„Tule lihtsalt kodust välja ja vaata ringi!“

„Tuleme siia, et näha, kui ilus on Eestimaa elu,“ rääkis Juhan Änilane. „Oleme ise Maalehe lugejad ja maaelu elada on imeline! Maaelu ei ole nii pilvine, kurb ja paha, nagu tihti räägitakse. Me oleme oma eluga kodukohas väga rahul, mul pole midagi kurta.“

„Tõesti nii, ei ole midagi paha öelda,“ lisas ka abikaasa Helle. Juhan aga rääkis sama hooga ära ka oma torisemisevastase retsepti.

„Tule lihtsalt kodust välja ja avasta ümbritsevat! Kontserdid, muusika, tantsijad – see on imeline ja ilus!“ soovitas ta ning küllap pani sellega sõnadesse enamiku festivalikülastajate arvamuse.

Reipuse ja uudishimu mõõdik lendas lakke keskpäevaks, mil festivalialal oli juba keerukas liikudagi. End ja oma tooteid olid tutvustama tulnud paljud ettevõtted ja organisatsioonid ning huvipuuduse üle ei pidanud keegi kurtma.

Nagu varem, olid kohal ka erakondi esindavad poliitikud, kes päeva peale muutusid natuke sasitumaks ja higisemaks, sest hõlpu neile ei antud. Päris kuumaks läks siis, kui Maalehe peatoimetaja Hindrek Riikoja vedamisel peeti laval poliitdebatt. Rahva hulgast selle kohta arvamusi kogunud ajakirjanik Rein Sikk sai kuulda nii mõndagi emotsionaalset.

„Proovigu nad ise 700eurose pensioniga ära elada,“ soovitas näiteks proua Meida, kes lavalt kõlavat kuulates läks aina pahasemaks ning arvas lõpuks, et kuigi see pole viisakas, siis võiks mõnd poliitikut „lausa mädamunadega loopida“, et need oma rumalusest ja totrate plaanide suurusest aru saaksid.

Laval kippus jutt ajuti tõesti lappama: eks nii mõnigi tahtnud muudkui konkurente siunata, mitte elu edasi viivaid mõttearendusi esitada. Debati suurimateks teemadeks said tervishoid ja pensionid, sekka ka omavalitsuste toimetusi.

Laval toimuva vahepeale näitasid oma oskusi isetegevuslased, ürituse peaesineja oli Ott Lepland. Tuntud laulja sattus lavalt tulles kohe piiramisrõngasse.

„Otikene, kas sa vanaemadega ka pilti teed?“ uuris üks proua. „Ikka teen,“ vastas Lepland ja võttis proua kõrval poosi sisse.

„Kas su vanaema on ikka elus?“ uuriti edasi.

„Vanaema on ikka virk ja krapsakas,“ kiitis laulja. „Tal vaim ja tuju ja mälu on virged, aga füüsiline tervis teeb juba muret. Ei saa enam nii hästi liikuda ja majapidamistöödega hakkama. Eks ta ole soliidses eas ka, suvel saab 91aastaseks.“

Lepland sõnas, et hindab väga vanaema kogemusi ja mälestusi ning sestap tunneb end ka eaka publiku keskel hästi ja koduselt.

„Kõik need jutud, mida mu vanaema räägib, on mulle olulised ja huvitavad olnud,“ lausus ta. „On ikka vahe, milline tema lapsepõlv oli ja milline minu lapsepõlv oli. Kõigele vaatamata saan vanaemalt õppida positiivsust. Tänu sellele saan ka mina õnnelikumalt elada.“

Kuigi mitmesuguse kauba pakkumisi oli festivalialal palju, siis ootamatult kerkis teiste seast esile üks hitt, mil hinnaks vaid euro! Lõuna-Eesti mees Maario Saag oli väljas leibade ja sinkidega ning küsimise peale lõikas kohe viilu ühest ja viilu teisest, pani need omavahel kokku ning andis tahtjale vaid euro eest.

„Sellise pakkumise saab teha ainult siis, kui kõike ise teed,“ muheles ta. Kiita sai singileib kõvasti, sest niisugust pakkumist juba iga päev ei näe. Eks oli ka põhjust: just selline singivõileib nagu kunagi maal vanaema-vanaisa juures heinateo ajal, mitte aga säärane niru, mille pealt peab sinki luubi ja tikutulega otsima. Sellised üllatused on ikka oodatud!

Kõige varem festivalile saabunud külastaja mitteametliku tiitli pälvis Mare Somelar, kes tuli Tartumaalt Vedult.

Varajast jõudmist põhjendas ta selliselt, et teda ERMi ette sõidutanud väimees pidi ise kell 8 tööl olema.

„Ärkasin kell 5.30. Katan igal hommikul tööle minejatele laua. Mis sest, et nii vara jõudsin. Ega mul siin paha olla pole. Ootan ära oma kaaslase. Tema tuleb kaugelt, Peipsi äärest. Pidi kell 8 jõudma,“ rääkis proua, kes oli festivalil esimest korda. Peipsi ääres elav kaaslane oligi see, kes ta tulema meelitas, sest on ise varem käinud ja üritus pidi väga tore olema. „Ootused on suured. Kogu see kava meelitas,“ rääkis ta.

Varem festivalil käinutel oli mitut puhku teada, kuhu tõtata ja mida tahta. Nii seadis Tõrva kandist pärit Mihkel Pavelson end esimese asjana Maalehe alale, sest teadis loota, et seal on ülal malelaud ning peatoimetaja asetäitja Bianca Mikovitš valmis lahingut vastu võtma. Nii ka läks.

„Käigud õpetati koolis selgeks,“ sõnas Viljandimaalt tulnud ning esimesest numbrist Maalehte telliv Kalju Vellearu ja näitas tulises võitluses, et 95. eluaastaks pole need tal meelest läinud.

„Võit kaldub lugejate poole,“ pidi Bianca Mikovitš järjestikuste mängude järel tunnistama. „Aga mis meil Maalehes saabki selle vastu olla?“