Tervislik komisjon on naljanumber, mille ainus ülesanne on kindel arv mehi iga aasta vastu võtta.
See meenutab mu enda aega ajateenistuses eelmine aasta. Seal oli palju inimesi, kes ei oleks pidanud seal olema enda vaimsete ja füüsiliste probleemide pärast.
Baaskursuse ajal olime tihti laatsas “hulluvalves”, mis tähendas, et valvasime inimesi, kes olid püüdnud enesetappu teha või end vigastada.
Meil oli rühmas ka üks mees, kes oli terve elu elanud venemaal ja kuidagi oli kaitseväkke saanud, kuigi tal oli mingi geeniviga enda sõnul (nägi välja nagu väike poiss, kuigi oli meist kõigist aastaid vanem). Lisaks oli tal metsas üks episood, kus ta viskas enda pudrukausi vastu puud, viskas enda automaati nagu oda leitnanti ees ja karjus kuidas vihkab Eestit, kuidas tal pea ja perseauk valutab ja teda ei visatud välja, vaid teenis oma aja lõpuni.
Füüsilistest probleemidest ma isegi ei viitsi rääkida, mis osadel olid. Kuna olin kompaniiesindusmees, tuli minuni palju jutte, millest oli juhtkonnal poogen.
Mu jao teine kuulipildur oli mingi selgroo närvikahjustuse ja astmaga. Ta ei puutunud enda relva terve teenistuse jooksul ja vahel pidi talle kiirabi kutsuma.
Oli mehi, kes ei käinud päevagi metsas. Inimesi, kellel on südamestimulaatorid või kõnnivad kanüül käes terve aeg. Ainuke mees, kes reservi varem läks, läks kuuaega varem, kuna tal oli sügav vaimne puue.
Ajateenistuses palju tublisid mehi, aga kui peaks sõda tulema, siis taoliseid ma endale kõrvale võitlema ei sooviks mingi hinna eest. Ma ei mõista neid hukka nende probleemide eest vaid mõistan hukka neid, kes lasi neil ajateenistusse tulla. Oleks nad siis kusagil tagalas olnud…
See arstlik komisjon on tõesti suhteliselt naljakas asi, kus tuled kabinetti, annad enda mapi nende kätte,stambid sisse ja marsid järgmisse kabinetti. See psühholoog oli ka suht normaalne vend,kuna midagi ei küsinud ja saatis suht kiirelt edasi. Peaarst oli vene rahvusest ja kui uurisin lampjalgsuse kohta, siis ta ei teadnud mida vastata, kuid peale paari minuti pikkust arvutis olemist(ehk guugeldas seda häiret), hakkas ta midagi sellest ikkagi rääkima.
Kahjuks kaitseväe jaoks huvitab just kvantiteet, mitte kvaliteet.
Saan ka seda ajateenistuse tervislikku ülevaatust varsti teha. Iseenesest tahaks minna kas või puhtalt kogemuse pärast, kuid minu psühholoog ja psühhiaater on öelnud, et see ei ole minu jaoks hea idee. Eks ma siis näen, kas sealne psühholoog midagi minu käest uurib ka või vähemalt vaatab digilukku.
Ootan arstliku komisjoni järjekorras ning võtan Redditi lahti et närve rahustada ja see on esimene asi mis vastu vaatab. Super…
Päris hull on ka see, et ~15-16% ei vasta tervisenõuetele psüühika ja käitumishäirete tõttu.
Tahaks näha mingit suuremat statistikat selle kohta. Kas see % on aastast-aastasse tõusnud või ei.
Arstlik komisjon on tõesti nalja tegemine. Esimene kord oli nö “pshühholoog” mingi vanem mees kes küsis mu käest kokku 3 küsimust. “Mis koolis sa käid?”, “Kas sa tahad kaitseväkke minna?” ja kui vastasin ei siis küsis “Miks?”. Kogu vestlus kestis äkki 2-3 minutit. Ei mingit arutelu vaimse tervise üle.
Teine kord kui käisin, siis see inimene kes lõplikult otsustab kas sind saadetakse kaitseväkke või mitte tundus väga leebe. Ütleks, et umbes pooled meist tollel päeval said lõpliku vabastuse.
Arstlik komisjon on natuke naljakas koht küll. Osalt jääb tunne, et hoolitakse sinust, osalt mitte. Oleneb kes parasjagu komisjonis on. Ma nüüdseks käinud kokku 3 korda seal ja neljas ka tulemas järgmine aasta.
Esimene kord minnes leiti mitu tervisehäda, kuid ükski polnud piisavalt suur, et ajateenistusest vabastust saada, kuid otsust tegev arst oli MVP ja küsis kas ma tahan minna. Kui ütlesin, et ei taha, siis ta lõi oma kausta lahti ja vaatas kas on midagi millega ära pääseda, kuna minuga pidavat olema ajateenistuses muidu rohkem vaeva kui kasu. Sain nii alakaalu tõttu ajapikendust.
Teine kord läks napimalt, ei tahetud väga saatmata jätta, kaal oli suht sama mis eelmisel aastal, kuid kaitsevägi oli muutnud kas kehamassiindeks arvutust või alandanud piiri, kuid lubati veel igaks juhuks aastaks kosuma jääda.
Sel aastal aga alakaaluga ei pääsenud. Jõudsin lõpuks peale suuri pingutusi normaalkaalu. Kuid samas ajateenistuse pärast enam mures polnud, kuna vahepeal olin asunud saama psühhiaatrilist ravi, kuna lõpuks sain aru, et depressioon on kallal. Kuid tundub, et kaitsevägi loodab, et see ka läheb kiirelt mööda, kuna järgmine aasta saab neljandat korda komisjoni ette astuda.
Nii kaua kui aega teenima ei võeta, pole mul komisjonis käimise vastu midagi. 15€ tunniga pole paha teenida.
Mul oli põlvevigastus, ortopeed ütles et pole midagi teha. Kirjutas paberi, sain aasta pikendust. Proovisin uut ortopeedi, tehti mingit magnetravi aga öeldi, et 100% korda ei saa kunagi ilmselt. Kirjutas sama paberi, sama diagnoosiga nagu eelmine kord. Siis ütles kirurg komisjonis et lähete väkke. Ilmselt oleks läinud ka aga psühholoogile mainisin, et teen vahest kanepit. Anti pikendus ja saadeti psühholoogi jutule. Too kirjutas paberi kus oli üks lause – kannabinoidide kuritarvitamine. Järgmine kord komisjonis öeldi, et nii ikka ei saa ja rohkem ei kutsutud sinna. Vb oli neil lihtsalt kopp ees minust.
Alguses pakkusin isegi, et kui väkke ei kõlba, siis äkki saab mingi asendusteenistuse kus pole nii suurt koormust. Öeldi, et ei saa…
Mina tunnen, et ajateenijate arstlik komisjoni tuleks natuke ümber teha, sest see psühholoogiline kontroll tõesti lonkab mõlemat jalga ja lihtsalt ei päde.
Mult küsiti ka ainult 4 küsimust. Kas narkot teen? Kui tihti ma alkoholi tarbin? Peapõrutusi olnud, mille peale järgnes kui hästi ma magan.
13a tagasi (holy shit kuidas aeg lendab) rääkisin ausalt, et mul on unehäired ja see oli nagu võlusõna tookord. Võib-olla magamata silmad ja õlgadeni juuksed võimendasid seda kuidagi, aga saadeti eraldi järjekorda kohe psühholoogi/psühhiaatri ukse taha, analüüse ei pidanudki tegema. Sama psühhiaatri juures käin siiamaani, seega mingit jama ma ei ajanud, rääkisin ausalt mured ära.
Kolm korda kutsuti tagasi, viimane kord oli teine psühholoog, kellele mainisin, et võtan quetiapine-i (kirjutatakse tänapäeval vahest uinumiseks). Sõnas kohe vastu, et seda võtavad ju hullud! Pani allkirja ja vsjo, rohkem tagasi ei kutsutud.
Ühel madalperioodil elus torkas pähe mõte ikkagi kaitseväkke minna ja helistasin ise. Siis vist lõplikku otsust polnud veel saanud. Loomulikult sellise haiglase entusiasmiga protsessiväliselt jutule ei võetud.
Siin natuke inimeste närvide rahustamiseks kirjutaks ka enda veidi positiivsemast kogemusest. Paar aastat tagasi sai ise teenitud õhutõrjes ja pean ütlema, et teiste lugusid kuuldes tundus, et meil seal oli päris hästi läinud, või siis ajad muutunud natuke. Arstlikust oli tõesti läbi lastud kuskil kümmekond venda kellel tekkisid kohe peale esimesi rännakuid terviseprobleemid. Neid hoiti kuskil kuuaega kasarmutes, metsa ei saadetud ja enamus kes oma ravi lõpetasid saadeti reservi ära. Endal tuleb meelde ainult üks mees kellel olid vaimsed probleemid ja kes relva nähes värisedes keeldus seda vastu võtmast. Nädal hiljem oli ka see mees ravile saadetud ja alles teenistuse lõpuks nägin teda tagala autosid parklas ümber paigutamas. Võibolla lihtsalt vedas või siis olin ise noor ja rumal aga paljusid selliseid juhtumeid nagu siin kirjeldatakase õnneks ise ei kohanud.
Arstlik komisjon on täielik nali. Ainukene viis saada normaalselt “teenindust” on sulgeda oma digilugu neile ja võtta kaasa perearsti kirjutatud versioon endi tervisest. Mitte ükski arst kolmest ei raatsinud lugeda perearsti kirjutatud ja eelistasid küsida minu käest infot.
Psühholoog tegi mulle konkreetse küsitluse stiilis : “kas sul see viga on?”
Ortopeediga sai arutatud vene teadusest (ligi 35 minutit, millest 3 minutit kulus tervisele), miks see pole enam maailmapildis, ajude väljavool jms (See oli aastal 2019).
Üldarst ei julgenud silmagi vaadata ja ta ei rääkinud.
Uksetaga rääkides teiste “ohvritega” tekkis küll suur arusaamatus. Rääkisid kui haiged ja vigased nad on, aga küsides “Kas sa arsti juures oled selle probleemiga käinud?” – vastus oli alati EI. Seega bürokraatide jaoks olid nad terved kui purikad kuigi peale vaadates oli ilmselgelt mõnel kromosoom kadunud.
See arstlik komisjon on arstlik ainult nime poolest. Pigem konstanteeritakse fakti, ehk kui enne arstid midagi leidnud pole siis nemad seda tegema ei hakka. Ehk enne “arstliku” tasuks päris arstide ning psühholoogide juures käia ning paberid välja nõuda.
Arstlik komisjon ei ole mingi korralik tervise kontroll, see on pigem formaalsus. Mul isegi ei mõõdetud lampjalgsust – tädi küsis kas mul on lampjalg, ma vastasin et ei tea ja siis ta saatis mu edasi. Ja vaimsest tervisest on neil jumalast pohhui.
Pigem on küsimus, et mis teil noortel viga on?
“Sõdurid heidavad ette, et arstlikus komisjonis kontrollitakse vaimset tervist liiga pealiskaudselt.”
Konkreetselt sõimatakse nägu täis kui sa julged seal midagi piiksuda oma probleemidest. Endal juhtus.
Jah.
Peab lihtsalt rohkem lihasesse suruma, pole see ajateenistus nii hull koht midagi ja suitsiidsed vennad leiaks tsiviilis ka võimaluse.
LuKosse ikka, muu on jama
Minu arstlikus komisjonis olev psühholoog osutus hoopsi mitme valdkonna “spetsialistiks”. Luges mu ravidokumente ja siis hakkas mulle ütlema kuidas ja mida ma tegema pean. Nt ütles ta mulle, et gastriit pole mingi haigus ja et ma pean just hästi tšilliseid ja kõrvetavaid asju sööma nagu mehhikos elavad inimesed.
Mult küsis psühhiaater seal, et kas tahad minna või ei? Ütlesin, et mul enda meelest pole midagi häda, et ju siis peab. “Aga ma võin sulle kirjutada siia midagi, et ei peaks.” See mees on nüüdseks muidugi lahti lastud.
Arstlik komisjon tõesti absurdne asi. Olin minemas, kuid murdsin reieluu mootrratta õnnetuses ja seega läksin uuesti. Kõndisin kahe karguga kirurgi juurde, üks jalg kasutu ja vasak biitseps rivist väljas. Kirurg ütles et tule aasta pärast tagasi. Õnneks järgmisel kirurgil oli rohkem mõistust ja vabastas mind kohustusest. Õnnetus toimus 2 kuud enne plaanikohast minekut. Tänaseks on 2 aastat möödas ja ikka ei ole täielikult taastunud.
Sõber, kes oli kliiniliselt masendanud ja 3x ravimid kirjutatud, sai ka peaaegu sisse.
Psühhiaatri kontroll on see kõige kasutum seal. Ja seal on ka suurem osa tervise probleeme reaalselt pakun.
Ehk ongi nimelt nii jäetud – muidu oleks liiga vähe ajateenijaid ja saab vähem raha.
Neid kommentaare lugedes on soov juba end ära tappa, vaprad olete.
Ma mäletan ajateenistuse vist mingi 10 venda kellel avastati kohe alguses mingi terviserike ja suht kiiresti saadeti reservi. Ülejäänud teenistuse aja jooksul lisandus neid veel kõvasti.
28 comments
Ei saa artiklit täielikult lugeda, aga jah.
Tervislik komisjon on naljanumber, mille ainus ülesanne on kindel arv mehi iga aasta vastu võtta.
See meenutab mu enda aega ajateenistuses eelmine aasta. Seal oli palju inimesi, kes ei oleks pidanud seal olema enda vaimsete ja füüsiliste probleemide pärast.
Baaskursuse ajal olime tihti laatsas “hulluvalves”, mis tähendas, et valvasime inimesi, kes olid püüdnud enesetappu teha või end vigastada.
Meil oli rühmas ka üks mees, kes oli terve elu elanud venemaal ja kuidagi oli kaitseväkke saanud, kuigi tal oli mingi geeniviga enda sõnul (nägi välja nagu väike poiss, kuigi oli meist kõigist aastaid vanem). Lisaks oli tal metsas üks episood, kus ta viskas enda pudrukausi vastu puud, viskas enda automaati nagu oda leitnanti ees ja karjus kuidas vihkab Eestit, kuidas tal pea ja perseauk valutab ja teda ei visatud välja, vaid teenis oma aja lõpuni.
Füüsilistest probleemidest ma isegi ei viitsi rääkida, mis osadel olid. Kuna olin kompaniiesindusmees, tuli minuni palju jutte, millest oli juhtkonnal poogen.
Mu jao teine kuulipildur oli mingi selgroo närvikahjustuse ja astmaga. Ta ei puutunud enda relva terve teenistuse jooksul ja vahel pidi talle kiirabi kutsuma.
Oli mehi, kes ei käinud päevagi metsas. Inimesi, kellel on südamestimulaatorid või kõnnivad kanüül käes terve aeg. Ainuke mees, kes reservi varem läks, läks kuuaega varem, kuna tal oli sügav vaimne puue.
Ajateenistuses palju tublisid mehi, aga kui peaks sõda tulema, siis taoliseid ma endale kõrvale võitlema ei sooviks mingi hinna eest. Ma ei mõista neid hukka nende probleemide eest vaid mõistan hukka neid, kes lasi neil ajateenistusse tulla. Oleks nad siis kusagil tagalas olnud…
See arstlik komisjon on tõesti suhteliselt naljakas asi, kus tuled kabinetti, annad enda mapi nende kätte,stambid sisse ja marsid järgmisse kabinetti. See psühholoog oli ka suht normaalne vend,kuna midagi ei küsinud ja saatis suht kiirelt edasi. Peaarst oli vene rahvusest ja kui uurisin lampjalgsuse kohta, siis ta ei teadnud mida vastata, kuid peale paari minuti pikkust arvutis olemist(ehk guugeldas seda häiret), hakkas ta midagi sellest ikkagi rääkima.
Kahjuks kaitseväe jaoks huvitab just kvantiteet, mitte kvaliteet.
Saan ka seda ajateenistuse tervislikku ülevaatust varsti teha. Iseenesest tahaks minna kas või puhtalt kogemuse pärast, kuid minu psühholoog ja psühhiaater on öelnud, et see ei ole minu jaoks hea idee. Eks ma siis näen, kas sealne psühholoog midagi minu käest uurib ka või vähemalt vaatab digilukku.
Ootan arstliku komisjoni järjekorras ning võtan Redditi lahti et närve rahustada ja see on esimene asi mis vastu vaatab. Super…
Päris hull on ka see, et ~15-16% ei vasta tervisenõuetele psüühika ja käitumishäirete tõttu.
Tahaks näha mingit suuremat statistikat selle kohta. Kas see % on aastast-aastasse tõusnud või ei.
Täistekst https://pastebin.com/ggTzUr9G
Arstlik komisjon on tõesti nalja tegemine. Esimene kord oli nö “pshühholoog” mingi vanem mees kes küsis mu käest kokku 3 küsimust. “Mis koolis sa käid?”, “Kas sa tahad kaitseväkke minna?” ja kui vastasin ei siis küsis “Miks?”. Kogu vestlus kestis äkki 2-3 minutit. Ei mingit arutelu vaimse tervise üle.
Teine kord kui käisin, siis see inimene kes lõplikult otsustab kas sind saadetakse kaitseväkke või mitte tundus väga leebe. Ütleks, et umbes pooled meist tollel päeval said lõpliku vabastuse.
Arstlik komisjon on natuke naljakas koht küll. Osalt jääb tunne, et hoolitakse sinust, osalt mitte. Oleneb kes parasjagu komisjonis on. Ma nüüdseks käinud kokku 3 korda seal ja neljas ka tulemas järgmine aasta.
Esimene kord minnes leiti mitu tervisehäda, kuid ükski polnud piisavalt suur, et ajateenistusest vabastust saada, kuid otsust tegev arst oli MVP ja küsis kas ma tahan minna. Kui ütlesin, et ei taha, siis ta lõi oma kausta lahti ja vaatas kas on midagi millega ära pääseda, kuna minuga pidavat olema ajateenistuses muidu rohkem vaeva kui kasu. Sain nii alakaalu tõttu ajapikendust.
Teine kord läks napimalt, ei tahetud väga saatmata jätta, kaal oli suht sama mis eelmisel aastal, kuid kaitsevägi oli muutnud kas kehamassiindeks arvutust või alandanud piiri, kuid lubati veel igaks juhuks aastaks kosuma jääda.
Sel aastal aga alakaaluga ei pääsenud. Jõudsin lõpuks peale suuri pingutusi normaalkaalu. Kuid samas ajateenistuse pärast enam mures polnud, kuna vahepeal olin asunud saama psühhiaatrilist ravi, kuna lõpuks sain aru, et depressioon on kallal. Kuid tundub, et kaitsevägi loodab, et see ka läheb kiirelt mööda, kuna järgmine aasta saab neljandat korda komisjoni ette astuda.
Nii kaua kui aega teenima ei võeta, pole mul komisjonis käimise vastu midagi. 15€ tunniga pole paha teenida.
Mul oli põlvevigastus, ortopeed ütles et pole midagi teha. Kirjutas paberi, sain aasta pikendust. Proovisin uut ortopeedi, tehti mingit magnetravi aga öeldi, et 100% korda ei saa kunagi ilmselt. Kirjutas sama paberi, sama diagnoosiga nagu eelmine kord. Siis ütles kirurg komisjonis et lähete väkke. Ilmselt oleks läinud ka aga psühholoogile mainisin, et teen vahest kanepit. Anti pikendus ja saadeti psühholoogi jutule. Too kirjutas paberi kus oli üks lause – kannabinoidide kuritarvitamine. Järgmine kord komisjonis öeldi, et nii ikka ei saa ja rohkem ei kutsutud sinna. Vb oli neil lihtsalt kopp ees minust.
Alguses pakkusin isegi, et kui väkke ei kõlba, siis äkki saab mingi asendusteenistuse kus pole nii suurt koormust. Öeldi, et ei saa…
Mina tunnen, et ajateenijate arstlik komisjoni tuleks natuke ümber teha, sest see psühholoogiline kontroll tõesti lonkab mõlemat jalga ja lihtsalt ei päde.
Mult küsiti ka ainult 4 küsimust. Kas narkot teen? Kui tihti ma alkoholi tarbin? Peapõrutusi olnud, mille peale järgnes kui hästi ma magan.
13a tagasi (holy shit kuidas aeg lendab) rääkisin ausalt, et mul on unehäired ja see oli nagu võlusõna tookord. Võib-olla magamata silmad ja õlgadeni juuksed võimendasid seda kuidagi, aga saadeti eraldi järjekorda kohe psühholoogi/psühhiaatri ukse taha, analüüse ei pidanudki tegema. Sama psühhiaatri juures käin siiamaani, seega mingit jama ma ei ajanud, rääkisin ausalt mured ära.
Kolm korda kutsuti tagasi, viimane kord oli teine psühholoog, kellele mainisin, et võtan quetiapine-i (kirjutatakse tänapäeval vahest uinumiseks). Sõnas kohe vastu, et seda võtavad ju hullud! Pani allkirja ja vsjo, rohkem tagasi ei kutsutud.
Ühel madalperioodil elus torkas pähe mõte ikkagi kaitseväkke minna ja helistasin ise. Siis vist lõplikku otsust polnud veel saanud. Loomulikult sellise haiglase entusiasmiga protsessiväliselt jutule ei võetud.
Siin natuke inimeste närvide rahustamiseks kirjutaks ka enda veidi positiivsemast kogemusest. Paar aastat tagasi sai ise teenitud õhutõrjes ja pean ütlema, et teiste lugusid kuuldes tundus, et meil seal oli päris hästi läinud, või siis ajad muutunud natuke. Arstlikust oli tõesti läbi lastud kuskil kümmekond venda kellel tekkisid kohe peale esimesi rännakuid terviseprobleemid. Neid hoiti kuskil kuuaega kasarmutes, metsa ei saadetud ja enamus kes oma ravi lõpetasid saadeti reservi ära. Endal tuleb meelde ainult üks mees kellel olid vaimsed probleemid ja kes relva nähes värisedes keeldus seda vastu võtmast. Nädal hiljem oli ka see mees ravile saadetud ja alles teenistuse lõpuks nägin teda tagala autosid parklas ümber paigutamas. Võibolla lihtsalt vedas või siis olin ise noor ja rumal aga paljusid selliseid juhtumeid nagu siin kirjeldatakase õnneks ise ei kohanud.
Arstlik komisjon on täielik nali. Ainukene viis saada normaalselt “teenindust” on sulgeda oma digilugu neile ja võtta kaasa perearsti kirjutatud versioon endi tervisest. Mitte ükski arst kolmest ei raatsinud lugeda perearsti kirjutatud ja eelistasid küsida minu käest infot.
Psühholoog tegi mulle konkreetse küsitluse stiilis : “kas sul see viga on?”
Ortopeediga sai arutatud vene teadusest (ligi 35 minutit, millest 3 minutit kulus tervisele), miks see pole enam maailmapildis, ajude väljavool jms (See oli aastal 2019).
Üldarst ei julgenud silmagi vaadata ja ta ei rääkinud.
Uksetaga rääkides teiste “ohvritega” tekkis küll suur arusaamatus. Rääkisid kui haiged ja vigased nad on, aga küsides “Kas sa arsti juures oled selle probleemiga käinud?” – vastus oli alati EI. Seega bürokraatide jaoks olid nad terved kui purikad kuigi peale vaadates oli ilmselgelt mõnel kromosoom kadunud.
See arstlik komisjon on arstlik ainult nime poolest. Pigem konstanteeritakse fakti, ehk kui enne arstid midagi leidnud pole siis nemad seda tegema ei hakka. Ehk enne “arstliku” tasuks päris arstide ning psühholoogide juures käia ning paberid välja nõuda.
Arstlik komisjon ei ole mingi korralik tervise kontroll, see on pigem formaalsus. Mul isegi ei mõõdetud lampjalgsust – tädi küsis kas mul on lampjalg, ma vastasin et ei tea ja siis ta saatis mu edasi. Ja vaimsest tervisest on neil jumalast pohhui.
Pigem on küsimus, et mis teil noortel viga on?
“Sõdurid heidavad ette, et arstlikus komisjonis kontrollitakse vaimset tervist liiga pealiskaudselt.”
Konkreetselt sõimatakse nägu täis kui sa julged seal midagi piiksuda oma probleemidest. Endal juhtus.
Jah.
Peab lihtsalt rohkem lihasesse suruma, pole see ajateenistus nii hull koht midagi ja suitsiidsed vennad leiaks tsiviilis ka võimaluse.
LuKosse ikka, muu on jama
Minu arstlikus komisjonis olev psühholoog osutus hoopsi mitme valdkonna “spetsialistiks”. Luges mu ravidokumente ja siis hakkas mulle ütlema kuidas ja mida ma tegema pean. Nt ütles ta mulle, et gastriit pole mingi haigus ja et ma pean just hästi tšilliseid ja kõrvetavaid asju sööma nagu mehhikos elavad inimesed.
Mult küsis psühhiaater seal, et kas tahad minna või ei? Ütlesin, et mul enda meelest pole midagi häda, et ju siis peab. “Aga ma võin sulle kirjutada siia midagi, et ei peaks.” See mees on nüüdseks muidugi lahti lastud.
Arstlik komisjon tõesti absurdne asi. Olin minemas, kuid murdsin reieluu mootrratta õnnetuses ja seega läksin uuesti. Kõndisin kahe karguga kirurgi juurde, üks jalg kasutu ja vasak biitseps rivist väljas. Kirurg ütles et tule aasta pärast tagasi. Õnneks järgmisel kirurgil oli rohkem mõistust ja vabastas mind kohustusest. Õnnetus toimus 2 kuud enne plaanikohast minekut. Tänaseks on 2 aastat möödas ja ikka ei ole täielikult taastunud.
Sõber, kes oli kliiniliselt masendanud ja 3x ravimid kirjutatud, sai ka peaaegu sisse.
Psühhiaatri kontroll on see kõige kasutum seal. Ja seal on ka suurem osa tervise probleeme reaalselt pakun.
Ehk ongi nimelt nii jäetud – muidu oleks liiga vähe ajateenijaid ja saab vähem raha.
Neid kommentaare lugedes on soov juba end ära tappa, vaprad olete.
Ma mäletan ajateenistuse vist mingi 10 venda kellel avastati kohe alguses mingi terviserike ja suht kiiresti saadeti reservi. Ülejäänud teenistuse aja jooksul lisandus neid veel kõvasti.
Komisjon ühe sõnaga on nali.