Tänavune “Iseoma” tantsupidu oli mulle rahvatantsijana kümnes. Tundub, et iga peoga muutub tantsu- ja laulurahva röövimine peoplatsil aina räigemaks. Röövliteks pole aga põõsast kargavad mehikesed, vaid hoopis me iseoma kaupmehed, kes end laulu- ja tantsuplatside veerele sättinud, nendib Rein Sikk Vikerraadio päevakommentaaris.
Ma pole ainuke, kelle meelest oli pidudel kolme euro eest pooleliitrise veepudeli müümine üsna suureks ahnuse märgiks. Sellisel äril pole ausa kaubandusega mingit pistmist. Sulaselge sinimustvalge röövimine rahvusliku pidupäeva tähe all.
Ka teate, et kolme euro eest peoplatsil müüdava veepudeli saab hulgi kätte vähem kui 50 sendiga. Seega oli röövlite juurdehindlus kuue- kuni seitsmekordne. Ma imetlen selliste röövelkaupmeeste julgust otsa vaadata janustele ostjatele. Aga see polnud veel kõik! Nelja euro eest sai osta üheainsa kartuli, mis oli spiraaliks keerutatud. See teeb ostetava kartuli kilohinnaks kuni 50 eurot.
Vihma kätte jäädes ostsin ise 12-eurose vihmakeebi. See oli seega kaksteist korda kallim kui tavaline ühekordne üheeurone keep. Kuulsin 12 eurot kasseerivalt müüjalt, et peoplatsidel olevat ära keelatud ühekordsete ja üheeuroste keepide müük, sest tegemist olla nagu ühekordse ja keelatud pakendiga. Tegelikult müüdi ühekordseid ja üheeuroseid keepe siiski salaja mõnes kohas edasi.
Vastiku tunde jättis üht kuulsat talu esindav kaupleja, kes korduskasutatava topsi rendihinna päevapealt kahekordseks ehk siis kaheeuroseks tõstis. Nii teenis ta terve euro sellega, et ulatas mulle topsi üle leti. Aga kui ta ulatas 100 topsi? Kas 100 maast leitud eurot?
Säärastest röövimistest kuuldes kostis keegi rokkar, et karmimatel rokkfestivalidel pannakse liigkasuvõtjate putkad lihtsalt põlema või keeratakse kummuli. Olla hea rahvusvaheline tava.
Õnneks töötasid räigete röövlite vastu me iseoma turvamehed. Nad lubasid nii laulu- kui ka tantsupeole siseneda oma jookide ja söökidega. Aitüma inimlikkuse eest!
Samas leidus hulk väärt ettevõtteid, kes ei püüdnud lauljate-tantsijate pealt raha kokku roobitseda. Vastupidi, nad otsustasid teenida käibe ja tuntuse pealt. Nad pakkusid peolistele lahkelt soodustusi.
Taidlejasõbralike ettevõtete nimekirjas oli mitu burgeri- ja pitsakohta. Nad andsid 20 protsenti allahindlust. Samuti oli sooduspakkumine popkunsti muuseumis. Rahvuskangelase nimega esinduslik kommipood andis koguni 25 protsenti alla. Üks kingapood lausa kolmandiku.
Iseoma imeasi oli aga nii mõnigi pealinna söögikoht, kus polnud peo ja rahakottide linna tulekust mõhkugi kuuldud. Ja siis valitses säärases restoranis, kohvikus, kõrtsis paanika. Et mida küll saabunud rahvamassiga peale hakata? Lisatööjõudu polnud, lisakohti polnud, lahtiolekuaega polnud pikendatud. Seega ei soovitudki vastu võtta äkitselt sülle kukkuvat peoliste raha.
Sama rumalalt käitus vähemalt üks bensiinijaam, mis jäi itta suunduvate peoliste koduteele. Tavaliselt lahti olnud bensuka söögikoht oli nüüd hilisõhtul lukus. Autod peatusid riburada ja vaatasid suletud ust. Näljased seltskonnad sõitsid kirumise saatel edasi.
Peojärgne nädal tõi mulle kui saunasõbrale aga rõõmusõnumi. Kui teised soodustuste pakkujad olid koos peo lõppemisega oma allahindlused unustanud, siis üks suur saunakeskus jätkas laulu- ja tantsupeo armastamise vaimus. Seal saab juuli lõpuni nii käepaela kui peopiletiga 20 protsenti alla.
See rõõmus hoolimise kogemus annab põhjuse tsiteerida me presidendi kõnet laulupeo avamisel. Niisiis: “Päris Eesti on alles!” Rõõmsat päris Eesti avastamist meile kõigile.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.