Selle näite põhjal võime veenduda, et oht meie elanikkonnale on reaalne ning probleemiga tuleb tegeleda enne, kui keegi surma saab. Praegune õnnetus lõppes hästi, kuna droon tekitas plahvatuskraatri inimtühjale põllule. Paraku pole põhjust eeldada, et tulevikus ühtegi drooni Eestisse enam ei eksi. Märkimisväärne on seegi, et Aakre asub Venemaa piirist linnulennul sadakonna kilomeetri kaugusel, seega pole ohus pelgalt vahetud piiriäärsed alad.
On põhjust arvata, et Eesti ei suutnud fikseerida drooni piiriületust või vähemalt polnud võimeline jälgima selle lennuteekonda, erinevalt eelmise aasta sügise juhtumist Lätis. Läinud aasta 7. septembril kukkus Läti idaservas Rēzekne piirkonnas alla Venemaa Shahedi droon. Lätlased suutsid küll jälgida selle lendu, kuid ei jõudnud enne selle allakukkumist otsustada, kuidas drooni hävitada.
Selle jutu põhjal koorub välja kolm asja, mida Eesti peaks droonide vallas tegema. Esiteks peame neid paremini nägema.
Meil ei ole aega filosoofilisteks aruteludeks ning efektiivset droonitõrjet on vaja kohe. Viimased päevad on näidanud, et oleme ohutsoonis.
Ei saa öelda, et valitsus ja kaitsevägi oleks selles vallas senini täiesti tegevusetult istunud. Meie oma kaitsetööstusfirma DefSecIntel OÜ käest on tellitud kolm mobiilset drooniradarit, mis peaksid töökorda saama veel selle aasta jooksul. Need radarid annavad senisest palju parema võimaluse droone Eesti õhuruumis avastada ning nende lendu jälgida. Kuna droonid lendavad väga madalalt, peaaegu katuste kohal, on neid tavaliste radaritega väga raske avastada, mis seletabki seda, miks me ei suutnud drooni märgata.