Õudne on huvitav. Lapsena küll neid kuidagi hirmsaks ei pidanud, Kivinõid vms oli sobivalt hirmus, aga sellepärast vaatamata ei jäänud. Pealegi olid nad kõik suht rõõmsavärvilised ja totakad ei tundunud väga ohtlikud. Samas minu põlvkonna lapsepõlv jäi põnevatesse 90ndatesse, kus võisid Toomemäel nuga saada ja naaber ajas avalikult puskarit.
Isiklikult kartsin vesirotti.
Kõige õudsamad olid ikka sealt ülevalt paremalt Rott, Lammas ja Öökull, ma ei mäleta seda lavastuse nime enam, aga seal oli üks inimtegelane ka, Anna-Liisa. (Edit: selle nimi oli “Kikerikii”).
All vasakul “nõiutud saar” oli lihtsalt sürr lapse jaoks ja see tegelane seal minuarust pigem sümpaatne. Aga jah see võib tunduda nii ainult lapsele keda on varem Mõmmi-Aabitsa ja Kivinõiaga ~~traum~~ treenitud.
Five Nights at Estonia
Minu jaoks Nukitsamees oli tõsiselt nii õudne, et ma jooksin teise tuppa teatud kohtades ja sellepärast kartsin ka metsa (vaadates, kuidas kollid ei saanud metsast välja)… See oli ikka tõsine trauma.
Keegi mäletab seda tammepuud selles lastelavastuses kus peategelaseks oli mingi tõru?
ja siis väljamaalased imestavad miks eestlased on nagu nad on
no nukitsameest ei julgeks ntks üksi hetkel vaadata.
Lastel tasuks siiski rohkem preestrit karta kui neid tegelasi
Arabella film oli ka õudsapoolne.
Tänud, ma juba olingi üle saamas oma unehäiretest.
Kes mäletab kokku- ja lahkukirjutamist?
Pehmed ja karvased olid kordades hullemad
Ärme Klaabut unusta
Suure tõllu raamatu elukas oli minu jaoks neist märkimisväärseim. Pead lebdasid ja verd lahmas. Väiksele lapsele piisas.
22 comments
Nõiakivi oli üks mu suur lemmik!
Jäpe
Õudne on huvitav. Lapsena küll neid kuidagi hirmsaks ei pidanud, Kivinõid vms oli sobivalt hirmus, aga sellepärast vaatamata ei jäänud. Pealegi olid nad kõik suht rõõmsavärvilised ja totakad ei tundunud väga ohtlikud. Samas minu põlvkonna lapsepõlv jäi põnevatesse 90ndatesse, kus võisid Toomemäel nuga saada ja naaber ajas avalikult puskarit.
Isiklikult kartsin vesirotti.
Kõige õudsamad olid ikka sealt ülevalt paremalt Rott, Lammas ja Öökull, ma ei mäleta seda lavastuse nime enam, aga seal oli üks inimtegelane ka, Anna-Liisa. (Edit: selle nimi oli “Kikerikii”).
All vasakul “nõiutud saar” oli lihtsalt sürr lapse jaoks ja see tegelane seal minuarust pigem sümpaatne. Aga jah see võib tunduda nii ainult lapsele keda on varem Mõmmi-Aabitsa ja Kivinõiaga ~~traum~~ treenitud.
Five Nights at Estonia
Minu jaoks Nukitsamees oli tõsiselt nii õudne, et ma jooksin teise tuppa teatud kohtades ja sellepärast kartsin ka metsa (vaadates, kuidas kollid ei saanud metsast välja)… See oli ikka tõsine trauma.
Keegi mäletab seda tammepuud selles lastelavastuses kus peategelaseks oli mingi tõru?
ja siis väljamaalased imestavad miks eestlased on nagu nad on
no nukitsameest ei julgeks ntks üksi hetkel vaadata.
Lastel tasuks siiski rohkem preestrit karta kui neid tegelasi
Arabella film oli ka õudsapoolne.
Tänud, ma juba olingi üle saamas oma unehäiretest.
Kes mäletab kokku- ja lahkukirjutamist?
Pehmed ja karvased olid kordades hullemad
Ärme Klaabut unusta
Suure tõllu raamatu elukas oli minu jaoks neist märkimisväärseim. Pead lebdasid ja verd lahmas. Väiksele lapsele piisas.
[Pildid, mida kuuled.](https://i.imgur.com/Lz2Hzvx.jpg)
Legit põhjus miks mina lapsena eesti lastesaateid ei vaadanud
Multikas Välek Vibulane oli ka tore ning Tolmuimeja
Tra mind hirmutas jänes kõige rohkem. Lapsena vaatasin ainult paar episoodi ja rohkem ei tahtnud, kuna kartsin neid sitaks
Pigem on küsimus: kes ei mäleta.