Aja jooksul on moodustunud mitmed usulahud (olgu need siis klubide või koolkondade tasandil) ja kindlasti on jalgpalliliste veendumuste põhjal võimalik ka (usu)tülli minna. Mitmete jaoks läheb võrdlus religiooniga tegelikult liiale, kuid isegi paavst Johannes Paulus II olevat öelnud, et kõigi väheoluliste asjade seas siin maailmas on jalgpall kaugelt kõige olulisem. Ta oli muidugi ka kirglik vutifänn.

Igal juhul on EJL presidendivalimised palju enamat kui päevakorrapunkt ühe suure organisatsiooni töökoosolekul. Sellest on saanud kohaliku jalgpallikultuuri lakmuspaber – psühholoogiline, kultuuriline ja institutsionaalne pöördepunkt. Või lausa religioosne? Kellest saab eesti jalgpalli päästja?