Eesti haridustöötajate liit (EHL) korraldab täna Toompeal demonstratsiooni, et tuua poliitikute tähelepanu õpetajate järelkasvukriisile ning tuletada meelde, et õpetajate töötasud pole konkurentsivõimelised.
Riigikogu ees toimuva avaliku kõnekoosoleku „Õpetajaid kuulates, Eestit hoides“ eesmärk on seista selle eest, et haridus oleks meie ühiskonna prioriteet ja läbi selle kasvaks igast järgmisest põlvkonnast vastutustundlik kogukond, mis kujundab Eesti tulevikku ning hoiab riigi julgeolekut, märkis EHL.
„Riigikaitse seisukohast lasub haridustööajatel vastutus luua noortele keskkond, kus kasvab haritud, väärtuspõhine ja sidus elanikkond, mis ei lähe kergesti kaasa väärinfo, liigse hirmu või äärmuslike seisukohtadega. Juba seetõttu peab kõrgel tasemel haridus säilima ja selleks on vaja õpetajaametit väärtustada ka tegudega,“ ütles EHLi esimees Reemo Voltri. Lähemalt kõnelevad hariduse ja riigikaitse kokkupuutepunktidest kõnekoosolekul julgeolekuekspert Rainer Saks ning kaitseressursside ameti hariduse valdkonnajuht Aare Jamnes.
Erinevate elualade ja hariduse seose kohta jagavad mõtteid ka Eesti teatriliidu esimees Gert Raudsep, Eesti arstide liidu peasekretär dr Katrin Rehemaa jpt. Kohal on ka õpetajad, koolijuhid ning teised haridusega seotud eksperdid.
https://www.delfi.ee/artikkel/120378715/fotod-toompeal-toimub-opetajate-demonstratsioon
—–
Mis on teie arvates õiglane õpetaja palk ja kuidas võiks seda palka finantseerida kasvava eelarvedefitsiidi kontekstis? Arutlege.
by euphoricscrewpine
10 comments
Äkki peaks õpetajatele ka sellise “ajateenistuse” tekitama?
Oletame, et inimene on alates 25. eluaastast täisväärtuslik tööline. Tal on 25 aastat aega, et tööturul areneda, õppida ja pappi teenida.
Siis kui ta 50 saab, saadame ta aastaks õpetaja koolitusele ja siis koolidesse õpetajaks, alguses algklass, siis vaikselt mööda redelit ülesse kuni tuleb pensioniaeg kätte.
Õpetaja kui karjäär kaoks ära, tekiks õpetaja kui ühiskondlik kohustus.
/s või kas ikka..
Üksasi on õpetaja palk, teine asi on õpetaja töö. Minu kogemusel paljudele poleks praegune palk probleem, kui töö olekski 40h nädalas, õhtud normaalselt vabad, vabal ajal keegi ei tülita ja tööd saab teha normaalselt, nii et see ei tekita pidevat stressi. Aga see pole kahjuks reaalsus. Ma ei oleks 5k vms eest ka nõus päev läbi 30 tegelase ees etlema ja siis õhtul veel teleka kõrval koduseid töid parandama ja siis nägema meilboksis ja sõnumites pahaseid kirju vanematelt, kui nende võsuke sai halva hinde või käitumise eest noomida.
Alates 3000 eurot brutos.
Õpetajate palk peaks olema way kõrgem, aga ringi tuleks teha ka see kuidas me õpetame. See preagune mudel ei olegi kuidagi skaleeritav, motiveeriv või tulemusi andev. Meil ei ole vaja 10neid tuhandeid keskpäraseid ja ületöötanud õpetajaid vaid pigem iga aine jaoks igas kooliastmes tipptegijaid kes õppeprogrammi kokku panevad ja siis digivahenditega seda üle riigi igas nurgas võimaldame.
Mitte ainult, et kõrgem peaks olema vaid klassis peaks olema kaks õpetajat. Minu kogemuse järgi on olemas õpetajaid, kes oskavad oma ainet ja on õpetajaid, kes oskavad tunnis korda hoida. On palju neid, kes pole kumbagi oskust ja vähesed, kellel on mõlemad oskused.
Tuimalt tuleks pisikoolid ära likvideerida, õpilased kokku ajada suurematesse klassidesse. Klassidele kaks õpetajat, kellest üks tegeleb õpetamisega ja teine on sihuke abistav tegelane (vastab õpilaste küsimustele, suhtleb lastevanematega jne).
Kui hetkel on täiskoormus enamasti koolides 22 45-minutilist kontakttundi, siis võiks langetada selle 18 peale. Ma ei tunne otseselt, et hetke palk otseselt väike oleks, lihtsalt jube väsitav on.
Kui jätta ikka 22 kontakttunni peale, siis 120% keskmisest palgast (2700 eurot aastavahetuse seisuga).
Ametiühing võib joonelt pe×+e minna. Streik devalveerus selle tsirkusega, mida hiljuti kõik teineteise käsi pigistades töövõiduna demonstreerisid.
Teil oli võimalus. Te ei kasutanud seda.
Kuidas selle juht ametisse jäi on müstika.
Paljud õpetajad räägivad läbipõlemisest, suurest koormusest, erivajadustega lastega tegelemise keerukusest, vanemate terrorist, enesekehtestamise raskustest tänaste reeglite ja ootustega, toksilisest kollektiivist. Võttes siin aluseks mingi realistliku, isegi optimistliku stsenaariumi õpetajate palga kasvuks lähiaastatel, siis ei lahene neist ju tegelikult ükski ja need probleemid jäävad. Neid ei saa mõnesaja euroga kinni maksta. Tegelikult, kas neid üldse saab kinni maksta?
Ma ei taha öelda, et õpetajate palk ei peaks tõusma või nad ei peaks selle eest võitlema, aga see on vaid osa probleemist. Riik ei tohiks omalt poolt hariduse jätkusuutlikkuse küsimuses minna kaasa retoorikaga, et õpetajate palgatõus ongi võluvits parema tuleviku jaoks.
Ma tahaks alustuseks kasvõi seda müstilist õpetajate keskmist palka saada (novembri andmete järgi 2337 eurot), mida tihti õigustuseks tuuakse, et öelda, et pole neil õpsidel ju häda midagi. Sorry, aga ma ei tea päriselt ühtegi õpetajat, kes teaks ühtegi õpetajat, kes teaks ühtegi õpetajat, kelle palk oleks tavakoormusega nii kõrge nagu välja toodud keskmine palk. Keskmist veavad üles Ida-Virumaa õpetajad, kus palk on tänu riigi toetusele 1,5 korda suurem + õpetajad, kes töötavad väga suure ülekoormusega (enamasti mitte oma soovil, vaid kuna pole lihtsalt õpetajaid kuskilt võtta ja tunnid peavad ju antud saama).
Aga mingi onu Heino loeb ajalehest pealkirja õpetajate keskmisest palgast ja on kohe varmas tänitama, millised rikkurid õpetajad on ja muudkui nõuavad veel juurdegi. Tema ju ei tea, et tavaline õpetaja saab ikkagi normkoormuse eest 1820 eurot bruto ja ehk visatakse klassijuhatamise eest 100-200 eurot juurde (teoorias võib direktor ka otsustada, et ei maksa selle eest). Ja selle raha eest teeb ta tegelikult kõvasti tasustamata lisatunde – erinevate uuringute andmetel igal nädalal u 10-15 tundi tasustamata tööd.
Andke andeks, kuid haridustöötajate ōlule ei saa panna vastutust “luua noortele keskkond, kus kasvab haritud, väärtuspõhine ja sidus elanikkond”. Lubage endisel õpsil selgitada. Läksin veidi leili.
Alustame sellest, et keskkonda kui sellist ei loo õpetaja. Õpetajale võimaldatakse ruum ning esitatakse nõudmised, mis tuleb täita (õppekava ja muud loomad). Jah, muidugi ōpetaja oma olekuga loob emotsionaalse keskkonna selles ruumis ning mõjutab laste suhet õpetatavasse ainesse. Õpsi võime ainet edasi anda on määrava tähtsusega. Paraku on väljaspool kooli töötamine absoluutselt nii majanduslikult kui ka vaimselt tervislikum. Läbipõlenud ja ületöötanud õps loob seda keskkonda oma tervise hinnaga.
Kui nüüd sinna ruumi saabuvad lapsed eri peredest, eri kasvatusega, siis esineb reaalne olukord, kus osa lastest saboteerivad teiste õppetööd. Ühe saad sa raamatukokku saata, teise õppejuhi juurde, kuid mida sa teed 5+ õpilase puhul, kui kool pole nõus või ei saa nende jaoks väikeklassi avada, et tagada teistele lastele äsjakirjeldatud keskkond ning sihtotstarbeline abi neile, kes seda vajavad? Või peabki osa lastest ning nende vanematest sellise olukorraga nõustuma? Nii ei saa.
Mida tähendab “väärtuspõhine”? Ääretult defineerimatu ja ümmargune lause Reemo Voltrilt. Milliste väärtuste põhine? Kas selliste, kus õpetajat austatakse, tema aega ei raisata, olles õigeks ajaks kohal, ülesanded tehtud ning valmis õppima? Või selliste, kus on normaalne kontrolltöö ajal puududa, ning seejärel sõbra tehtud pildi najal see hiljem sooritada, kusjuures olukorrast rääkides oleks nagu õps süüdi, et igal hetkel iga pingi alla ei näe. Need väärtused tulevad kodust, ja alles seejärel koolist ja muudest kohtadest. Kui kodus ei austata teineteist, sh lapsi, siis sealt tulevad täiskasvanud, kes ei austa teisi ega ennast. Sry, kuid kui mul on selle lapse klassiga nädalas 2×45 min, siis sinna hulka ei mahu kellegi koduse kasvatuse parandamine, lisaks reaktsioonivõrrandite tasakaalustamisele.
Mis tingimustel läheks mina tagasi kooli?
– vabadus tõsta mistahes vanuses laps ukse taha, kui ta pole suuteline käituma viisakalt. Tagajärjed on neist õppimiseks, ning kui me tahame tulevasi täiskasvanuid, kes teiste ajast lugu peavad, siis see oskus kujuneb kogemuste najal. Sama teema hilinemisega. Olenevalt kooliastmest peab olema tagatud lapsele tegevus ja turvalisus. Las kool võtab vastutuse ja leiab lahenduse. Õpsi asi on olla klassis ja anda edasi teadmisi.
– lastel on vabadus võtta aineid endale sobivas järjekorras ja koormuses nagu täiskasvanutel ülikoolis, alates 3.kooliastmest. Meil pole mingit probleemi teadvustada, et meil on erinevad võimed ja huvid. Sama laps ei pruugi olla 7.kl mataks valmis 7.klassis, vaid 8.klassis. Me ei saa rääkida individuaalsest lähenemisest, kui seda pole.
– lõpetatakse ära kahtedega põhikooli lõpetamine, kui vanem nõus on. Kellele see kasulik on? Haritud ja sidusa elanikkonna loomiseks? Mismoodi? Kuidas me saame tagada, et meil on haritud rahvas, kui me ei suuda isegi seda tagada, et selleks võimelistel lastel on põhiharidus, sest vanema meelest on kahed ka ok? Põhikooli peaks lõpetatuks lugema siis, kui materjal on omandatud, muidu pole kohustuslikkusel mõtet.
– eksamite sh proovieksamite parandamiseks antakse ōpetajatele aega. Praegu parandavad õpsid neid oma vabast ajast tehes tasustamata ületunde. Kellele see kasulik on? Riigile ja koolile, sest kellele ei meeldi tasuta töö, kui seda teeb keegi teine?
– klassis on 15-20 õpilast maksimaalselt.
– klassides on abiõpetajad. Osa karjäärimudelist. Üliõpilased saavad praktikat. Nende ülesandeks on tööde parandamine, vajadusel küsimustele vastamine ning korra tagamine. Kogenum õpetaja annab edasi materjali ning koostab tööd. Nii on tagatud noortele sammsammult õpe läbi töö, õpetajaskonna juurdekasv ning vähenenud koormus olemasolevatele õpetajatele. Vahva ju.
– intellektuaalsete erivajadustega lastele on ka päriselt võimalused olemas. Sry, kuid tavalisel õpetajal puudub selleks väljaõpe, ning kui meil on selgelt defineeritud hariduslikud eesmärgid ja konkreetne aeg nende täitmiseks, siis sinna ei mahu laste järele lohistamine ega tagasi hoidmine. Neil peab olema võimalus omandada eluks vajalikud oskused, ning võimalus teha rohkem, kui erivajadus on teisele poole kaldu. Kelle huvides on peksta kõiki sama puuga? Me ei ole, pole kunagi olnud ega saa olema ühesuguse rütmiga ōppurid. Ja sellega PEAB arvestama.
– individuaalne lähenemine on päriselt individuaalne. Seni on kõik seda ainult paberil olnud.
Kas räägin ka sellest, kuidas vanemad soovivad õpetajatelt eratunde, kuigi võsuke konsultatsioonides ei käi, või sellest, kuidas osa õpse konsultatsioone ei pakugi, sest pole aega? Või sellest, kuidas koolid on nõus panema ülekoormust pädevate õpetajate õlule, eluaegseid pedagooge süüdimatult kulutades, sest nad hoolivad laste haridusest, seejuures probleemi lahendamata – lisaõpse leidmata? Või sellest, kuidas osad õpetajad oma eraeluga rahulolematusest end kolleegide ja laste peal välja elavad? Mis tunne oleks sinul, kui sa südamest püüad seda keskkonda kujundada, ja laps sinu silme ees viskab kontrolltöö prügikasti? Mis sinu tunnihind sellisel juhul oleks? Ja seda ka tõsiselt toredate klasside kõrval. Need lapsed, vanemad, koolid ega riik psühholoogiarveid kinni ei maksa, kuid hea meelega vaidlevad selle üle, palju nende meelest peaks tasuma, nagu kupeldaja otsustaks teenuseosutaja hinda tema eest. Rõve. Ja muidugi toredad lapsed, kes ei väsi õpetajatele meelde tuletamast, kuidas nende vanemad rohkem teenivad – esiteks, whatever, sina tööl ei käi seega mokk maha. Teiseks, selline suhtumine tuleb kodust – millisest sidususest me rääkida saame, kui osades kodudes ongi suhtumine stiilis “ise oled loll, et vähem teenid”?
Suur osa õpetajatest on ingl.k people pleaserid. Me tahame hoolida, armastada, meeldida. Ja seda kasutatakse ära.
Meil ei ole lapsi vähe. Kui oleks, siis võetaks asja tõsiselt.
Comments are closed.