Teekond on loogiline – rindest eemale ja mitte läbi Valgevene, isegi kui sihtkoht pole Eesti.
Loodan, et nüüd kui see teema suure kella küljes ja esikaanel on, mõtleb riik (PPA ilmselt koordineerib ja Sotsiaalministeerium rahastab) koos Narva linnavalitsusega midagi välja.
Jaksu vabatahtlikele senikauaks.
P.S. Mida hekki, linn aitas, aga lõpetas ära? Kas otsa sai raha või arusaamine olukorrast?
> Narva linn lõpetas transiidipõgenike abistamise alates selle nädala algusest.
Põgenikega on tegelikult nii, et mida vähem aidata, seda parem kõigile, ja paradoksaalselt – neile endile eriti.
Miks? Sest on konflikt. See peab lõppema. Konflikt lõppeb kui keegi võidab ja keegi kaotab. Või osapooled otsustavad, et võitjat siit ei tule ja lepime parem ära. Kaotajat aidata tohib vaid nii, et reaalselt muudad ta kaotajast võitjaks. Mis tähendab, et mingite kasutute pagulaste asemel tuleks kogu aur panna Ukraina sõjaväe toetamiseks. Midagi vähem on lihtsalt piina kunstlik pikendamine.
Kuni konflikt käib, ei ole kellelgi hea. Ükskõik kas see on sõdur tule all või põgenik võõras riigis. Aga kuni keegi võtab ühe poole ja hakkab seda kunstlikult nuumama, ei ole mingit põhjust konfliktil lõppeda. Kannatused ja hirm võib kesta aastaid, sest pole enam seda kaaluvihti mis muidu tõukaks konflikti lõpetamise poole. Muidugi oleks parem, kui pagulaste kottimise asemel aitaksime Ukrainat rohkem võidu poole, selles konfliktis vähemalt. Aga sõja tahtsin-head-aga-tegelt-keerasin-sitta aspekti peale pagulasluse osas võiks siiski mõtelda. Aafrika riigid on täis pagulas-telklaagreid kus kestab lõputu õudus õudse lõpu asemel, kümneid aastaid juba. Keegi ei mäletagi enam, kuidas tüli algas, aga ÜRO toidupakki valges telgis nosides pole nagu erilist initsiatiivi oma kodukülla naasta ja sõduritelt küsida et oli mis oli, äkki lepiks juba, ja avastada, et tegelt sõdur ise ka ei mäleta kust tüli tuli ja neil on samamoodi null huvi püssiga varitseda seal, ja et tegelt oleks seda juttu võinud teha juba mitu aastat tagasi ja normaliseerida elu, pagulaslaagris elamise asemel.
See jutt ei meeldi muidugi kellelegi, kes pole elus avanud kasvõi kõige algelisemat strateegia teooriaõpikut, aga kahjuks nii on. Elu pagulasena ei ole ikkagi päris elu, isegi kui on suhteliselt mugav. Kusagil on riik, suure probleemiga, ja iga päev pagulasena lükkab lahendust lihtsalt edasi.
2 comments
Teekond on loogiline – rindest eemale ja mitte läbi Valgevene, isegi kui sihtkoht pole Eesti.
Loodan, et nüüd kui see teema suure kella küljes ja esikaanel on, mõtleb riik (PPA ilmselt koordineerib ja Sotsiaalministeerium rahastab) koos Narva linnavalitsusega midagi välja.
Jaksu vabatahtlikele senikauaks.
P.S. Mida hekki, linn aitas, aga lõpetas ära? Kas otsa sai raha või arusaamine olukorrast?
> Narva linn lõpetas transiidipõgenike abistamise alates selle nädala algusest.
Põgenikega on tegelikult nii, et mida vähem aidata, seda parem kõigile, ja paradoksaalselt – neile endile eriti.
Miks? Sest on konflikt. See peab lõppema. Konflikt lõppeb kui keegi võidab ja keegi kaotab. Või osapooled otsustavad, et võitjat siit ei tule ja lepime parem ära. Kaotajat aidata tohib vaid nii, et reaalselt muudad ta kaotajast võitjaks. Mis tähendab, et mingite kasutute pagulaste asemel tuleks kogu aur panna Ukraina sõjaväe toetamiseks. Midagi vähem on lihtsalt piina kunstlik pikendamine.
Kuni konflikt käib, ei ole kellelgi hea. Ükskõik kas see on sõdur tule all või põgenik võõras riigis. Aga kuni keegi võtab ühe poole ja hakkab seda kunstlikult nuumama, ei ole mingit põhjust konfliktil lõppeda. Kannatused ja hirm võib kesta aastaid, sest pole enam seda kaaluvihti mis muidu tõukaks konflikti lõpetamise poole. Muidugi oleks parem, kui pagulaste kottimise asemel aitaksime Ukrainat rohkem võidu poole, selles konfliktis vähemalt. Aga sõja tahtsin-head-aga-tegelt-keerasin-sitta aspekti peale pagulasluse osas võiks siiski mõtelda. Aafrika riigid on täis pagulas-telklaagreid kus kestab lõputu õudus õudse lõpu asemel, kümneid aastaid juba. Keegi ei mäletagi enam, kuidas tüli algas, aga ÜRO toidupakki valges telgis nosides pole nagu erilist initsiatiivi oma kodukülla naasta ja sõduritelt küsida et oli mis oli, äkki lepiks juba, ja avastada, et tegelt sõdur ise ka ei mäleta kust tüli tuli ja neil on samamoodi null huvi püssiga varitseda seal, ja et tegelt oleks seda juttu võinud teha juba mitu aastat tagasi ja normaliseerida elu, pagulaslaagris elamise asemel.
See jutt ei meeldi muidugi kellelegi, kes pole elus avanud kasvõi kõige algelisemat strateegia teooriaõpikut, aga kahjuks nii on. Elu pagulasena ei ole ikkagi päris elu, isegi kui on suhteliselt mugav. Kusagil on riik, suure probleemiga, ja iga päev pagulasena lükkab lahendust lihtsalt edasi.