Väidetavalt võib olla kokku 11 ohvrit.

„Selma oli lamaja klient, teda tuli toita, väga õrn ja abitu, isegi istumisega ei tulnud toime,“ kirjeldab ta. Selma võis kaaluda ehk vaid paarkümmend kilo.

Ja kui abihooldaja näitas topisnuku peal, mida ta oli Selmaga teinud, vajus Ingridi maailm omamoodi kokku. Sel hetkel sai ta aru, miks karjus Selma 24/7 siis, kui abihooldaja X oli tööl.

Mind ja teisi töötajaid ajab kurjaks jutt, et kannatanutele ja nende lähedastele ei tehtud kahju.

Tabasalu Pihlakodu hooldaja Ingrid

„Vaikne ja rahulik oli ta siis, kui abihooldajal olid vabad päevad. Mind ja teisi töötajaid ajab kurjaks jutt, et kannatanutele ja nende lähedastele ei tehtud kahju. Olen šokis! Kuid ja kuid magamata,“ ütleb Ingrid.

Prokuratuur ei ole taotlenud abihooldaja vahistamist, mees on vabaduses.

Ma ei saa aru, mis siin riigis toimub?

by No_Establishment3807

6 comments
  1. Hooldekodu on koht, kus toimuvast ei taha keegi niikuinii midagi teada. See on päris masendav vaatepilt, kui inimene enam oma eluga hakkama ei saa. Nii on kõige lihtsam silmad *hästi kõvasti* kinni pigistada ja teeselda, nagu poleks sealset maailma olemaski.

  2. Kogu see lugu teeb mind väga kurvaks. Näitab inimeste hoolimatust kõige räigemate asjade suhtes. Seda, kuidas inimesi kotivad asjad ainult siis, kui see nende mugavust või mainet puudutab. Mind ajab lausa marru, kuidas kogu aeg vanureid ahistatakse – küll petturid, küll omavalitsused, kes eestkoste võtavad, küll vägistajad. Lihtsalt ei lasta vanuritel rahus oma elu viimaseid aastaid elada, ikka et saaks veel viimase vindini sitta keerata.

    Pihlakodu pääses puhtalt, aga ma ei saa aru, kas siis see vägistaja ise ka süüdistust ei saanud? Kuidas ta ikka vabaduses on, ma ei saa aru. See, et tapmiste ja vägistamiste eest tingimisi või mingeid väikseid karistusi antakse, on ammu teada. Aga et üldse midagi ei tehta..kas see on seotud selle väitega, mis hiljuti oli, et tervisekahju puudus? Ma üldse ei saa aru sellest loost, ise võtaks küll selle vägistaja kui ka Pihlakodu vastutusele kui enda teha oleks, sest minu arust eriline julmus ja eriline hoolimatus kumab siit loost välja.

  3. Mida rohkem asju välja tuleb, seda võikamaks see lugu läheb. Olen ise vanuritega tegelenud, ja mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saab olla nii empaatiavõimetu ning hoolida ainult asutuse mainest mitte inimestest, kes ei saanud isegi väärikalt elu viimaseid aastaid veeta, vaid pidid taluma väärkohtlemist ning traumat – ka see ju lühendab elu. Ja mida lähedased pidid tundma uskudes, et nende kallis pereliige on turvalises keskkonnas, kus tema eest hoolitsetakse.

    >”Ka näitab Ingrid Selmast tehtud fotosid, mida jagasid hooldekodu töötajad Messengeris, kus arutati omavahel tööga seotud küsimusi. Ühel fotol on eaka linnulikult hapral kehal näha sinikaid ja punaseid laike.

    >*Nüüd on selgunud, et pärast kriminaalasja algatamist kustutas hooldekodu juhtkond selle tšäti kui olulise tõendi ära*. Ehkki META saab kahe kuu jooksul taastada kustutatud materjali, jättis prokurör selle taastamise taotluse tegemata.”
    [..]

    >„Pärast kriminaalasja algatamist kutsus juhataja Aule Kikas mind oma kabinetti ja küsis: k*elle poolt sa oled – kas töötajate poolt, kes infot lekitavad, või maja maine poolt*? Ütlesin, et olen vanade inimeste poolt. See, et ohvreid võib veel olla, see neid ei huvita.“

    >Politsei pole Ingridit kordagi üle kuulanud. Nüüd on ta oma jutu kirja pannud, lisanud sellele palju fotomaterjali ja loodab, et see kõik jõuab Luige kaudu peaprokurörini.

    >Ingridi sõnul juhatati majja tulnud kontrollide ette alati need, kes olid ülemustele truud. „Mina pole selline inimene ja mind pole keegi ka politseile ette juhatanud,“ märgib Ingrid. *„Kui kriminaalasi algatati, tehti töötajatele koosolek, kus selgitati, et „äkki tal püksid lihtsalt vajusid alla“ ja kästi meediaga suheldes olla vait. Kui hiljem asi ajakirjandusse jõudis, siis nõuti töötajatelt telefonide sisu ettenäitamist, et tuvastada, kes rääkis.“*

  4. Mina häirib – kõige muu juures lisaks – selle loo juues veel see, et mitte keegi pole nagu süüdi. Veelgi enam, kuna kannatanud on surnud, siis pole nagu ka mõtet uurida???

    Et siis… me leiame mõne inimese laiba kusagilt metsast, kas siis lõpetame ka uurimise ära, sest kannatanu on ju surnud – mida me enam uurime? Või lähen eriti vastikuks ja teen vastuolulise näite – kas omal ajal oleks pidanud holokausti, Vietnami jms selliste kuritegude uurimise ka ära jätma, sest kannatanud on ju praeguseks surnud?

    See, et kahju kannataja on surnud, ei tähenda, et inimene või ettevõte peaks saama rahus hingata – karistus ei tohi jääda tulemata, sest inimene, kellele piinu tekitati, enam ei ela. Vastupidi – karistus peaks ikkagi tõendite olemasolul välja määratama, sest sellega näitame, et vahet pole kas ohver on elus või surnud, oma karistuse saab ikkagi kätte.

    Asitõendite hävitamist (jututoad, pildid) ja töötajate survestamist tuleks ERITI karistada, sest selliste asjade aktsepteerimisega ongi kõik justkui JOKK – ütlen töötajatele, et kas olete firma poolt või vastu. Riik riigis ei toimi ja mingisugune hirm ja kartus peab ikkagi alles olema politsei, prokuratuuri jne osas kui ikkagi seadust murrad. 

    Ei taha öelda, et näe Eesti NL pärand, sest selliseid “pigistame silmad kinni, midagi pole olnud” juhtumeid on lääne-Euroopas ka… aga pead peaksid lendama selle peale. Kõvasti ja kaugele. 

  5. Kas aastat levisid jutud, aga keegi midagi Politseile ei maininud 🙂

  6. Mitte ainult hooldekodudes. On kodusid, kus pätist poeg hooldab oma eakat ema. Noh, nii palju hooldab,et võibolla päris nälga surra ei lase. Aga kui end täis tõmbab, siis läheb ja vägistab vanurit. Kasvõi selleks, et joomaseltskonna ees esineda – “ma võin, seega ma teen”. Ja miskitmoodi ei saa neid vanureid keegi aidata.

    Sellest kirjutas kunagi meedia.

Comments are closed.