Möödunud nädalal teatas Pärnusse rohemetanooli tootmist kavandanud Hollandi ettevõte, et miljardiinvesteering jääb ära. Mullu rohemetanooli tehase rajamise plaanidega avalikkuse ette tulnud Power2X soovis tootmist alustada 2028. aastal ning toota aastas kuni 500 000 tonni rohelist metanooli.

Tootmine pidi põhinema kohaliku kestliku metsatööstuse toodangu jääkidel, kasutades sisendina Liivi lahe meretuuleparkide elektrit, mille rajamist samuti lähiaastatel oodata ei ole. Lisaks lootis ettevõte toodangu eksportimisele Rail Balticu trassil, mille valmimine on algselt plaanitust edasi lükkunud.

Meediale tehase rajamisest loobumist kinnitades jäi ettevõte napisõnaliseks, viidates turuolukorrale ning soovile koondada ressursse teistele projektidele. Tehase rajamise suhtes olid ka kriitilised keskkonnaühendused, leides, et tehast ei peaks suure keskkonnamõju tõttu rajama.

Puidutööstusega seotud inimeste sõnul on suurinvesteeringute tegemisel suurim mure poliitiline ebakindlus, seda nii raiemahtude, maksude kui ka elektri vaatest.

Ettevõtja Raul Kirjaneni sõnul on kunagi rohepöörde raames tehtud suured plaanid tänaseks keerulises olukorras. Raha ei ole maailmast otsa saanud, kuid olukord rahaturul on muutunud ning kui varem otsisid investorid iga kohta, kuhu raha paigutada, on viimase nelja-viie aastaga on rahale tekkinud hind.

“Rahaturg on sellise projekti puhul globaalne. Investorid vaatavad suure tõenäosusega investeeringuid Eestis ja Brasiilias ja ei konkureeri Valga- ja Jõgevamaa, vaid konkureerivad Eesti, Rootsi, Prantsusmaaa ja Rumeenia,” lausus ta.

Swedbanki korporatiivpanganduse osakonna juhataja Mihkel Utt märkis, et Eesti positsioon suurinvesteeringutele konkureerides on muutunud.

“Oleme madala hinnaklassiga allhankemaast liikunud teise liigasse, tahame keerulisemaid projekte kõrgema lisandväärtusega. Aga seal konkureerime lisaks Lätile-Leedule Skandinaaviaga,” rääkis Utt.

Suurtööstused peavad tootma ööpäevaringselt ning nende meelitamisel on oluline ka elektri keskmine hind. See aga püsib Eestis Põhjanaabritega võrreldes suhteliselt kõrge ning lisanduvad ka võrgutasud ja aktsiisid.

“Kui suurtootjaid võrdleme Soome või kellegi teisega on selgelt eristatud, et suurtarbija saab korraliku allahindlust,” lausus Utt ning lisas, et konkureerivad riigid või kohalikud omavalitsused pingutavad ka protsesside kiirendamise nimel.

Eesti Panga ökonomisti Lauri Matsulevitši sõnul on heitlikule majanduskeskkonnale vaatamata investeeringute tase suhtena SKP-sse püsinud enam-vähem varasemal tasemel.

“Ka teiste EL riikidega võrreldes on Eestis investeeringute suhe SKP-sse suhteliselt kõrge – kui EL keskmine oli 2023. aastal 22 protsenti, siis Eestis oli see 28 protsenti, 2024. aastal veidi vähem, 26 protsenti,” loetles ta.

“Välismaalt Eestisse tehtud omakapitaliinvesteeringud on koroonakriisi või Vene-Ukraina sõja eelse ajaga võrreldes varasemate aastatega sarnasel tasemel püsinud, kuid suhtena SKP-sse pisut vähenenud. Kuna Eesti majanduskasv on aeglustunud, siis on ootuspärane, et see muudab Eesti ka osade välisinvestorite silmis vähem atraktiivseks,” rääkis Matsulevitš.

Investeeringud eeldavad poliitilist kindlust

Kirjaneni sõnul on Eestisse raske investeerida, iseäranis metsandussektorisse, tulenevalt viimase kümnendi poliitilistest otsustest.

Suurprojektide rahastamisel mängib olulist rolli ka toorainekindlus ning riigi mitterahaline tugi, mida pakuvad konkureerivad riigid.

Metsa- ja puidutööstuse liidu tegevjuht Henrik Välja rääkis, et puidusektoris on olnud huvi ja soovi investeeringuid teha küll. Probleemiks on investeerimiskeskkond, mis on mõjutatud nii geopoliitilisest olukorrast, kui ka metsanduspoliitikast, mis on teinud keeruliseks toorainebaasi tagamise.

“Kindlasti lisaks pärast Venemaa-Ukraina sõja algust on geopoliitiline asukoht meie jaoks meie jaoks ebasoodsamat positsiooni tekitav, kui räägime välisrahastusest, krediitide kaasamisest ja rahastusotsusteni jõudmisest,” lausus Välja.

Sõjaga Ukrainas on Eesti muutunud ka logistilises mõttes tupikuks. “Kauba liikumine meie juurest kliendini on muutunud kallimaks,” kirjeldas Välja, lisades, et Baltikumi ja Põhjamaade turg on väike.

Eelkõige vajavad Välja hinnangul lahendamist aga fundamentaalsed probleemid kohalikul tasandil nagu kõrged elektrihinnad, ülekandetasud, keskkonnapoliitikaga seonduv ja planeeringuid puudutav. 

Investeeringuid veab kohalik kapital

“Suures pildis ollakse puidusektorisse valmis investeerima, rahvusvahelisel tasandil nähakse puidusektorit potentsiaalika kasvava sektoriga,” ütles Välja ja sõnas, et Eestis peab vedama investeeringuid kohalik kapital, kes teeb plaani ja esimesed sammud ning otsib välispartnerid. 

Roheküsimusi Välja puidusektori mureks ei pea. Pigem on tema sõnul aastakümnete jooksul lähtutud jätkusuutlikkuse sertifikaatidest ning pigem nähakse puidusektorit rohemajanduse osana, mistõttu pole ka finantseerimine sellest vaatest probleem. 

Suurim arenemisvõimalus puidusektoris on keemilise väärindamise suunal, see aga eeldab suuri investeeringuid ning on ka mastaabi küsimus, kas nii väikesel turul on mõistlik seda teha, rääkis Välja.

Swedbanki korporatiivpanganduse osakonna juhataja Mihkel Utt sõnas, et geopoliitiline olukord mõjutab pigem kaugemat välisinvestorit, Euroopa investoreid see oluliselt ei heiduta. Praeguses majandusolukorras Eestisse väljastpoolt palju uusi investeeringuid ei tehta, pigem on Eesti kapital välisinvestoreid välja ostnud.

Ka Utt tõi välisinvestorite jaoks murekohana välja õiguskindluse ja prognoositavuse ning sõnas, et suurinvestor ei julge turule tulla, kui ta ei tea, mis võivad olla raiemahud või võrgutasud kahe aasta pärast.

Utt nentis, et suurte projektide rahastamine pole lihtne, aga kõik pangad tahavad kasvada ning korralik projekt pigem rahastuse taha ei jää. Pangad näevad rahastamisel puidusektorit pigem positiivselt ja osana rohemajandusest.

“Me vaatame sisendeid. Elekter, puit, kui seal on ebaselgus, siis vaatame ka, et on suuremad riskid,” kirjeldas ta.

Enam vaadatakse kapitaliturgude poole

LHV võlakirjade valdkonna juht Silver Kalmuse sõnul on Eesti seni väga panganduskeskne olnud, kuid ettevõtted vaatavad üha enam kapitaliturgude poole.

Suurprojektidel taandub kõik tasuvusele ja ärimudeli edukusele ning kas konservatiivsed stsenaariumid on sellised, mis võiks end ära tasuda, rääkis Kalmus. Enamasti õnnestub investoritel kaasata rahastust kohalikult turult.

“Muidugi tuleb vaadata, mis makrotsüklis oleme,” sõnas ta. “Investorid ootavad ka tööstusettevõtteid, on küllalt muid. Aga mingil põhjusel tootmisettevõtted pole leidnud teed kapitaliturgudele.”

Kalmus pakub, et laienemiseks ja raha kaasamiseks võiksid tööstusettevõtted kaaluda ka lisaks pankadele end kapitaliturul nähtavaks teha näiteks väiksema emissiooni läbi, mis tooks laienemisel tulevikus võimaluse investorite tähelepanu endale tuua.

Nii eraisikute kui ka mittefinantsettevõtete hoiused on kasvanud ehk võimekus on märkimisväärselt suurenenud. “Pigem vaatame täna intressimäärasid, kuidas monetaarpoliitika on kujunenud, mis investorite tunnetus on intressimäärade osas.”

Kalmus märkis, et eeldused peavad olema realistlikud ja parima teadmise juures tehtud. Tema sõnul on roheteemad praktiliselt samaks jäänud, isegi kui neist nii palju ei räägita ning Balti riikide investorid otsivad ka ise, et lisaks rahavoo kestlikkusele vastaksid äriplaanid ka ESG standarditele.