Miks on olnud teiega viimasel ajal nii raske jutu peale saada, miks te pole tahtnud avalikult sõna võtta?

Pean ennast võitjate põlvkonna täis-, et mitte öelda juhtliikmeks. Meie põlvkond, minuga esirinnas, võitles Eesti taasiseseisvumise eest. Meie astusime Euroopa Liitu ja NATO-sse, lõime siin läänemaise tsivilisatsiooni. Nagu perearst ütles: sa oled kõige selle käigus enda järel vedanud kolme põlvkonda: isa-ema, naise isa-ema, kõigile tänapäevased korterid, majad, autod. Lisaks vennad ja terve see põlvkond. Oma lapsed oled järje peale aidanud. Loomulikult see räsib. Siis hakkadki mõtlema, et on aeg tagasi tõmbuda. Mul said ametid ka otsa ja tasapisi hakkasin märkama, et ma ei saa enam ühiskonnast aru. Arvasin, et mina olen see loll, kes on ajast maha jäänud. Kaks ja pool aastat olin täiesti vait, ei arvanud kuskil midagi. Ja siis leidis aset sündmus, mis mind hingepõhjani vapustas.