Arenguseire keskuse teadaandeid kuulates ja ühiskonna reaktsioone jälgides meenutab asi seda, kuidas öötööst välja magav tüüp kuuleb äratuskella helisemas… ja peidab pea padja alla, või äärmisel juhul suudab “snooze” nupu ära tabada. 🙂
> “Kokkuvõttes jõuame olukorda, kus palgatulu pealt korjatav sotsiaalmaks ei anna meile enam senisel tasemel tervishoidu ja pensionit ning ligikaudu kümne aasta pärast ei anna ka keskkonnamaksud enam oma varasemat panust näiteks teedevõrgu korrashoidu. Aga ühiskonna ootused taristule ja vajadus sotsiaalteenuste järele kasvavad, mitte ei vähene,” kirjutab Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov keskuse blogis.
– Sotsiaalmaks: kahaneb rahvastiku vananemise ja OÜ-tamise tõttu
– Keskkonnamaksud: kahanevad, kuna inimesed päriselt juurutavad säästlikku tehnoloogiat
Danilov märgib ära, et mündi teine pool on kõrge konkurentsivõime maksuvaldkonnas muu Euroopa kõrval. Aga kui kannatavad haridus ja tervishoid, siis varem või hiljem langeb konkurentsivõime, kuna osad on harimatud ja osad välditavalt haiged.
On ka üks maksuliik, milles Eesti on kohe erakordselt soodne: need on varamaksud.
> Eraldi käsitleb Danilov varamaksusid, mis on Eestis viis korda madalamad kui EL-is keskmiselt. “Kuuleme sageli, et me pole veel nii rikkad, et varamakse suurendada. Ehk tõesti. Teisest küljest on majanduses tänu aastaid kestnud rahatrükile kujunenud olukord, kus passiivne tulu näiteks kinnisvara omamisest ületab aktiivset tulu, mida on võimalik teenida ettevõtjana tegutsedes. Selline olukord õõnestab majanduse pikaajalist tootlikkust,” rõhutab ta.
> Aga ühiskonna ootused taristule ja vajadus sotsiaalteenuste järele kasvavad, mitte ei vähene
Siis on vaja ootusi madaldada.
> Ta toob esile, et Eesti madala maksukoormuse (33 protsenti SKP-st)
2022. eelarve kuludepool on 13,6 miljardit, 2022. SKP’ks ennustatakse 30 miljardit. 45%. Jutt, et osa kulust tuleb laenudest, ei huvita, sest kunagi tuleb see summa tagasi maksta. Millega? Maksurahaga.
> Teisest küljest on majanduses tänu aastaid kestnud rahatrükile kujunenud olukord, kus passiivne tulu näiteks kinnisvara omamisest ületab aktiivset tulu, mida on võimalik teenida ettevõtjana tegutsedes.
Lõpetage trükk.
> Kas kompromiss saaks olla näiteks maksustada kinnisvara alates poole miljoni või miljoni euro väärtusest? Võrdluseks, et kinnisvara mediaanväärtus leibkonna kohta Eestis oli 2019. aastal 81 000 eurot, seega sellistes suurusjärkudes lävend jätaks 99 protsenti leibkondadest puutumata.
…ehk siis see maks ei tooks sittagi sisse?
Lahenduseks sobiksid Pigou maksud koos kodanikudividendidega.
Pigem peaks mõtlema sellele, kuidas suuredada sündivust ja seeläbi ka tuleviku maksubaasi.
Täiendavate maksudega lämmatamine ja odava võõrtööjõu siia vedamine ei ole jätkusuutlik lahendus.
Hea loogika – suurim probleem on see, et rahvas on liiga rikas. Kulakud sellised, varjavad seemnevilja.
Kõik sellised broileritest arvamusliidrid peaks enne uute maksude teemal sõna võtmist kohustuslikus korras SimCity’t mängima. Või siis Frostpunk’i. Kui lapsepõlves raha lõppemise korral sai alati vanematelt juurde manguda, siis päris ellu ei kandu see just ideaalselt üle. Inimeste vaesemaks muutmine ei vähenda survet sotsiaalsüsteemile.
Kõvasti annaks säästa sellest, kui maksuraha lollustele kulutamine kriminaliseerida. Nagu poolik tasuta ühistransport – oleks nagu tasuta, samal ajal hoitakse piletite kontrollimise repressiivsüsteemi elus. Riigiasutused- ja ettevõtted käivad omavahel kohut ja samal ajal riigile vajalikud arendused seisavad ja raha põleb. Kui riik on mõlemal juhul osapool, siis peaks kas Riigikogu või valitsus otsustama, kummal on suurem õigus ja korras. Aga ei, vaja on veel lisaks väljast õigusabi osta. Saaks sellised lollused jalust ära, oleks meil mitu tuuleparki, LNG terminal ja võib-olla veel midagi ägedat olemas.
Tohoh, me saatsime just 200 milli eest rauda Ukrainasse. Või 200 euri iga elaniku kohta. Lisaks meie jaoks ilmatu hulga pagulaste toetamine. Ja kaitse-eelarve suurendamine. Ja kusagilt tagasi see ei tule, niipea kindlasti, Ukrainal on ka peale sõda vaja raha ja ülesehitust. Ja me ei ole ka mingi geograafiliselt mugav riik, kes võib anda relvi ära, sest nii või naa on venelaste jaoks üldse olemas ja pole ohtu, pole ka relvi vaja ja hoiab käitluskulude pealt kokkugi. Meie jaoks ikka on vaja, sest piir siinsamas. Kahurite asemel oleks saanud 2000-2500 noorele perele korteri Tallinnas. Või veel rohkem kusagil mujal. Beebid pandaks hakkama küll.
Aidata oli muidugi vaja, aga selle asemel kuidas rahvast rohkem koorida, peaks “eksperdid” mõtlema, kuidas hoopis raha juurde tuua. Me oleme geopoliitilisel maastikul väga kõva häält teinud ja sõpru leidnud. Paneks selle nüüd kuidagi kasulikult tööle? Venemaalt lasid mitmed tööstused jalga, kutsuks siia äkki? Ukrainast tuli seda odavat lisatööjõudu ka…
What is Narva? I tought there in Estonia is only Tallinn… Ah yes, something like Tatu too.
7 comments
Arenguseire keskuse teadaandeid kuulates ja ühiskonna reaktsioone jälgides meenutab asi seda, kuidas öötööst välja magav tüüp kuuleb äratuskella helisemas… ja peidab pea padja alla, või äärmisel juhul suudab “snooze” nupu ära tabada. 🙂
> “Kokkuvõttes jõuame olukorda, kus palgatulu pealt korjatav sotsiaalmaks ei anna meile enam senisel tasemel tervishoidu ja pensionit ning ligikaudu kümne aasta pärast ei anna ka keskkonnamaksud enam oma varasemat panust näiteks teedevõrgu korrashoidu. Aga ühiskonna ootused taristule ja vajadus sotsiaalteenuste järele kasvavad, mitte ei vähene,” kirjutab Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov keskuse blogis.
– Sotsiaalmaks: kahaneb rahvastiku vananemise ja OÜ-tamise tõttu
– Keskkonnamaksud: kahanevad, kuna inimesed päriselt juurutavad säästlikku tehnoloogiat
Danilov märgib ära, et mündi teine pool on kõrge konkurentsivõime maksuvaldkonnas muu Euroopa kõrval. Aga kui kannatavad haridus ja tervishoid, siis varem või hiljem langeb konkurentsivõime, kuna osad on harimatud ja osad välditavalt haiged.
On ka üks maksuliik, milles Eesti on kohe erakordselt soodne: need on varamaksud.
> Eraldi käsitleb Danilov varamaksusid, mis on Eestis viis korda madalamad kui EL-is keskmiselt. “Kuuleme sageli, et me pole veel nii rikkad, et varamakse suurendada. Ehk tõesti. Teisest küljest on majanduses tänu aastaid kestnud rahatrükile kujunenud olukord, kus passiivne tulu näiteks kinnisvara omamisest ületab aktiivset tulu, mida on võimalik teenida ettevõtjana tegutsedes. Selline olukord õõnestab majanduse pikaajalist tootlikkust,” rõhutab ta.
> Aga ühiskonna ootused taristule ja vajadus sotsiaalteenuste järele kasvavad, mitte ei vähene
Siis on vaja ootusi madaldada.
> Ta toob esile, et Eesti madala maksukoormuse (33 protsenti SKP-st)
2022. eelarve kuludepool on 13,6 miljardit, 2022. SKP’ks ennustatakse 30 miljardit. 45%. Jutt, et osa kulust tuleb laenudest, ei huvita, sest kunagi tuleb see summa tagasi maksta. Millega? Maksurahaga.
> Teisest küljest on majanduses tänu aastaid kestnud rahatrükile kujunenud olukord, kus passiivne tulu näiteks kinnisvara omamisest ületab aktiivset tulu, mida on võimalik teenida ettevõtjana tegutsedes.
Lõpetage trükk.
> Kas kompromiss saaks olla näiteks maksustada kinnisvara alates poole miljoni või miljoni euro väärtusest? Võrdluseks, et kinnisvara mediaanväärtus leibkonna kohta Eestis oli 2019. aastal 81 000 eurot, seega sellistes suurusjärkudes lävend jätaks 99 protsenti leibkondadest puutumata.
…ehk siis see maks ei tooks sittagi sisse?
Lahenduseks sobiksid Pigou maksud koos kodanikudividendidega.
Pigem peaks mõtlema sellele, kuidas suuredada sündivust ja seeläbi ka tuleviku maksubaasi.
Täiendavate maksudega lämmatamine ja odava võõrtööjõu siia vedamine ei ole jätkusuutlik lahendus.
Hea loogika – suurim probleem on see, et rahvas on liiga rikas. Kulakud sellised, varjavad seemnevilja.
Kõik sellised broileritest arvamusliidrid peaks enne uute maksude teemal sõna võtmist kohustuslikus korras SimCity’t mängima. Või siis Frostpunk’i. Kui lapsepõlves raha lõppemise korral sai alati vanematelt juurde manguda, siis päris ellu ei kandu see just ideaalselt üle. Inimeste vaesemaks muutmine ei vähenda survet sotsiaalsüsteemile.
Kõvasti annaks säästa sellest, kui maksuraha lollustele kulutamine kriminaliseerida. Nagu poolik tasuta ühistransport – oleks nagu tasuta, samal ajal hoitakse piletite kontrollimise repressiivsüsteemi elus. Riigiasutused- ja ettevõtted käivad omavahel kohut ja samal ajal riigile vajalikud arendused seisavad ja raha põleb. Kui riik on mõlemal juhul osapool, siis peaks kas Riigikogu või valitsus otsustama, kummal on suurem õigus ja korras. Aga ei, vaja on veel lisaks väljast õigusabi osta. Saaks sellised lollused jalust ära, oleks meil mitu tuuleparki, LNG terminal ja võib-olla veel midagi ägedat olemas.
Tohoh, me saatsime just 200 milli eest rauda Ukrainasse. Või 200 euri iga elaniku kohta. Lisaks meie jaoks ilmatu hulga pagulaste toetamine. Ja kaitse-eelarve suurendamine. Ja kusagilt tagasi see ei tule, niipea kindlasti, Ukrainal on ka peale sõda vaja raha ja ülesehitust. Ja me ei ole ka mingi geograafiliselt mugav riik, kes võib anda relvi ära, sest nii või naa on venelaste jaoks üldse olemas ja pole ohtu, pole ka relvi vaja ja hoiab käitluskulude pealt kokkugi. Meie jaoks ikka on vaja, sest piir siinsamas. Kahurite asemel oleks saanud 2000-2500 noorele perele korteri Tallinnas. Või veel rohkem kusagil mujal. Beebid pandaks hakkama küll.
Aidata oli muidugi vaja, aga selle asemel kuidas rahvast rohkem koorida, peaks “eksperdid” mõtlema, kuidas hoopis raha juurde tuua. Me oleme geopoliitilisel maastikul väga kõva häält teinud ja sõpru leidnud. Paneks selle nüüd kuidagi kasulikult tööle? Venemaalt lasid mitmed tööstused jalga, kutsuks siia äkki? Ukrainast tuli seda odavat lisatööjõudu ka…
What is Narva? I tought there in Estonia is only Tallinn… Ah yes, something like Tatu too.