Eesti “Hullud Tiivad” ehk sõna-sõnalt, disain-disainilt maha kopeeritud Sean Evansi “Hot Ones”. Pole isegi creditit antud.

18 comments
  1. Saate formaadi kopeerimine on näotu tegevus.

    Ma muidugi ei viitsinud 30minutit oma elust sellele videolõigule raisata, klikkisin jupiti läbi ja noo… erakordselt igav ja tuim vaatamine.

  2. Eesti jätab tohutult konnatiigi mulje kui meie tase on originaalset lääne kraami madalama produktsiooni/eelarve juures eesti keelde tõlkida Eesti inimestega… ehk siis 10-20 “kuulsust” kes on nõus kaamera ees taidlema – neid kullatükke taaskasutatakse kuniks neil vähegi jaksu on.

    Mulle natuke isegi meeldis see kuidas umbes 10-20 aastat tagasi olid osad saated nii põlve otsas produktsiooniga et sealt kumas läbi mingisugune ehedus või “so bad it’s good” kvaliteet mille üle on hea irooniliselt naerda.

    Samas positiivse poole pealt on mul ka teooria, et mida “igavamaks” ja läänt kopeerivamaks Eesti popkultuur muutub, seda jõukamad ja suurem osa läänest me oleme. Oleme igav, turvaline ja jõukas põhjamaa – täpselt mida eestlased on läbi ajaloo igatsenud olla.

  3. Ma ei taha seda isegi vaadata, niikuinii on cringe kuubis. Sean Evansi tasemel intervjueerijat ei ole meil kahjuks kuskilt võtta. Juba seetõttu on see küll üks formaat, mida võiks mitte järele ahvida.

    Vaata ka: 8 Out of 10 Cats, WILTY jt, mis Eestis oleks hale vari, sest meil lihtsalt ei ole kedagi ligilähedaseltki väärilist Sean Lockile (RIP), David Mitchellile, Bob Mortimerile, jne.

    Kahjuks ei ole lihtsalt banteri-rahvas, mis teha.

  4. Asi pole selles, et pole inimesi, kes ei tahaks originaalse formaadiga sisu luua, vaid mure on rohkem nendes väljaannetes (Postimees, Delfi jt), kelle rahakotis jätkub selliste saadete produtseerimiseks umbes 1.40€. Seetõttu on lihtsam võtta olemasolev ja teha see odavamalt.

  5. Ideest teostuseni on kümned inimesed sellesse tulemusse panustanud ja pole endalt küsinud, et kus mu elu ikkagi kiiva hakkas kiskuma.

Leave a Reply