Slava Ukraini tegevjuhi kõne täna Riigikogus

Täna Tallinnas riigikogu ees kõnelnud MTÜ Slava Ukraini tegevjuht Johanna-Maria Lehtme alustas sõnavõttu nii: “Lugupeetud Riigikogu liikmed! Enne, kui ma alustan, tekib mul küsimus, et me arutame riikliku tähtsusega küsimust. Ma olen lennanud eile õhtul Ukrainast tagasi, et pidada seda kõnet – ja saal on tühi. Ma tean, et ühel teie riigikogu kaaslasel on sünnipäev. Ma siiralt loodan, et praegu ei sööda torti kuskil kabinettides.

Kuna enamikul teist ei ole vähimatki aimu, kes ma olen, siis ma alustan täiesti algusest. Minu nimi on Johanna‑Maria Lehtme, ma olen kolmeaastase Sume ema ja ma olen Ukraina kodaniku abikaasa ja ma olen MTÜ Slava Ukraini tegevjuht. Minu kodu asub siin Tallinna kesklinnas, minu kodu asub Kiievis Hreštšatõku tänaval linnapea maja vastas. 24. [veebruaril] sain ma oma abikaasalt telefonikõne: sõda algas, põgeneme. Siis oligi side lõpp. Järgmine kõne oli 27. [veebruaril] ja küsimus mulle oli, et Johanna, kas sa leiad mulle kiirabi. Mul isegi ei tekkinud küsimust, milleks meil seda tarvis on, vaid ma helistasin vajalikule inimesele ja kolme tunni pärast oli esimene MTÜ Slava Ukraini ja rotariaanide ühisprojekt, kiirabi, ostetud ära tänu Tallinna Vanalinna Rotary Klubile ja Kaitseliidu Toompea malevkonnale. Ma võin julgelt öelda, et see kiirabi ei päästnud mitte ainult minu elu, vaid ka väga mitmete Ukraina kodanike [elu]. Tänaseks oleme juba saatnud välja 41 kiirabi – see on see kiirus, millega MTÜ Slava Ukraini opereerib.

Meie töökorraldus on tegelikult väga lihtne. Meile saadet saadetakse Ukraina haiglatest või sõjaväe meedikute pataljonidest teated täpselt selle kohta, mida neil on tarvis. Me saame nimekirja, me saame kogused. Me kogume need asjad kokku, paneme auto peale ja see abi läheb otse Ukrainasse otse sellele aadressile, kust see on tellitud. Kui meie käest küsitakse žgutte, õhkrinnasidemeid, siis me kiirnuudleid neile ei saada. Me ei viska raha lennukilt maha, me anname konkreetset abi. Me oleme keskendunud nüüd, nagu kõik teisedki, oma fookuse idale. Aga ma korraks tahaksin oma telefoni vaadates lihtsalt öelda, et kui te arvate, et läänes on turvaline, siis [ei ole nii]: kuus minutit tagasi – Taga‑Karpaatia, varjuge; 12 minutit tagasi – Ternopil Ternopili oblastis, Volõõnia oblast, Lviv Lvivi oblastis, Ivano-Frankivsk Ivano-Frankivski oblastis, Rivne Rivne oblastis, Kiiev Kiievi oblastis, varjuge. Sõda ei ole, ainult idast, sõda terves Ukrainas.

Me võime öelda, et me oleme andnud väga efektiivset abi, aga seda me ei oleks suutnud teha ilma partneriteta. Võin öelda, et Eesti Rotary Klubi abiga oleme kogunud üle 600 000 euro. Meie partnerite poolt on tasutud üle 281 000 euro. Kaubad ettevõtete poolt on väljastatud 148 000 euro suuruses. Slava Ukraini ise on saanud Eesti rahvalt ja firmadelt annetusi summas 789 215 eurot. See teeb kokku umbkaudu 1,9 miljonit eurot. Slava Ukraini asutati MTÜ‑na 7. märtsil. Kui õnnestub meie projekt, uus projekt, kus meil võimaldatakse osta 10 000 uut žgutti, siis pärast seda on meie eelarve 2,1 miljonit eurot. Meid on aidanud partnerid. Oleme kaasanud ettevõtjaid Eestist, need on Bolt, Krimelte, Xolo, Merko Ehitus, G4S, Nordecon Betoon, Hansabuss, Plaat Detail ja teised väiksemad firmad.

Me ostsime kolm nädalat tagasi oma partnerite Riigikaitse Edendamise Sihtasutusega ja Ukraina Kultuurikeskusega 9000 žgutti. Kui ma helistasin sõjaväemeedikutele, helistasin sõjaväepataljonidele, ütlesin, et ma olen tulemas, siis nad küsisid mu käest, et väga piinlik, aga kas sa saaksid mulle kümme žgutti tuua. Ma ütlesin: Anton, ma jõuan neljapäeval ja toon 2600, kuidas tundub? Ta ei suutnud seda uskuda selle hetkeni, kuni ma kohale jõudsin nende žguttidega. Seda suurem oli nende rõõm. Minu hüüdnimi žguttide nimetuse tõttu on nüüd Lvovis Johanna… sellepärast et žgutid on …, seitsmenda generatsiooni.

Igapäevaselt on meie laos kaupade, teenuste ja oma teadmistega panustamas mitmed haiglad, näiteks Ida-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Chemi‑Pharm, Euronics, OneMed, Semetron, Neste – neid on nii palju, et ma ei jõudnud neid isegi kirja panna. Kõige rohkem me peaksime ilmselt olema tänulikud Eesti rahvale, kes usaldasid meile läbi kontserdi väga suure summa raha, et me saaksime toimetada just seda abi sinna, kus seda küsitakse, ja täpselt seda abi, mida on tarvis.

Ma mõtlesin eile, et kui Slava Ukraini oleks internetipood, siis meie kõige populaarsemad müügiartiklid oleksid kiirabiautod, žgutid, õhkrinnaplaastrid klapiga ja klapita, kõige verdimavamad sidemed, …sidemed fosforpommide vastu, põletussidemed, põletusgeelid, ambud, elustamismasinad, esmaabikomplektid, süstlad, nahaklambrid, kirurgiakomplektid, kanüülid, ka enneaegsetele, infusioonisüsteemid nii soojendusega kui ka soojenduseeta, naatriumkloriid, ringer, laibakotid. President Zelinskõi lausus kuldsed sõnad: “Mul on vaja relvi, mitte küüti!” Kuulake, mida ukrainlased teilt paluvad. Ukrainasse ei ole mõtet saata riideid, mänguasju, patju. Uskuge mind, need ei ole riigist otsa saanud. Ma käisin seal, ma olen Ukrainas elanud, ma lähen Ukrainasse tagasi elama. Meil ei ole need otsa saanud. Ukrainal on vaja toitu, kütust, relvastust, kuuliveste, ballistilisi kiivreid, meditsiinitarvikuid, ravimeid. See nimekiri ei ole tegelikult lõputu, see nimekiri on väga konkreetne.

Tahaksin teada, et kui paljud teist on käinud pärast uue sõja algust Ukrainas; kui paljud teist on külastanud Kramatorski rongijaama, Lvovi rongijaama, Dnipro rongijaama. Muuseas, Dniprot hakatakse praegu evakueerima. Hoiatus selleks anti juba paar päeva tagasi, aga kuni esimene pomm pole langenud, siis naised ja lapsed ei evakueeru. Lvovi rongijaamas on eriline lõhn. Ma ei suuda seda kirjeldada. Ma ei suuda kirjeldada seda, mis toimub platvormidel, kui saabuvad rongid Harkivist. Minge vaadake ise.

Kui teil on tunne, et hullem on möödas, siis te rängalt eksite. Kiievi alt on jah väed on taandunud. Kui Butšast, Irpinist, Tšernigivist, Kramatorskist saabunud kaadrid on teile nii tülgastavad, siis oodake vaid, kui avanevad Mariupol, Harkiv, Luhansk, Hirson. Ma ütlen teile ausalt, meil on laibakotid tellitud, meil on kühvlid tellitud. Aga teil? Ma tunnustan siinkohal Välisministeeriumit ja nende valmisolekut ja tahet teha meiega koostööd. Noored või vanad organisatsioonid, siin ei tehta vahet. Ma tänan maksuametit, kes on loonud niinimetatud tulumaksusoodustuse superlisti, et annetusi oleks parem teha. Aga tänane reaalsus on see, et Pagulasabi, Päästeliit, Mondo, Slava Ukraini ja teised vabatahtlikud organisatsioonid on olukorrale suutnud reageerida kiiremini ja paindlikumalt kui riik. Meil ei ole piiriületuseks vaja teie abi, me saame ise kiiremini üle. Meil ei ole vaja tollideklaratsioonide täitmisega abi, need on meil eeltäidetud. Meil ei ole vaja kontakte kõrgemates riigiametites, need on meil ühe telefonikõne kaugusel. Meil on olemas kõik kontaktid, kogemus, kõik, mida on tarvis sihitletud ja efektiivse humanitaarabi kohaletoimetamiseks. Ongi arusaadav, muidugi, et riik tervikuna ei suudagi olla nii paindlik kui väikesed iseseisvad üksused. See on arusaadav. Aga meil võiks olla omavaheline tegevuslik usaldus, täpselt nii nagu tekkis meil maksunduslik usaldus niinimetatud tulumaksusoodustuse superlisti loomisega.

Ma siiralt usun, et tegelikult koos, koostöös riigiga me suudame rohkem. Meie väikesed MTÜ-d, me oleme nagu kevadised sipelgad, me ronime igast august läbi, me jõuame igale poole nii, et te isegi ei märka. Lubage meil aidata. Meie vajadus on väga lihtne. Me vajame tegutsemiseks rahalisi ressursse. Kui rahaline ressurss saab otsa, siis kõik meie loodud kontaktid, võrgustikud, teadmised, kompetents jääb lihtsalt kasutult seisma. Kuulake, mida ukrainlased teilt paluvad! Aidake meil aidata! Ma kordan: aidake meil aidata ja koostöös teeme efektiivsemalt ja aitame efektiivsemalt. Slava Ukraini! Geroim Slava! Aitäh teile!

Youtube link: https://youtu.be/VwPA4ZDwD_8?t=6175