.
Esimeses NAKi tunnis kus räägiti, mis meid ees ootab tundsin esimest korda juba, et ma ei jõua vaimselt ega füüsiliselt teha seda. Mingi 90km rännak + lipurännakud kuigi ma juba SBK 20-25km-sega oleks selja pärast napilt otsad andnud.
Kohe läks mingi räme tamp peale, ühel lasketiiru päeval anti moon kätte ja pange salvedesse ära ja oodake kuni teised ära lasevad jms. Sadas paksu lörtsi, kõik riided läbimärjad ja rõvedalt külm ja niiske olla. Mu käed ei töödanud enam isegi väga. Siis küll mõtlesin, et “käin korra vetsus” ära.
Kuidagi elasin selle päeva ja paar päeva veel üle. Mingi aeg käisin kompaniiülemalt küsimas/palumas, et kui peaks autojuhtides koht olema, siis ma oleks väga tänulik selle üle. Tuligi mingi 3-4 päeva hiljem drillseeru juurde ja ütles, et ma pakiks asjad ja koliks autojuhtide tuppa.
Käisin ka psühholoogi juures, aga tal vist konfidentsiaalsuse värk, niiet tema vist ei mõjutanud mu NAKist minema saamist.
Ei näe kahjuks mis kirjutatakse, Postimehel on adblockeritega vist mingi kana kitkuda. ERR leht ei paista asjast midagi teadvat.
Aga mis puutub relvalubadesse, siis mingi aeg tagasi oli Pealtnägijas lugu selle kohta, kui kergekäeliselt relvalubade taotlejate psühhiaatrilist ekspertiisi tehti. Ja kas isegi ei olnud see teema, et mingi papi eest said paberi kätte.
18 comments
Viimane selline juhtum oli detsembris: [https://www.delfi.ee/artikkel/95350561/logistikapataljoni-valilaagris-suri-ajateenija](https://www.delfi.ee/artikkel/95350561/logistikapataljoni-valilaagris-suri-ajateenija)
Huvitav, kas sellest lõpuks ajateenistuse psühholoogiline kontroll paraneb, või jääb samasuguseks nagu on? 2 enesetappu nii lühikese aja jooksul.
Ma ei saa ka aru mis toimub nagu? Miks nii tihedalt? See ei ole nii raske, see ei ole mingi vene sõjavägi kus vanasti pidi olema aastaid. See on raske küll, aga mitte midagi tükki küljest võtvat.
Väga kahju inimesest ja kaastunne lähedastele.
Kahjuks ma arvan, et sellised asjad hakkavadki juhtuma tihemini edaspidi. Neid inimesi/noori kes on üles kasvades nautinud jõukamaks muutuva heaoluühiskonna hüvesid ning vanemate toel ka kasvanud teatavas mullis on järjest rohkem. Tõesti võib katus päris nihkesse minna kui alles täisealiseks ja iseseisva elu peale jõudes äkitselt karmi päris maailma reaalsusega tuttavaks saada.
Edit. Parimat tüüpi downvoted. Esimene kommentaar saab downvoted. Mõtte täiendused edasistes kommentaarides ilma et mõtte sisu muutuks saavad upvoted. Go figure.
Kurb tõesti. Perspektiivi loomiseks tuleb siiski tõdeda, et enesetappude arv noorte seas on tõusnud üldiselt – ajateenistus või mitte.
Niimoodi juhtubki kui arstlikus komisjonis küsib psühhiaater ainult seda, kas kused öösel voodisse, ning otsustab selle alusel, kas sinu kätte saab relva usaldada või mitte.
Source: minu kogemus arstliku komisjoniga.
Siin on jah mitme faktori koosmõju. Me ju teame faktina, et depressioon ja enesetapud noorte seas on “through the roof” tõusnud pandeemia sees ka ilma KV mingi mõjuta. Osad ütlevad isegi, et pandeemiata oleks ka number üles läinud, aga viimase osas tunnetuslikult skeptilisem. Ei välista ka teiselt poolt, et KV mõne elu võib just päästa, kes saab toksilisest kodukeskkonnast minema.
[https://www.err.ee/1608251565/laste-enesetapud-tegid-mullu-musta-rekordi](https://www.err.ee/1608251565/laste-enesetapud-tegid-mullu-musta-rekordi)
Kurb, kaastunne lähedastele. Paljud räägivad, et on ainult 2 minutit “kas magad hästi ja kas oled narkomaan” võime teha 2 minuti asemel 2 päeva ka aga kes juba on mingil põhjusel enesetapule kalduv, seda ei saagi välja filtreerida. Oma tutvusest ka näide tüübil oli kõik 5+ ja tulevik helge. Vana ise rõõmus ja eluterve. Piisas ainult korraks esimese armastuse purunemisest ja hopsti, nöör kaela
Puhka rahus armas kaasvõitleja! Kogu meie rühm jääb Sind igatsema.
Tapal teenimisest saan öelda, et siinsed psühholoogid ja muud sotsiaaltöötajad on väga teadlikud ning tehakse tööd selle nimel, et ajateenija juba kohe algusest oleks teadlik neist võimalustest. Ka minu üksuses ei panda ealeski kätt ette. Iseasi, kuidas nende asjadega on teistes linnakutes.
Aga arstlik komisjon… nagu enne kommentaaris ütlesin, koos nende enesetappudega, eks tuleb varsti Pealtnägija või Eesti Ekspressi lugu antud teemal.
Enda arstliku komisjoni psühholoogi kogemus oli selline:
Astun uksest sisse, seal on tool ja laud läpakaga (koroonaaeg ikkagi jne). Psühholoog siis küsib kas seadusega on probleeme olnud – kuna olin hiljuti veidikese kiiruse ületamise eest trahvi saanud, siis mainisin seda.
Edasi läks vestlus umbes nii:
“Ja see kiiruse ületamine, kas oli pahatahtlik?”
“Ei, kellelegi halba küll ei tahtnud sellega”
“Muidu kõik okei?”
“Pmst küll”
“Okei siis on kõik”
Kokku umbes 2-3 minutit
Ja kahjuks oli see vestlus oluliselt põhjalikum kui paljudel tuttavatel kes arstlikus käisid.
Juba alates arstlikust komisjonist kuni teenistuse lõpuni oli läbiv joon see, et tegelikult on organisatoorsel tasemel sõdurite heaolust ja vaimsest tervisest kõigil sügavalt po**ui. Oluline lihtsalt et probleemidega inimesed liiga palju kära ei tekitaks. Sinna peale veel suhtumine et maksimaalne võimalik on minimaalne aktsepteeritav ja tulemuseks ongi 8 või 11 kuud mis vaimse tervise p***e keeravad
Eriti oli seda tunda siis kui hakkasid koroona pärast sisse jäämised. Novembrist juunini kokku 4 korda linnaku aedade vahelt väljas käia (õnneks olid küll natuke pikemad linnaload see-eest) kassib lõpuks korralikult ära. Ainus mis vähegi mõistust peas hoidis oli meile sattunud rühmaülem, kes päriselt käis sõduritega üks-ühele rääkimas ja keda tegelikult ka kottis kuidas inimestel läheb. Kahjuks on see aga väga harv nähtus selles kohas
Miks selline läbi lillede jamamine? Mees tegi enesetapu, nii lihtne see ongi. “Suri tulirelvaga tekitatud vigastuste tõttu” my ass, sõjavägi, riik ja tegelikult ka ühiskond laiemalt el hooli vähemalt enda kogemusest lähtudes noorte vaimsest heaolust üldse.
Aasta 2022 ja ikka veel ei ole suudetud normaalseid inimesi palgata arstliku komisjoni
Kas mulle ainult tundub või tulevad kõik need enesetapud kuperjaanovist. Mis seal toimub võrreldes teiste kohtadega
Ma kuidagi kahtlen, et see ühegi arstliku komisjoni psühhiaatri südametunnistusele koputab. Me kuuleme selliseid lugusid aastas korra või kaks ja muutuseid süsteemis on viimase 10-15 aasta jooksul olnud umbes täpselt null. Palju õnne, KRA, jätkad olemast stabiilselt kahjulik.
Edit: Muidugi on lõime kohale imbunud ka “ega neid ei saagi ju teada, kes end ära tappa tahavad” tondid. Rõõm, et peale märkimisväärse hulga epidemiolooge ja poliitanalüütikute, on meil ka uskumatult palju psühhiaatreid Eestis.
Tunnistan, et ma läksin ka kaitseväkke (5aastat tagasi) selle ideega, et endale ots peale teha. Arstlikus küsiti ainult, et kas on millegi üle kurta? Noshit, et valetasin, kui sul on reaalselt mingi selline probleem siis sa ei ütle seda iialgi ausalt lambisele inimesele välja. Need kes hakkavad depressioonist ja enesetapust seal rääkima tahavad KV lihtsalt üle lasta.
Igatahes KVs tegelikult minu olukord paranes. Oli küll raske, aga leidsin sealt sõpru, sai palju nalja, seal oli siuke ühtsus tunne/seltskonna vaim ja polnud aega oma mõtetel end dikteerida.
Aga nüüd see koroona…no see ajas asjad ikka väga perse. Olen üritanud isegi seda meelega saada ja vot ei saa aru kus kurat inimesed sellesse nakatuvad. Igatahes imestan, et ikka veel siin olen ja loodan, et lõpuks leian selle päikese kuskilt pilve tagant.
Palju need psühhiaatrid seal palka ka võiks saada? Kui siin loen, et küsivad vaid 2 küsimust siis ma võiks ise ka sinna täitsa tööle kandideerida 😀
​
Aga mul ka mingi umbes 10 aastat tagasi kestis see vestlus nii 3-4 minutit. Ei oska öelda kas seetõttu, et eelnev arst oli juba suutnud lambise vea leida mispärast ei sobi või oligi see tavaks. Igaljuhul niipalju kui mäletan siis küsiti kas relvad meeldivad, narksi teed, uneprobleeme on ja vist oligi kogu lugu suhtkoht.
Samas tean ühte seppa kes pääses ajateenistusest sellega, et raius seal enesekindlalt kuidas see psühhiaater võib tulla ta seljakotti kandma ning kui mõni mees ei meeldi, siis laseb ta lihtsalt maha 😀
Oleks ka ise peaaegu murdunud KV ajal. Küsiti peale SBKd kuhu minna tahan, esimene valik autojuht, teine NAK, kolmas REK. Rühmavanem/ülem arvas, et ma oleks NAKi materjal ja sinna ta mind ka pani.
Esimeses NAKi tunnis kus räägiti, mis meid ees ootab tundsin esimest korda juba, et ma ei jõua vaimselt ega füüsiliselt teha seda. Mingi 90km rännak + lipurännakud kuigi ma juba SBK 20-25km-sega oleks selja pärast napilt otsad andnud.
Kohe läks mingi räme tamp peale, ühel lasketiiru päeval anti moon kätte ja pange salvedesse ära ja oodake kuni teised ära lasevad jms. Sadas paksu lörtsi, kõik riided läbimärjad ja rõvedalt külm ja niiske olla. Mu käed ei töödanud enam isegi väga. Siis küll mõtlesin, et “käin korra vetsus” ära.
Kuidagi elasin selle päeva ja paar päeva veel üle. Mingi aeg käisin kompaniiülemalt küsimas/palumas, et kui peaks autojuhtides koht olema, siis ma oleks väga tänulik selle üle. Tuligi mingi 3-4 päeva hiljem drillseeru juurde ja ütles, et ma pakiks asjad ja koliks autojuhtide tuppa.
Käisin ka psühholoogi juures, aga tal vist konfidentsiaalsuse värk, niiet tema vist ei mõjutanud mu NAKist minema saamist.
Ei näe kahjuks mis kirjutatakse, Postimehel on adblockeritega vist mingi kana kitkuda. ERR leht ei paista asjast midagi teadvat.
Aga mis puutub relvalubadesse, siis mingi aeg tagasi oli Pealtnägijas lugu selle kohta, kui kergekäeliselt relvalubade taotlejate psühhiaatrilist ekspertiisi tehti. Ja kas isegi ei olnud see teema, et mingi papi eest said paberi kätte.