Vene saladokumendid pajatavad: kuidas ja mille jaoks töötab Kremli supersegaja Balti riikide piiridel?

Forteni jõudis detailne tehniline ülevaade Venemaa salajasest elektroonilise sõjapidamise süsteemist nimega Tobol, mille mõju ulatub kuni Eesti ja Soome ning NATO satelliitideni välja.

Kui maailmameedias hakkasid levima uudised GPS-häiringute kohta Eestis, siis pöördus Forte poole Prantsusmaal elav Vene dissident Vladimir Osetškin, kes lubas meile saata midagi põnevat. Kui tema käest uurida detaile, siis vastab ta vaid kahe sõnaga: Tobol ja Sledopõt. Kõik. Edasi on terveks päevaks tema poolt „eetrivaikus“. Järgmisel päeval potsatavad meie e-postile tehnilise dokumentatsiooni kogum Vene raadioelektroonilise sõjapidamise süsteemi Tobol ja sellega seotud projektide kohta. Nendega tutvudes saab selgeks, et tegemist on suure statsionaarse kompleksiga, mis paikneb Kaliningradi oblastis Pionerskis. Kui Osetškinilt küsida Kingissepa segaja kohta, siis ta vastab, et sinna on venelased toonud mobiilsed kompleksid Polje-21 ja Žitel, mis pole nii võimsad, kui Tobol, mis tema sõnul peaks olema Vene läänenaabrite peamine mureallikas, ent täiendavad Tobolit. Kui küsida Osetškini käest, kuidas antud dokumendid temani jõudsid, siis puikleb ta vastusest kõrvale ent möönab, et tema inimõiguste kaitsmisega tegeleval grupil Gulagu.Net on Venemaal informaatorid, kellest osa on avanud neile ligipääsu Venemaa elektroonilise dokumendihalduse süsteemidele.

Salapärane „radarijaam“
Süveneme dokumentatsiooni. Esmapilgul on kõik „süütu“ ja süsteemi nimetatakse „radarijaamaks“. Dokumendid ise annavad väga haruldase ja detailse sissevaate Venemaa elektroonilise sõjapidamise süsteemi Tobol ja selle signaalide jälgimiseks mõeldud „paarismängija“ Sledopõt olemusse, eesmärkidesse ja tehnilisse ülesehitusse. Need materjalid on koostatud Vene kaitsetööstuse ja sõjaväeasutuste vahelise lepingulise koostöö raames ning sisaldavad teavet konkreetsete sõjaliste objektide arendamise ja kasutuselevõtu kohta. Dokumentides on detailselt kirjeldatud, kuidas Toboli ülesanne on kaitsta Venemaa satelliitside- ja navigatsioonisüsteeme võimalike NATO rünnakute eest, kasutades selleks GPS-signaalide segamist ja häirimist, sealhulgas võimet suunata häireid otse orbiidil paiknevate satelliitide suunas. Sledopõti eesmärk on passiivne: tuvastada, jälgida ja analüüsida NATO satelliidi- ja raadioside kasutust. Ehkki nende rakendus on erinev, töötavad need koos ühe integreeritud tandemina.

Osetškini dokumendid näitavad, et Tobol (14Ts227) koosneb mitmest omavahel seotud allsüsteemist, mis jaotuvad funktsionaalselt järgmiselt: passiivne jälgimine (nt Sledopõt, Kljon, Kljon-U), aktiivne häirimine (nt Fazan, Varan) ning kõrgem juhtimis- ja koordineerimissüsteem (nt Tsitadel-20, Garant). Need süsteemid on kavandatud tööle integreeritult, andes Tobolile võime esmalt tuvastada ja klassifitseerida NATO satelliitside- ja navigatsioonisignaale ning seejärel need aktiivselt segada või häirida, sealhulgas orbiidile suunatud häirete abil. Geograafiliste asukohtade osas tuuakse dokumentides konkreetselt välja näiteks Kaliningrad, Ulan-Ude, Serpuhhov, Penza ja Tšeboksarõ, kus süsteeme on kas juba kasutusele võetud või arendatakse neid välja. Iga asukoht sisaldab konkreetseid objekte, millele on määratud numbrilised koodid (nt 8282/6, 1511/2), ja dokumentides on ära toodud ka nende ehitusgraafikud, töömahud ning eelarvelised andmed. Näiteks selgub dokumentidest, et Tobol Kaliningradi oblastis peaks täielikult valmis olema 2021-2023: sel ajal saidki alguse suured GPS-i häired Läänemere piirkonnas. Dokumentide järgi arvestasid Toboli süsteemi arendamisele Kaliningradi enklaavis 25 kuni 33 miljonit eurot, kuid see hõlmab vaid ehitust, infrastruktuuri, süsteemi üles panekut, testimist, sertifitseerimist ja kohapealset ekspluatatsiooni ettevalmistust. Tööd pidid teostama Vene ettevõtted TSNIIKOS, RTI, Kvant jt., kes on spetsialiseerunud elektroonilisele sõjapidamisele.

Süsteemi ülesehitus eeldab mitmekihilist tööjaotust: näiteks kasutab Tobol süsteemi Sledopõt poolt saadud andmeid, et sihtida täpselt GPS-, Galileo-, GLONASS- või Starlink-linke ning suruda need maha. Ühtlasi on süsteemil võimekus anda eksitavaid navigatsioonisignaale (spoofing) või täielikult katkestada signaalide vastuvõtt. Dokumentides kasutatakse mitmeid väljendeid, mis viitavad selgelt süsteemi suunatusele NATO vastu. Räägitakse vaenlase navigatsiooni mahasurumisest, satelliidisüsteemide töö häirimisest ja raadiovaikuse tsoonide loomisest operatiivpiirkondades. Samuti mainitakse välismaiste satelliitide jälgimist ja NATO relvasüsteemide navigatsioonilise toe sihipärast takistamist.

Tobolil on kolm peamist tööfunktsiooni, mis erinevad üksteisest nii tehniliselt kui ka raadiuse poolest. Maapealse segamise puhul levib häire horisontaalselt ja mõjutab umbes 150–350 km raadiuses kõiki vastuvõtjaid, mis on selles piirkonnas. Orbiidile suunatud signaalid mõjutavad palju laiemat maa-ala, sealhulgas Eestit, Soomet, Rootsit, Lätit jne. Signaal võib ulatuda otse LEO/MEO satelliitideni (kõrgused ca 500–20 000 km), kuigi selline sihtimine nõuab tugevaid antenne ja spetsiaalset suunatud võimsust. Toboli kolmas eraldiseisev funktsioon on spoofing ehk süsteem ei blokeeri ega sega signaali, vaid teeskleb õiget GPS- või satelliitsignaali, saates sihitud vastuvõtjale (nt lennukile, droonile, laevale) valesid asukohaandmeid. Selle mõju ulatus on väiksem kui tavalise segamise korral ehk 50–100 km, kuid see on väga täpne. On tõenäoline, et spoofingut kavandatakse või juba kasutatakse Suwałki koridori piirkonnas, eesmärgiga tekitada navigatsioonianomaaliaid, viivitusi ja segadust nii sõjalistes kui tsiviilkanalites, kuna see on kooskõlas Venemaa senise hübriidsõja loogikaga ja Toboli süsteemi võimekustega (seda saab tugevdada mobiilsete segajatega). Lugejale meeldetuletuseks: Suwalki koridoriks nimetatakse kitsast maismaariba Poola ja Leedu vahel, mis ühendab Balti riike ülejäänud NATOga ja jääb Venemaa Kaliningradi enklaavi ning Valgevene vahele.

Eestit konkreetselt mõjutab teine funktsioon, sest Toboli süsteem suudab suunata segamissignaale madalal või keskmisel orbiidil paiknevatele satelliitidele, mille kaudu võib moonutatud signaal levida laiale maa-alale. Kui konkreetne satelliit saab vale või häiritud signaali, kandub selle mõju edasi kogu katvusalale maa peal. Selline mõju võib näiteks Tallinna lennujaamas tekitada navigatsiooniprobleeme, panna droonid või laevad ekslema ning mõjutada täpsest ajast sõltuvat taristut, näiteks side- ja energiavõrke. Toboli süsteemi võime saata sihitud signaale orbiidile tähendab, et erinevalt mobiilsetest segajatest ei piirdu selle mõju ainult selle lähialaga, vaid võib kaudselt tabada kogu Balti piirkonda, eriti kui segatakse just neid satelliite, mille trajektoor parasjagu Eesti kohal on. Näiteks Polje-21 ja Žitel segamisraadius ulatub tüüpiliselt umbes 30–50 kilomeetrini, sõltuvalt maastikust ja sihtmärgist, kuid kui tinglikult öeldes panna selline kompleks üles Tallinnas, siis kataks selle mõju Harjumaa. Kui sellised kompleksid töötavad Kingissepas, siis Narva ja Sillamäe jäävad nende tööraadiusesse ja Jõhvi selle piirile. Tõsi, olenevalt ilmastikust võib nende tööraadius olla väidetavalt suurem

Polje-21 ja Žitel komplekse saab integreerida Toboliga, kuna need süsteemid täiendavad üksteist funktsionaalselt: Tobol tegutseb kui nende keskne juhtimis- ja koordineerimiskeskus, mis kogub andmeid ning suunab häireid suurel territooriumil, samas kui Polje-21 ja Žitel on mobiilsed ja kiiresti paigutatavad üksused, mis suudavad lokaalselt täpselt häirida või segada konkreetseid sihtmärke. Selline integreeritud võrk võimaldab Venemaal rakendada kihilist elektroonilist sõjapidamist, kus strateegilised ja taktikalised süsteemid on ühendatud ühtsesse juhtimisstruktuuri. Eelpool mainitud Sledopõt toimib Toboli süsteemi osana luure- ja signaalitöötlusmoodulina, tuvastades sihtmärgid, analüüsides signaale ja edastades need andmed segamissüsteemidele nagu Tobol või siis Polje-21 ja Žitel.

„Venelased harjutavad.“

Sõjaolukorras NATO-ga kasutaks Venemaa Toboli süsteemi Läänemere ruumis strateegilise relvana, et halvata NATO navigatsiooni-, side- ja luurevõimekust, suunates võimsaid ja suunatud segamis- ning võltssignaale NATO vägede GPS-satelliitidele ja vastuvõtjatele. See peaks tekitama kaose liitlasvägede koordineerimises, moonutama droonide ja rakettide sihtimissüsteeme, katkestama logistikat ja tõrjuma elektrooniliselt NATO maa-, õhu- kui meretasandi operatsioone. Selline häire mõju laieneks kiiresti kogu piirkonnale, kus Toboli süsteem koos mobiilsete üksustega oleksid loomas kihilise elektroonilise sõjatsooni, kus täppistehnoloogia muudetaks ebafunktsionaalseks.

Vene saladokumendid pajatavad: kuidas ja mille jaoks töötab Kremli supersegaja Balti riikide piiridel?

Pionerski objekti valmimine ja üleandmine kattub ajaga, kui Läänemere kandis suured GPS-i häired algasid.
Pionerski objekti valmimine ja üleandmine kattub ajaga, kui Läänemere kandis suured GPS-i häired algasid.

Forteni jõudis detailne tehniline ülevaade Venemaa salajasest elektroonilise sõjapidamise süsteemist nimega Tobol, mille mõju ulatub kuni Eesti ja Soome ning NATO satelliitideni välja.

Kui maailmameedias hakkasid levima uudised GPS-häiringute kohta Eestis, siis pöördus Forte poole Prantsusmaal elav Vene dissident Vladimir Osetškin, kes lubas meile saata midagi põnevat. Kui tema käest uurida detaile, siis vastab ta vaid kahe sõnaga: Tobol ja Sledopõt. Kõik. Edasi on terveks päevaks tema poolt „eetrivaikus“. Järgmisel päeval potsatavad meie e-postile tehnilise dokumentatsiooni kogum Vene raadioelektroonilise sõjapidamise süsteemi Tobol ja sellega seotud projektide kohta. Nendega tutvudes saab selgeks, et tegemist on suure statsionaarse kompleksiga, mis paikneb Kaliningradi oblastis Pionerskis. Kui Osetškinilt küsida Kingissepa segaja kohta, siis ta vastab, et sinna on venelased toonud mobiilsed kompleksid Polje-21 ja Žitel, mis pole nii võimsad, kui Tobol, mis tema sõnul peaks olema Vene läänenaabrite peamine mureallikas, ent täiendavad Tobolit. Kui küsida Osetškini käest, kuidas antud dokumendid temani jõudsid, siis puikleb ta vastusest kõrvale ent möönab, et tema inimõiguste kaitsmisega tegeleval grupil Gulagu.Net on Venemaal informaatorid, kellest osa on avanud neile ligipääsu Venemaa elektroonilise dokumendihalduse süsteemidele.

Salapärane „radarijaam“

Süveneme dokumentatsiooni. Esmapilgul on kõik „süütu“ ja süsteemi nimetatakse „radarijaamaks“. Dokumendid ise annavad väga haruldase ja detailse sissevaate Venemaa elektroonilise sõjapidamise süsteemi Tobol ja selle signaalide jälgimiseks mõeldud „paarismängija“ Sledopõt olemusse, eesmärkidesse ja tehnilisse ülesehitusse. Need materjalid on koostatud Vene kaitsetööstuse ja sõjaväeasutuste vahelise lepingulise koostöö raames ning sisaldavad teavet konkreetsete sõjaliste objektide arendamise ja kasutuselevõtu kohta. Dokumentides on detailselt kirjeldatud, kuidas Toboli ülesanne on kaitsta Venemaa satelliitside- ja navigatsioonisüsteeme võimalike NATO rünnakute eest, kasutades selleks GPS-signaalide segamist ja häirimist, sealhulgas võimet suunata häireid otse orbiidil paiknevate satelliitide suunas. Sledopõti eesmärk on passiivne: tuvastada, jälgida ja analüüsida NATO satelliidi- ja raadioside kasutust. Ehkki nende rakendus on erinev, töötavad need koos ühe integreeritud tandemina.

Osetškini dokumendid näitavad, et Tobol (14Ts227) koosneb mitmest omavahel seotud allsüsteemist, mis jaotuvad funktsionaalselt järgmiselt: passiivne jälgimine (nt Sledopõt, Kljon, Kljon-U), aktiivne häirimine (nt Fazan, Varan) ning kõrgem juhtimis- ja koordineerimissüsteem (nt Tsitadel-20, Garant). Need süsteemid on kavandatud tööle integreeritult, andes Tobolile võime esmalt tuvastada ja klassifitseerida NATO satelliitside- ja navigatsioonisignaale ning seejärel need aktiivselt segada või häirida, sealhulgas orbiidile suunatud häirete abil. Geograafiliste asukohtade osas tuuakse dokumentides konkreetselt välja näiteks Kaliningrad, Ulan-Ude, Serpuhhov, Penza ja Tšeboksarõ, kus süsteeme on kas juba kasutusele võetud või arendatakse neid välja. Iga asukoht sisaldab konkreetseid objekte, millele on määratud numbrilised koodid (nt 8282/6, 1511/2), ja dokumentides on ära toodud ka nende ehitusgraafikud, töömahud ning eelarvelised andmed. Näiteks selgub dokumentidest, et Tobol Kaliningradi oblastis peaks täielikult valmis olema 2021-2023: sel ajal saidki alguse suured GPS-i häired Läänemere piirkonnas. Dokumentide järgi arvestasid Toboli süsteemi arendamisele Kaliningradi enklaavis 25 kuni 33 miljonit eurot, kuid see hõlmab vaid ehitust, infrastruktuuri, süsteemi üles panekut, testimist, sertifitseerimist ja kohapealset ekspluatatsiooni ettevalmistust. Tööd pidid teostama Vene ettevõtted TSNIIKOS, RTI, Kvant jt., kes on spetsialiseerunud elektroonilisele sõjapidamisele.

Süsteemi ülesehitus eeldab mitmekihilist tööjaotust: näiteks kasutab Tobol süsteemi Sledopõt poolt saadud andmeid, et sihtida täpselt GPS-, Galileo-, GLONASS- või Starlink-linke ning suruda need maha. Ühtlasi on süsteemil võimekus anda eksitavaid navigatsioonisignaale (spoofing) või täielikult katkestada signaalide vastuvõtt. Dokumentides kasutatakse mitmeid väljendeid, mis viitavad selgelt süsteemi suunatusele NATO vastu. Räägitakse vaenlase navigatsiooni mahasurumisest, satelliidisüsteemide töö häirimisest ja raadiovaikuse tsoonide loomisest operatiivpiirkondades. Samuti mainitakse välismaiste satelliitide jälgimist ja NATO relvasüsteemide navigatsioonilise toe sihipärast takistamist.

Tobolil on kolm peamist tööfunktsiooni, mis erinevad üksteisest nii tehniliselt kui ka raadiuse poolest. Maapealse segamise puhul levib häire horisontaalselt ja mõjutab umbes 150–350 km raadiuses kõiki vastuvõtjaid, mis on selles piirkonnas. Orbiidile suunatud signaalid mõjutavad palju laiemat maa-ala, sealhulgas Eestit, Soomet, Rootsit, Lätit jne. Signaal võib ulatuda otse LEO/MEO satelliitideni (kõrgused ca 500–20 000 km), kuigi selline sihtimine nõuab tugevaid antenne ja spetsiaalset suunatud võimsust. Toboli kolmas eraldiseisev funktsioon on spoofing ehk süsteem ei blokeeri ega sega signaali, vaid teeskleb õiget GPS- või satelliitsignaali, saates sihitud vastuvõtjale (nt lennukile, droonile, laevale) valesid asukohaandmeid. Selle mõju ulatus on väiksem kui tavalise segamise korral ehk 50–100 km, kuid see on väga täpne. On tõenäoline, et spoofingut kavandatakse või juba kasutatakse Suwałki koridori piirkonnas, eesmärgiga tekitada navigatsioonianomaaliaid, viivitusi ja segadust nii sõjalistes kui tsiviilkanalites, kuna see on kooskõlas Venemaa senise hübriidsõja loogikaga ja Toboli süsteemi võimekustega (seda saab tugevdada mobiilsete segajatega). Lugejale meeldetuletuseks: Suwalki koridoriks nimetatakse kitsast maismaariba Poola ja Leedu vahel, mis ühendab Balti riike ülejäänud NATOga ja jääb Venemaa Kaliningradi enklaavi ning Valgevene vahele.

Eestit konkreetselt mõjutab teine funktsioon, sest Toboli süsteem suudab suunata segamissignaale madalal või keskmisel orbiidil paiknevatele satelliitidele, mille kaudu võib moonutatud signaal levida laiale maa-alale. Kui konkreetne satelliit saab vale või häiritud signaali, kandub selle mõju edasi kogu katvusalale maa peal. Selline mõju võib näiteks Tallinna lennujaamas tekitada navigatsiooniprobleeme, panna droonid või laevad ekslema ning mõjutada täpsest ajast sõltuvat taristut, näiteks side- ja energiavõrke. Toboli süsteemi võime saata sihitud signaale orbiidile tähendab, et erinevalt mobiilsetest segajatest ei piirdu selle mõju ainult selle lähialaga, vaid võib kaudselt tabada kogu Balti piirkonda, eriti kui segatakse just neid satelliite, mille trajektoor parasjagu Eesti kohal on. Näiteks Polje-21 ja Žitel segamisraadius ulatub tüüpiliselt umbes 30–50 kilomeetrini, sõltuvalt maastikust ja sihtmärgist, kuid kui tinglikult öeldes panna selline kompleks üles Tallinnas, siis kataks selle mõju Harjumaa. Kui sellised kompleksid töötavad Kingissepas, siis Narva ja Sillamäe jäävad nende tööraadiusesse ja Jõhvi selle piirile. Tõsi, olenevalt ilmastikust võib nende tööraadius olla väidetavalt suurem.

Pionerskile analoogne Toboli süsteem Ulan-Udes. Toboli süsteemid paiknevad teadaolevalt Kaliningradis (Pionerskis), Ulan-Udes, Serpuhhovis, Penzas ja Tšeboksarõs, moodustades Venemaa strateegilise elektroonilise sõjapidamise võrgustiku.
Pionerskile analoogne Toboli süsteem Ulan-Udes. Toboli süsteemid paiknevad teadaolevalt Kaliningradis (Pionerskis), Ulan-Udes, Serpuhhovis, Penzas ja Tšeboksarõs, moodustades Venemaa strateegilise elektroonilise sõjapidamise võrgustiku.

Polje-21 ja Žitel komplekse saab integreerida Toboliga, kuna need süsteemid täiendavad üksteist funktsionaalselt: Tobol tegutseb kui nende keskne juhtimis- ja koordineerimiskeskus, mis kogub andmeid ning suunab häireid suurel territooriumil, samas kui Polje-21 ja Žitel on mobiilsed ja kiiresti paigutatavad üksused, mis suudavad lokaalselt täpselt häirida või segada konkreetseid sihtmärke. Selline integreeritud võrk võimaldab Venemaal rakendada kihilist elektroonilist sõjapidamist, kus strateegilised ja taktikalised süsteemid on ühendatud ühtsesse juhtimisstruktuuri. Eelpool mainitud Sledopõt toimib Toboli süsteemi osana luure- ja signaalitöötlusmoodulina, tuvastades sihtmärgid, analüüsides signaale ja edastades need andmed segamissüsteemidele nagu Tobol või siis Polje-21 ja Žitel.

Vene armee elektroonilise sõjapidamise

„Venelased harjutavad.“

Sõjaolukorras NATO-ga kasutaks Venemaa Toboli süsteemi Läänemere ruumis strateegilise relvana, et halvata NATO navigatsiooni-, side- ja luurevõimekust, suunates võimsaid ja suunatud segamis- ning võltssignaale NATO vägede GPS-satelliitidele ja vastuvõtjatele. See peaks tekitama kaose liitlasvägede koordineerimises, moonutama droonide ja rakettide sihtimissüsteeme, katkestama logistikat ja tõrjuma elektrooniliselt NATO maa-, õhu- kui meretasandi operatsioone. Selline häire mõju laieneks kiiresti kogu piirkonnale, kus Toboli süsteem koos mobiilsete üksustega oleksid loomas kihilise elektroonilise sõjatsooni, kus täppistehnoloogia muudetaks ebafunktsionaalseks.

Forte vestles Tobolist ja sellega integreeritavatest süsteemides endise raadioelektroonikale spetsialiseerunud õhutõrjevägede ohvitseri Valeri Romanenkoga. Toboli puhul on tema hinnangul oluline selle võimas segamisvõimekus, mis suudab katta suuri alasid. „Kui näiteks soovitakse praegu häirida tsiviillennunduse GPS-i, kasutatakse kõrge võimsusega kompleksseid jaamade võrgustikke,“ kirjeldas Romanenko. „Mida suurem võimsus ja laiem sagedusala, seda rohkem energiat on vaja, aga sellega saab katta ka laiemad piirkonnad – nagu Balti riigid, sh Eesti lõuna- ja keskosa, Läänemere õhuruumi ja isegi Soome rannikuosa.“ See on füüsikaliselt seletatav elektromagnetkiirguse levimise seadustega: „Intensiivsus väheneb pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga,“ märkis ta. Seega peab kaugemale ulatuva mõju saavutamiseks süsteem olema kas väga võimas või töötama sihitud ja kitsal sagedusalal.

Miks venelaste segajad nende enda tehnikat ei häiri? Romanenko selgitab, et Vene elektroonilise sõjapidamise süsteemid – nagu ka Tobol ja selle osad– on üles ehitatud selektiivse segamise põhimõttel. See tähendab, et nad suudavad sihtida konkreetseid satelliite, sagedusi ja vastuvõtjaid, jättes „oma“ süsteemid puutumata. Tema sõnul on süsteemidel olemas unikaalsed filtrid ja signaalide tuvastusalgoritmid, mis eristavad „oma“ navigatsiooni- ja sideseadmeid vastase omadest. Nii saavad Vene süsteemid töötada häireteta isegi siis, kui samas piirkonnas toimub aktiivne segamine. „See on nagu parooliga turvatud tsoon omad lastakse läbi, võõrad mitte,“ märgib Romanenko.

Toboli süsteem ei tööta tema sõnul üksi, vaid seda toetavad mobiilsed süsteemid nagu Žitel ja Polje-21, mis suudavad kiiresti liikuda ja täita segamisülesandeid lokaalselt. Romanenko sõnul asuvad Kaliningradis statsionaarsed kompleksid: sealhulgas massiivsed antennid, juhtimissüsteemid, raadiosidevõrgud ja andmeanalüüsi keskused. Tema sõnul hõlmab süsteem ka kontroll- ja mõõteüksusi ning sideüksusi, mis võimaldavad suunatud segamist satelliitsignaalidele, mida kasutavad nii sõjavägi kui tsiviillennundus.

Samas rõhutab ta, et Toboli süsteemi arendus pole veel täielikult lõpule jõudnud. „See on veel arendusetapis: kogutakse andmeid, katsetatakse sagedusi ja testitakse NATO reaktsioone. Praegu käib venelaste jaoks reaalajas väljaõpe ja testimine,“ rääkis Romanenko. Venemaa kasutab selleks rahuaegset olukorda, et määrata täpselt, millised sagedused ja satelliitide käitumismustrid võimaldavad tõhusamat segamist. Ta selgitab, et venelased peavad reaalsetes oludes läbi mängima stsenaariume, kus segatakse konkreetseid sagedusi, et jälgida, kuidas näiteks lennukite või laevade GPS-süsteemid reageerivad. See võimaldab neil koguda infot selle kohta, millisele sagedusele süsteem „ümber hüppab“, kui üks kanal ära segatakse, ning õppida kiiresti kohandama järgmise sihtimisega. See „sagedustejaht“ peab andma Vene armeele eelise konfliktis NATO-ga. Seega ei ole tegemist mitte ainult provokatsiooniga, vaid sihipärase õppuse ja süsteemse ettevalmistusega.

„See on kõik osa suuremast süsteemist ja tõeline nuhtlus NATO satelliitidele, navigatsioonile ja lõpuks relvade juhtimissüsteemidele,“ lisas Romanenko. „Nad tahavad teada, kuhu GPS signaal hüppab, kui segada üht sagedust, et siis automaatselt segada kohe järgmist. See on nende jaoks võidurelvastumine elektroonilise sõjapidamise valals,“ ütles ta. Tema sõnul ehitab Venemaa välja „elektroonilist kilpi ja mõõka“, kus Tobol on keskus, mis haldab mitmeid allsüsteeme, sealhulgas mobiilsed segajaid, suuri segamisplatvorme ja infoanalüüsisüsteeme