20a tagasi, kui Eestis sündis 15 000 last aastas, ennustas Rein Taagepera 2, et 2025 aastal sünnib 10 000 last. Tal oli täpselt õigus. See trend jätkub ja süveneb – vananev ühiskond ei ole võimeline enam nii palju lapsi saama, isegi kui tahaks. Tänases Päevalehes arutletakse sündivuse kahanemise üle kogu maailmas. Näiteks ennustatakse Hiina rahvaarvu kahanemist praeguselt 1,4 miljardilt 640 miljonini. Seevastu India rahvaarv peaks sajandi lõpus olema 1,5 miljardit ning Nigeeriale prognoositakse rahvaarvu suurenemist ligi poole miljardini.
Euroopas (1,4 last), rahvaarv kahaneb 21. sajandi lõpuks ÜRO rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi järgi eeldatavalt viiendiku ehk 150 miljoni inimese võrra. Aasias ja Ladina-Ameerikas on sündimus taastetasemest samuti allpool (vastavalt 1,9 ja 1,8 last). Neis maailmajagudes hoiab noorem vanuskoostis kuni 2050. aastateni kiiret vähenemist tagasi.
Ülejäänud maailmajagudest väiksematel – Põhja-Ameerikal ja Okeaanial – on võimalus kahanemist veelgi kaugemasse tulevikku edasi lükata, kui ollakse valmis sisserändajaid senisel hulgal vastu võtma. Seevastu Aafrikale ennustatakse rahvaarvu suurenemist ligi 2,5 korda, praegusest 1,5 miljardist 3,8 miljardini ning inimeste arv maailmas seetõttu veel suureneb. Maailma rahvaarv peaks ÜRO arvutuste kohaselt tipnema 2080. aastatel 10,3 miljardi juures.
Need numbrid ei näita aga kogu pilti, mida rahvastiku vananemine endaga kaasa toob. Hiina näitel rahvaarvu kahanemisel praeguselt 1,4 miljardilt 640 miljonini, tähendab seda, et sel sajandil ootab neid ees tööealiste arvu kolmekordne kahanemine, 2100. aastaks veidi üle 900 miljonist 270 miljonini. Tööealiste osakaal rahvastikus võib väheneda 63%-st 43%-ni ja eakate osakaal tõusta 15%-lt 45%-ni, ületades tööealiste osa. Selline rahvastikukoostis võib esmapilgul tunduda ulmeline, kuid selle aluseks on isegi suhteliselt optimistlik eeldus, et Hiina sündimuskordaja suureneb praegusega võrreldes tervelt kolmandiku võrra.
Maailma madalaim sündivuse tase, (0,75) on Lõuna-Koreas. Mis see selle riigile kaasa toob, selgitatakse näiteks siin videos. Eestis on see 1,37 ja Nigeerias on see näiteks 4,5.
Alla kriitilise piiri langenud sündivus toob tõenäoliselt tulevikus lõpuks kaasa ka kogu maailma majanduse langemise ja seega ei ole välistatud ka investeeringute väärtuskadu. Pensionisambad ei ole kindlasti ainus päästerõngas, kuid minuealistele ja ilmselt veel ka minu lastele on nendest abi, sest majandus kasvab (mõnda aega)edasi tööviljakuse kasvu, innovatsiooni ja suurema efektiivsuse abil. Näiteks on Lõuna-Koreal iga 10 000 töötaja kohta 1012 robotit 1, olles hoopis selle numbriga maailmas esikohal jne.
by Rattaterrorist
7 comments
Okei. Lihtsustatult tuleb mõttesse kolm lahendust.
1. Õppida elama väiksema populatsiooniga, rakendades roboteid, AI’d ja kõiki muid ägedaid trendisõnu. Eeldab eemaldumist tänasest tarbimisel põhinevast ja seejuures üha suurenevat tarbimist eeldavast majandussüsteemist.
2. Tõsta iivet. Seni ei ole Lääne maailmas ükski riik sellel suunal silmnähtavat edu saavutanud.
3. Teleporteerida Eestisse kõrge iibega nigeerlased [või sisesta oma enda lemmik kõrge iibega rahvus] ja elada Eestis nagu Nigeerias. Hetkel on maailm eksperimenteerimas selles suunas.
Kapitalism on sündimuse surm.
Kuigi teemakäsitlus on iseenesest õige – demograafiline kriis on täna meie ühiskonna kõige suurem probleem –, siis pidevalt kipuvad ikkagi õhku jääma absurdsed järeldused nagu “probleemiga toimetulemine” ja lohutust meenutav tõdemus, et “nii on suures osas maailmas”.
Miks ei jätku julgust välja öelda, et selline sündivus on jätkusuutmatu? Mitte lihtsalt abstraktse sõnakõlksuna, vaid selle jätkumine viib sõna otseses mõttes väljasuremiseni. Olukorras, kus inimese eluiga, ammugi tööiga, on bioloogiliselt piiratud, ei saa ühiskond lihtsalt lõputult vananeda. Ühel hetkel saabub murdepunkt ja teatud vananemise staadiumis kukub ühiskond omaenda raskuse all kokku. Aga juba enne seda murdepunkti muutub ühiskond aina nõrgemaks, kiduramaks, vaesemaks, haigemaks ja kibestunumaks (sest ilma noorteta ühiskond kipub selliseks muutuma).
See artikkel on selles mõttes hea meenutus, et juba 20 aastat tagasi saadi aru, et see ei ole jätkusuutlik. Paraku on ikkagi toimunud kogu see aeg enesepettus, et küll läheb iseenesest paremaks. Aga ei läinud, läks hoopis veelgi hullemaks. Ja suurima tõenäosusega läheb ka tulevikus. Ilmselgelt peab meie ühiskond läbi tegema teatud põhimõttelised muutused. Ilma nendeta sureme me lihtsalt välja. Seda sõltumata sellest, kas muu maailm on samas olukorras või mitte.
See on samasugune kriis, nagu on kliimamuutus ja tuumasõda. Mitte keegi ei liiguta lillegi, kuni oht ei ole otseselt juba käes. Kui sa ütled, et tuleb aasta pärast, siis las tuleb, see on tuleviku probleem. Kui sa ütled, et olukord on juba käes, siis mõtled, kas sinuni on juba jõudnud ja kui ei ole, siis järelikult on ikka tuleviku probleem. Selleks ajaks, kui kriitilisele massile midagi kohale jõuab, oleme nagunii kõik surnud, seega pohhui see hirmu külvamine!
Hiljuti lugesin nähtusele selgitust, mis kõlab järgmiselt: vanemad pelgavad palju lapsi saada, sest nad kardavad, et ei suuda neile pakkuda sama või paremat sotsiaalset staatust mis neil endal on.
See selgitab miks viljakuse vs pere sissetulekute graafik on arenenud riikides U-kujuline ning kõige vähem saavad lapsi muidu hästi toimetulevad keskmise-kõrgema keskklassi pered. Neil on piisavalt vahendeid et üles kasvatada lapsi maa ja ilm, aga mitte nii palju, et saata näiteks kõik kaheksa last ülikooli ja saada nad vanematega võrdselt teenima. Selline sotsiaalse staatuse terendav madaldumine paneb suurema pere asemel poputama vaid ühte või paari last, et need kindlamalt sarnastes oludes jätkaks. Lapsi saavad rohkesti vaid ülirikkad, kellel on raha jalaga segada ning mingit ülalpidamise probleemi ei ole, või siis teises äärmuses puruvaesed, kelledel on kas pohhui või kellede lastel halvemaks eriti ei saagi minna.
Ma olen oma panuse juba andnud. 2 last. Iga laps asendab ühte vanemat. Süsinikneutraalne.
Sellesmõttes jah, see tuleb õudne. Ja ega vanurid ise aru ei saa, et nad probleem on, seega tirivad kõik järgnevad generatsioonid ka endaga koos peldikusse. Aga ega siin pole midagi teha ka, võib proovida teha “handmaid’s tale” või jätta vanurid ise enda eest hoolitsema, aga see ka selline “eh” lahendus. Eks midagi muud ei jää üle kui see üle elada
Comments are closed.