Vahelduseks ka üks mitte-hüsteeriline arvamus maksutõusudest. Minu lemmiklõik:
‐———–

"Ettevõtja, kes kirub käibemaksu, ei maksa ju riigile ettevõtte tulumaksu,“ märgib ta reinvesteeritud kasumile viidates. „See on aga ammu unustatud. Elame justkui olukorras, kus me tulumaksu ei maksa, aga samas iga muu maksu peale, mis riigikassa mõttes seda kompenseerib, vingume."

https://pastebin.com/BV43hqjT

by NorthernPrince

5 comments

  1. Hüsteeriat ongi vaja ju üles keerutada lootuses natuke poliit-kasu sellest võita. See on ju kogu oppositsiooni taktika olnud aastaid.

  2. Maksutõusudele lisaks tõusevad ebaproportsionaalsed kaupade hinnad. Eesti on olnud viimasel viiel aastal järjepidevalt EL’i inflatsiooni edetabeli tipus, sh 20 protsendiline hinnatõus üksnes 2022. aastal (või koguni 24,9% sama aasta augusti aastases võrdluses). Et keegi ei julgeks hinnatõusu üle viriseda, õigustatakse seda strateegiliselt ‘kaitsekulude’ ja ‘õpetajate palkade’ tõusuga, sest kes julgeb kritiseerida kaitsekulutusi või õpetajate palkasid?

    Mina ütleks, et pettumus, vingumine ning mõnel juhul ka ahastus on täiesti arusaadavad emotsioonid, kui inimese palka ei indekseerita mõnusad 5% või enam igal aastal ning selle palgaga ei tule kaasa suuremeelsed preemiad, nagu meil mõnes sektoris ja positsioonis on kombeks. Inimeste emotsioonide allasurumine või veel enam kritiseerimine sellises olukorras on ülekohtune. Riik on paljusid inimesi alt vedanud ja jätkab nende alt vedamist praegustel andmetel ka lähitulevikus.

  3. rikkad õpetavad jälle vaeseid elama.

    teeme astmelise tulumaksu, siis ütleks neile ka et paanika on hullem kui see väike tõus teil tuleb.

    eesti on imelik riik , liiga vähe antakse pasunasse vist.

  4. Esimene päev uut maksu ja ehituspoes on juba tuttava ehitusfirma kaartid inimestel peos kõigil et käibekast lahti saada….oh jah…mingi laiema pildi nägemist poliitikutelt vist ei saa oodata…nalja saab.

  5. Teeme siiski nii, et maksutõusude-teemaline kriitika ei ole tingimata hüsteeria. Eesti inimeste halvad meeleolud on väga selgelt põhjendatavad ka objektiivse statistikaga, ükskõik kui palju üks mullistunud seltskond ei ürita teisiti väita. Eesti reaalne SKT on paraku teinud suurima languse EL-s kogu 2020ndate vältel ja eestlaste reaalpalk suurima languse. Me elame ametliku statistika järgi täna viletsamalt kui 2021. aastal ja prognooside kohaselt võiks taastumine toimuda alles kuskil 2026. aasta lõpus või 2027. aasta alguses – see on dünaamika mõttes halvim ajastu Eesti elatustasemele alates Brežnevi ajast. Seegi näitaja kehtib vaid siis, kui inflatsioon ei kiirene jälle rohkem, kui ennustatud. Samuti on Eestis olnud EL-i üks kõige sügavamaid tööstustoodangu languseid ja jaekaubanduse languseid. Kõigele lisaks on valitsus rääkinud “kohe-kohe” saabuvast majanduskasvust juba 3 aastat jutti, aga näha seda ei ole.

    See jutt, et halvad meeleolud elavad kuskil omaette elu ja ei ole kooskõlas päriseluga, on täiesti jama jutt. Hoopis valitsuse ja teatud seltskonna retoorika “ettevaatlikust optimismist” on ostunud täielikuks valeks ja seda juba aastaid. Võib-olla ei tasuks oma usaldusväärsust maha mängida ja seejärel viriseda, miks keegi enam minuga kaasa ei mõtle.

Comments are closed.