Mul oli rinnus valus, kõris pitsitas, õhku ei jätkunud. Tundsin, et ei taha hingata – mitte surmaihalusest, vaid soovist hoida seda hetke alles, mitte lasta sellel katkeda. Olin hingamise iseenesest peatanud, et mitte tekitada ühtki heli, mis võiks lõhkuda vaikust ja pinget, mille Eesti Festivaliorkester ja Paavo Järvi Pärnu kontserdimajas Arvo Pärdi «Tabula rasa» esitusega olid loonud.
Hans Christian Aavik oli viiuliga nii kokku sulanud, et tundus – ta võib iga hetk kaduda, minestada. Ta ei olnud enam inimene laval, vaid puhas muusika. Sama keskendunud oli Mari Poll, ja mitte ainult nemad – kogu saal oli neelatud vaikusse. Võib-olla polnud see täius, aga see, mis jääb täiusest vaid hingetõmbe kaugusele – see oli kohal. Pärdi idee, selle teose suurus, selle muusika kohalolu. Ilus, aga ka kraapivalt valus, sest jõuti otse hingeni.