*Kamenik ja Tamm nentisid, et kuigi nende laste gümnaasiumisse pääsemine lõppes õnnelikult, on kogu seljataha jääv periood raske. Kamenik tunnistas, et nii sisseastumiste periood kui ka tekkinud tagasilöök põhjustasid perekonnas omajagu stressi. «Loomulikult oli tuju rikutud ja meeleolu pigem rusuv, peresisestest pingetest rääkimata – kes on süüdi? Kes tegi liiga vähe? Kuidas selline olukord sai tekkida?» ütles Kamenik. Ta lisas, et olukord küll lahenes, kuid ta pole kindel, milline on selle vaimne hind. «Mõni pere läheb isegi lahku seepärast, et üks süüdistab ühte ja teine teist, kelle pärast laps edasi ei saanud. Mingi hetk tuleb aga välja, et tegelikult polnudki keegi süüdi, vaid süsteem lonkab kahte jalga,» lisas ta.*
Ma ei tea, suht jube, mis hull jauramine sel teemal toimub. Selle taustal põleb laps läbi lihtsalt, see on hullem olukord, millega tegeleda. Ei saa ise sellest pinge ja stressi teemast aru.
Oma last ma ei hakka sundima, ise otsustab, saan ainult suunata. Ei tasu ka hullult oma varjust üle hüpata.
Ma mõtlesin esimese hooga, et äkki lahkuminek seisneb selles, et üks vanem kolib koos lapsega teise linna, kuhu tal on õnnestunud gümnaasiumis koht saada, et alaealine laps ei peaks üksi elama
No pealkiri on klikimagnet nagu ikka, aga mure tegelikult tõsine… Riik keelas HarTa koolidel sel aastal eelistuste küsimise ja seega oligi enamvähem olukord, et 7-sse kooli kandideeris ca 4000 õpilast, aga kõik koolid kutsusid vestlusele umbes samad 500-1000 tublimat õpilast ja ülejäänutel paanika. Hiljem muidug selgus, et koolides kokku kohti rohkem kui vestlusel käinuid. Tegelikult matemaatiliselt ei tohiks Harjumaal väga koolikohtade puudust olla, aga see süsteem lihtsalt lonkab mõlemat jalga. Kaks aastat tagasi kui enda lapsed seda tralli läbi tegid siis mõtlesin, et jaburamaks minna ei saa, aga eelmine aasta EIS eksamisüsteem kokku kukkus ja kaose tekitas ja sel aastal see eelistuste nõude puudumine täiesti jabur oli…
Kui siin mõni gümnaasiumisse minev noor, kes pole praeguse valikuga rahul, siis soovitaks nüüd 10. augusti paiku lemmikkoolid läbi helistada ja uurida, et ega vabu kohti ei ole tekkinud 🙂 Kahtlustan, et ruumi on nii mõneski kohas, kus normaase süsteemi korral oleks klassid praeguseks 100% komplekteeritud 😉
Meie suguvõsas 5 last läbisid gümnaasiumisse sisseastumise tee sellel aastal ja kokkuvõtvalt on selles protsessis lihtsalt väga palju auru sees ja läbipaistmatus 0. Paljudele muidugi tekitab selline teadmatus stressi, tegelema pead mitme kooliga ja kõigil 0 läbipaistvust, erineva pikkusega protsessid ja 0 tagasisidet.
Peamine segadus ja teadmatus noortele seisnes selles, et Igas koolis oma järjekord, oma teavitusintervall ja 0 osa sellest protsessit on automatiseeritud, puudub ülevaade. Oma olemuselt on tegu on väga lihtsa järjekorraga mis on sama igas olukorras ja pole vahet kas ootad teavet kooli sisseastumisjärjekorras või hessis teenindusjärjekorras 😀 viimases on lihtsalt süsteem läbipaistvam (kuna on eeldus, et parem teenindus annab parema tulemuse). Saad numbri ja saad järgida oma kohta järjekorras. See protsess võib ju kooliti erineda, aga järjekord on alati järjekord, läbipaistvuseks ei ole palju vaja.
Mu vanematel üldjuhul polnud ei sooja ega külma, millisesse kooli ma otsustan minna. Ega nad isegi ei aidanud mul midagi valida, ise valisin, käisin testidel, vestlustel jms. Hiljem ütlesin emale, et valisin selle kooli ja anna mingi kinnitus kui oli vaja. Aga võrreldes tänapäeva noortega, siis mina olingi väga iseseisev noor inimene. Kui enda kolleegide lapsi kõrvalt vaatan, siis selles õpitud abituses on tihti lapsevanemad ikka ise süüdi kuid räägivad endast kui suurepärastest vanematest ja lapsed on nii tublid. Su laps ei suuda isegi jala käia, muidugi Ta ei suuda kooli valida.
Kui laps pole kõige kirkam kriit, siis tulebki leppida vähemaga. Kõik ei saagi reaalkooli või treffnerisse.
Helikoptervanemad. Kogu protsessi tahetakse juhtida aga siin ärijuhtimise reeglid ei tööta, aga see on ainuke, mida osatakse. Ja muidugi ollekse vihased ja reageeritakse ajakirjanduses.
Probleem oli siis selles, et mingi aktiivne osa tublimaid kandideerisid kõigisse eesti gümnaasiumitesse ja said kõigisse sisse. Kõigile ülejäänutele saatsid koolid teated, et käige persse, selliseid sitakotte me ei taha siia. Siis tuli tähtaeg, kus need aktiivsed valisid oma koolid ära ja selgus et ei olegi 50 000 gümnaasiumisse tahtjat. Mille peale koolidel tekkis paanika ja hakati kõiki joonealuseid kutsuma. Nagu looski kirjas sai see poiss, kelle vanemad lahku hakkasid minema, kutseid isegi koolidest kuhu ta ei kandideerinud. Omaette veidrus on neil see pean saama VHK-sse muidu suren. Mis seal on…. Eesti kuumimad pedofiilid? Mis häda on oma lapsi kristlikku kooli toppida jõuga?
Kas on tegelikult vahet, millisesse gümnaasiumisse laps läheb? Õppekava ja riigieksamid on ju kõigil samad. Päeva lõpuks mängivad rohkem rolli lapse oskused, iseloom ja kodune kasvatus — mitte embleem lõputunnistusel. Gümnaasium, kus hinnatakse eriti rangelt, võib kehvade hinnetega hoopis vähendada õpilase võimalusi ülikooli sisse saada, samal ajal kui see sama noor oleks mõnes teises koolis ehk kuldmedali vääriline.
Jeesus küll .. täiesti Pseudoprobleem, väga kahju neist lastest kelle vanemad stressavad sellepärast, et saada “õigesse” gümnaasiumi. Mina lapsevanemana jah tunnen ka, et see oleks päris tore kui saaks parema tasemega kooli aga tekitada perekonnas selliseid pingeid sellise asja pärast on mu meelest hullem kui see, et laps nii eliit koolis ei õpi
Ma küll rohkem kui esimest lõiku lugeda ei saa kuid mulle tundub natuke imelik kuidas ta kummagile koolile vestlustele ei saanud? Minu klassivennad said vist kõik nendele vestlustele, kes proovisid, ja neil olid sarnased tulemused eksamitel ja hinnete suhtes, kolm said sisse ja lähevad MURGi õppima ka. Ainult üks või kaks vist ei saanud vestlustele kuid nad ei ole väga tugevad reaalainetes. Riigigümnaasiumid ei korralda eraldi katseid, MURG lähtub vestlustele kutsumise jaoks hinnetest, eksamite tulemustest ja õpilase motivatsioonikirjast. Ma arvan, et äkki ta motivatsioonikiri ei olnud kõige parem? Ma ei tea tõesti kedagi kes tahtis nendele vestlustele minna ja ei saanud, v.a. need kes sooritasid mata eksami kuskil alla 70%. Eriti kui õpilane on viieline, ma pole isegi lähedal viielisele kuid sain oma soovitud kooli. Selline pealkiri tundub mulle veidi kentsakana, vähemalt minu kogemusest uue eksamite ja sisseastumiste ajakava läbijana.
Lol kes vabandust ei leia
Tõusikute edukultus on üks hirmus asi küll.
Ei lähe keegi lahku lapse koolivahetuse pärast. Kui mingis universumis selline asi peaks juhtuma, on vanemate näol tegemist lastega. Last vaja julgustada, et kòikjal saaks hakkama. Kool on nagunii reaalelust võrdunud, seega pole mõtet põdeda.
poleks elusees uskunud, et pered selle pärast lahku lähevad 😀
Miks lahku minna. Visata laps kodunt valja ja uritada jargmisega.
Need pered, mille vanemad tegelt otsivad nagunii põhjust, et lahku minna, ja sageli tore ongi, et lähevad.
18 comments
See on mingi ühe allika arvamus seal ainult.
*Kamenik ja Tamm nentisid, et kuigi nende laste gümnaasiumisse pääsemine lõppes õnnelikult, on kogu seljataha jääv periood raske. Kamenik tunnistas, et nii sisseastumiste periood kui ka tekkinud tagasilöök põhjustasid perekonnas omajagu stressi. «Loomulikult oli tuju rikutud ja meeleolu pigem rusuv, peresisestest pingetest rääkimata – kes on süüdi? Kes tegi liiga vähe? Kuidas selline olukord sai tekkida?» ütles Kamenik. Ta lisas, et olukord küll lahenes, kuid ta pole kindel, milline on selle vaimne hind. «Mõni pere läheb isegi lahku seepärast, et üks süüdistab ühte ja teine teist, kelle pärast laps edasi ei saanud. Mingi hetk tuleb aga välja, et tegelikult polnudki keegi süüdi, vaid süsteem lonkab kahte jalga,» lisas ta.*
Ma ei tea, suht jube, mis hull jauramine sel teemal toimub. Selle taustal põleb laps läbi lihtsalt, see on hullem olukord, millega tegeleda. Ei saa ise sellest pinge ja stressi teemast aru.
Oma last ma ei hakka sundima, ise otsustab, saan ainult suunata. Ei tasu ka hullult oma varjust üle hüpata.
Ma mõtlesin esimese hooga, et äkki lahkuminek seisneb selles, et üks vanem kolib koos lapsega teise linna, kuhu tal on õnnestunud gümnaasiumis koht saada, et alaealine laps ei peaks üksi elama
No pealkiri on klikimagnet nagu ikka, aga mure tegelikult tõsine… Riik keelas HarTa koolidel sel aastal eelistuste küsimise ja seega oligi enamvähem olukord, et 7-sse kooli kandideeris ca 4000 õpilast, aga kõik koolid kutsusid vestlusele umbes samad 500-1000 tublimat õpilast ja ülejäänutel paanika. Hiljem muidug selgus, et koolides kokku kohti rohkem kui vestlusel käinuid. Tegelikult matemaatiliselt ei tohiks Harjumaal väga koolikohtade puudust olla, aga see süsteem lihtsalt lonkab mõlemat jalga. Kaks aastat tagasi kui enda lapsed seda tralli läbi tegid siis mõtlesin, et jaburamaks minna ei saa, aga eelmine aasta EIS eksamisüsteem kokku kukkus ja kaose tekitas ja sel aastal see eelistuste nõude puudumine täiesti jabur oli…
Kui siin mõni gümnaasiumisse minev noor, kes pole praeguse valikuga rahul, siis soovitaks nüüd 10. augusti paiku lemmikkoolid läbi helistada ja uurida, et ega vabu kohti ei ole tekkinud 🙂 Kahtlustan, et ruumi on nii mõneski kohas, kus normaase süsteemi korral oleks klassid praeguseks 100% komplekteeritud 😉
Meie suguvõsas 5 last läbisid gümnaasiumisse sisseastumise tee sellel aastal ja kokkuvõtvalt on selles protsessis lihtsalt väga palju auru sees ja läbipaistmatus 0. Paljudele muidugi tekitab selline teadmatus stressi, tegelema pead mitme kooliga ja kõigil 0 läbipaistvust, erineva pikkusega protsessid ja 0 tagasisidet.
Peamine segadus ja teadmatus noortele seisnes selles, et Igas koolis oma järjekord, oma teavitusintervall ja 0 osa sellest protsessit on automatiseeritud, puudub ülevaade. Oma olemuselt on tegu on väga lihtsa järjekorraga mis on sama igas olukorras ja pole vahet kas ootad teavet kooli sisseastumisjärjekorras või hessis teenindusjärjekorras 😀 viimases on lihtsalt süsteem läbipaistvam (kuna on eeldus, et parem teenindus annab parema tulemuse). Saad numbri ja saad järgida oma kohta järjekorras. See protsess võib ju kooliti erineda, aga järjekord on alati järjekord, läbipaistvuseks ei ole palju vaja.
Mu vanematel üldjuhul polnud ei sooja ega külma, millisesse kooli ma otsustan minna. Ega nad isegi ei aidanud mul midagi valida, ise valisin, käisin testidel, vestlustel jms. Hiljem ütlesin emale, et valisin selle kooli ja anna mingi kinnitus kui oli vaja. Aga võrreldes tänapäeva noortega, siis mina olingi väga iseseisev noor inimene. Kui enda kolleegide lapsi kõrvalt vaatan, siis selles õpitud abituses on tihti lapsevanemad ikka ise süüdi kuid räägivad endast kui suurepärastest vanematest ja lapsed on nii tublid. Su laps ei suuda isegi jala käia, muidugi Ta ei suuda kooli valida.
Kui laps pole kõige kirkam kriit, siis tulebki leppida vähemaga. Kõik ei saagi reaalkooli või treffnerisse.
Helikoptervanemad. Kogu protsessi tahetakse juhtida aga siin ärijuhtimise reeglid ei tööta, aga see on ainuke, mida osatakse. Ja muidugi ollekse vihased ja reageeritakse ajakirjanduses.
Probleem oli siis selles, et mingi aktiivne osa tublimaid kandideerisid kõigisse eesti gümnaasiumitesse ja said kõigisse sisse. Kõigile ülejäänutele saatsid koolid teated, et käige persse, selliseid sitakotte me ei taha siia. Siis tuli tähtaeg, kus need aktiivsed valisid oma koolid ära ja selgus et ei olegi 50 000 gümnaasiumisse tahtjat. Mille peale koolidel tekkis paanika ja hakati kõiki joonealuseid kutsuma. Nagu looski kirjas sai see poiss, kelle vanemad lahku hakkasid minema, kutseid isegi koolidest kuhu ta ei kandideerinud. Omaette veidrus on neil see pean saama VHK-sse muidu suren. Mis seal on…. Eesti kuumimad pedofiilid? Mis häda on oma lapsi kristlikku kooli toppida jõuga?
Kas on tegelikult vahet, millisesse gümnaasiumisse laps läheb? Õppekava ja riigieksamid on ju kõigil samad. Päeva lõpuks mängivad rohkem rolli lapse oskused, iseloom ja kodune kasvatus — mitte embleem lõputunnistusel. Gümnaasium, kus hinnatakse eriti rangelt, võib kehvade hinnetega hoopis vähendada õpilase võimalusi ülikooli sisse saada, samal ajal kui see sama noor oleks mõnes teises koolis ehk kuldmedali vääriline.
Jeesus küll .. täiesti Pseudoprobleem, väga kahju neist lastest kelle vanemad stressavad sellepärast, et saada “õigesse” gümnaasiumi. Mina lapsevanemana jah tunnen ka, et see oleks päris tore kui saaks parema tasemega kooli aga tekitada perekonnas selliseid pingeid sellise asja pärast on mu meelest hullem kui see, et laps nii eliit koolis ei õpi
Ma küll rohkem kui esimest lõiku lugeda ei saa kuid mulle tundub natuke imelik kuidas ta kummagile koolile vestlustele ei saanud? Minu klassivennad said vist kõik nendele vestlustele, kes proovisid, ja neil olid sarnased tulemused eksamitel ja hinnete suhtes, kolm said sisse ja lähevad MURGi õppima ka. Ainult üks või kaks vist ei saanud vestlustele kuid nad ei ole väga tugevad reaalainetes. Riigigümnaasiumid ei korralda eraldi katseid, MURG lähtub vestlustele kutsumise jaoks hinnetest, eksamite tulemustest ja õpilase motivatsioonikirjast. Ma arvan, et äkki ta motivatsioonikiri ei olnud kõige parem? Ma ei tea tõesti kedagi kes tahtis nendele vestlustele minna ja ei saanud, v.a. need kes sooritasid mata eksami kuskil alla 70%. Eriti kui õpilane on viieline, ma pole isegi lähedal viielisele kuid sain oma soovitud kooli. Selline pealkiri tundub mulle veidi kentsakana, vähemalt minu kogemusest uue eksamite ja sisseastumiste ajakava läbijana.
Lol kes vabandust ei leia
Tõusikute edukultus on üks hirmus asi küll.
Ei lähe keegi lahku lapse koolivahetuse pärast. Kui mingis universumis selline asi peaks juhtuma, on vanemate näol tegemist lastega. Last vaja julgustada, et kòikjal saaks hakkama. Kool on nagunii reaalelust võrdunud, seega pole mõtet põdeda.
poleks elusees uskunud, et pered selle pärast lahku lähevad 😀
Miks lahku minna. Visata laps kodunt valja ja uritada jargmisega.
Need pered, mille vanemad tegelt otsivad nagunii põhjust, et lahku minna, ja sageli tore ongi, et lähevad.
Comments are closed.