Võrdsustada saab ainult allapoole. Ükski hariduspoliitika ei tee lollidest geeniusi, aga geeniuste lollidega samale tasemele võrdsustamine on tehtav.
Usun, et igaühele tuleb anda nii palju kui ta kanda jõuab, võimalusel lähenedes individuaalselt ja arendada iga lapse tugevaid kohti. Palju on neid tublisid, kes koolis igavlevad, sest nad ongi ‘võrdsesse’ keskkonda pandud, kus on koos see, kes vabalt kirjatähti loeb, ja see, kes alles trükitähti veerib. Ja on ka neid, kelle anded jäävad arendamata ja tagaplaanile, sest kogu aur läheb sin-cos-tan võitlemisele.
Elu on üleüldse ebavõrdne. Osaliselt on see paratamatus, aga osaliselt on see häiriv korruptsioon. Olen näinud nii palju kordi Eestis, kuidas õpilane võetakse kooli mitte sellepärast, et ta elab piirkonnas või näitas häid tulemusi, vaid seetõttu, et emme või issi käisid nurga taga rääkimas, olid kuskil lahked doonorid või teadsid mõnda õiget inimest. Olen näinud, kuidas õpilasi ja lasteaia lapsi, kes on olnud järjekorras ja mõnikord pikalt, on eemale tõugatud just sellise käitumismaneeri tõttu. Ja kui kellegi jaoks on see uudis, siis tea, et tegu ei ole erandiga, vaid pigem normiga tänases Eesti riigis. Mõttetu on rääkida üldse poliitikast, kui asjad toimuvad tegelikult reeglite väliselt kusagil laua all. Nii saadakse kodukoha kooli, eliitkooli ja tütre või poja soovitud spetsiaalse õppesuunaga klassi.
Minu arvates pseudoteema. Palun selgitada mulle, kuidas eristada ühe kooli taset teisest?
Mida tähendab hariduslik ebavõrdsus ja kuidas saavutada olukord, kus kõik on võrdsed?
Kõige suurem lapse haridustulemuste mõjutaja on väidetavalt tema vanemate haridus. Tõenäoliselt on siin mingi geneetiline komponent, aga palju loeb ka eeskuju ja toetus — millest ja kuidas kodus räägitakse, milliseid eesmärke väärtustatakse, kas raamatuid loetakse, kas kodutöödes suudetakse aidata jne. Klassikaaslaste ja sõprade vanematel on samuti mõju lapse haridustulemustele: vähemharitud vanemate laps saab kasu sellest, kui tal on sõbrad, kelle vanemad on rohkem haritud. Samas “eliitkoolil”, kus kõik on väljavalitud, selline ülespoole tõmbav efekt puudub. Ühiskonnale tervikuna oleks ilmselt pigem kasulik, et katsetega koole ei ole (välja arvatud nt balletikool).
Kool on totaalselt ülehinnatud nähtus. Enamik “vanemlikku rabelemist” toimub stiilis rikas aga akadeemiliselt loll ärivanem otsib oma intellektuaalselt 4- või 3+ lapsele sooja kohta. Lapse jaoks sisuliselt ei ole vahet, kas nad õpivad Treffneris või Annelinna Gümnaasiumis. Neist ei saa kunagi professoreid. Vahe on vaid vanemate prestiiži jaoks.
Ma ise õppisin Jõgeva Gümnaasiumis ja sattusin siis inka filli koos nende samade Härmakate ja Trefneristidega. 20 riigieelarvelist kohta oli, 300 soovijat. Peale ülikooli läksin erialasele tööle, aga IT-sektorisse. Kuna pea lõikas, siis nüüd olen top 1% palgateenijate seas, tehes ikka veel puhtalt inka filli tööd.
Hiljuti autosalongis uut autot otsides nägin oma kunagist kursaõde, kes oli rikkast perest ja tuli meile Miina Härmast, ehk inglise keele süvaõppega koolist. Ta oli seal saalimüüja.
Teeks ka eliithaiglad, kuhu valitakse ainult kõige tervemad patsiendid.
Ma ei saa aru, mis nõiajahti nüüd õhutatakse. Harjumaal läheb katsetega koolidesse igal aastal kõigest 9 klassikomplekti lapsi (TIK, Lütseum, Reaal ja VHK kaks paralleeli, 21. üks paralleel, +MUBA + erakoolid). Mida see siis õieti annaks, kui need ca 200 last jaotada ühtlasemalt mööda linna/lähivaldu aiali, et millist positiivset, teisi ülespoole tõmbavad mõju need lapsed siis peaksid avaldama hakkama? Ei ole ju nii, et ühtegi jõukat ega tarka last tavakoolides järel pole – on küll, ja palju. Eestlased on hariduseusku, praeguste lapsevanemate põlvkond on haritud, ja ka teistes koolides õpivad täiesti normaalsete perede normaalsed lapsed. “Eliitkoolidega” võitlemine tundub lihtsalt lõhkumine lõhkumise nimel. Ma olen nõus, et katsed näiteks 4. klassi oleksid andekuse välja selgitamisel palju täpsemad kui 1. klassi katsed, aga teisipidi – kui nn eliitkoolid riisuksid 4. klassis üle linna 200 last, siis oleks see teistele koolidele veelgi keerulisem, kui mõnesse klassi jääb 3+ vaba kohta ja sama palju pearaha puudu. Vanasti oli ju TIKi vastuvõtt 2. klassi, täpselt ei teagi mis kaalutlustel see lõpetati.
Ma ei saa aru, miks kogu aeg käivad katsed Eesti koolisüsteemi muuta. Peale paari Aasia riigi on Eesti laste PISA tulemused maailma absoluutses tipus. Seda kõike piiratud vahenditest ja õpetajate puudusest hoolimata. Minu meelest ainuke loogiline järeldus – jõudu õpetajatele, suurepärane töö, võiks palka anda juurde ning veelgi rohkem usaldada neid koole ja õpetajaid mis nii hästi on suutnud tegutseda. Selle asemel üritatakse millegipärast toimivat süsteemi lõhkuda.
Ütleks nii, et hariduslik ebavõrdsus saab alguse juba koolide ülesehitamisest ja renoveerimisest ning nende taga olevatest esinduskogude otsustest mis sageli ei järgi kodanikkonna enamuse tahet.
Vaja on Šveitsi tüüpi referendumite võimalusi (nii riigi kui omavalitsuste tasanditel), mida poliitikud (ja nende taga olevaid rikkurid) ei saaks mõjutada.
Asi algab kogukonnademokraatiast, mis omakorda saab põhineda vaid põliselanike suurel arvulisel (häälte) ülekaalul.
10 comments
Võrdsustada saab ainult allapoole. Ükski hariduspoliitika ei tee lollidest geeniusi, aga geeniuste lollidega samale tasemele võrdsustamine on tehtav.
Usun, et igaühele tuleb anda nii palju kui ta kanda jõuab, võimalusel lähenedes individuaalselt ja arendada iga lapse tugevaid kohti. Palju on neid tublisid, kes koolis igavlevad, sest nad ongi ‘võrdsesse’ keskkonda pandud, kus on koos see, kes vabalt kirjatähti loeb, ja see, kes alles trükitähti veerib. Ja on ka neid, kelle anded jäävad arendamata ja tagaplaanile, sest kogu aur läheb sin-cos-tan võitlemisele.
Elu on üleüldse ebavõrdne. Osaliselt on see paratamatus, aga osaliselt on see häiriv korruptsioon. Olen näinud nii palju kordi Eestis, kuidas õpilane võetakse kooli mitte sellepärast, et ta elab piirkonnas või näitas häid tulemusi, vaid seetõttu, et emme või issi käisid nurga taga rääkimas, olid kuskil lahked doonorid või teadsid mõnda õiget inimest. Olen näinud, kuidas õpilasi ja lasteaia lapsi, kes on olnud järjekorras ja mõnikord pikalt, on eemale tõugatud just sellise käitumismaneeri tõttu. Ja kui kellegi jaoks on see uudis, siis tea, et tegu ei ole erandiga, vaid pigem normiga tänases Eesti riigis. Mõttetu on rääkida üldse poliitikast, kui asjad toimuvad tegelikult reeglite väliselt kusagil laua all. Nii saadakse kodukoha kooli, eliitkooli ja tütre või poja soovitud spetsiaalse õppesuunaga klassi.
Minu arvates pseudoteema. Palun selgitada mulle, kuidas eristada ühe kooli taset teisest?
Mida tähendab hariduslik ebavõrdsus ja kuidas saavutada olukord, kus kõik on võrdsed?
Kõige suurem lapse haridustulemuste mõjutaja on väidetavalt tema vanemate haridus. Tõenäoliselt on siin mingi geneetiline komponent, aga palju loeb ka eeskuju ja toetus — millest ja kuidas kodus räägitakse, milliseid eesmärke väärtustatakse, kas raamatuid loetakse, kas kodutöödes suudetakse aidata jne. Klassikaaslaste ja sõprade vanematel on samuti mõju lapse haridustulemustele: vähemharitud vanemate laps saab kasu sellest, kui tal on sõbrad, kelle vanemad on rohkem haritud. Samas “eliitkoolil”, kus kõik on väljavalitud, selline ülespoole tõmbav efekt puudub. Ühiskonnale tervikuna oleks ilmselt pigem kasulik, et katsetega koole ei ole (välja arvatud nt balletikool).
Kool on totaalselt ülehinnatud nähtus. Enamik “vanemlikku rabelemist” toimub stiilis rikas aga akadeemiliselt loll ärivanem otsib oma intellektuaalselt 4- või 3+ lapsele sooja kohta. Lapse jaoks sisuliselt ei ole vahet, kas nad õpivad Treffneris või Annelinna Gümnaasiumis. Neist ei saa kunagi professoreid. Vahe on vaid vanemate prestiiži jaoks.
Ma ise õppisin Jõgeva Gümnaasiumis ja sattusin siis inka filli koos nende samade Härmakate ja Trefneristidega. 20 riigieelarvelist kohta oli, 300 soovijat. Peale ülikooli läksin erialasele tööle, aga IT-sektorisse. Kuna pea lõikas, siis nüüd olen top 1% palgateenijate seas, tehes ikka veel puhtalt inka filli tööd.
Hiljuti autosalongis uut autot otsides nägin oma kunagist kursaõde, kes oli rikkast perest ja tuli meile Miina Härmast, ehk inglise keele süvaõppega koolist. Ta oli seal saalimüüja.
Teeks ka eliithaiglad, kuhu valitakse ainult kõige tervemad patsiendid.
Ma ei saa aru, mis nõiajahti nüüd õhutatakse. Harjumaal läheb katsetega koolidesse igal aastal kõigest 9 klassikomplekti lapsi (TIK, Lütseum, Reaal ja VHK kaks paralleeli, 21. üks paralleel, +MUBA + erakoolid). Mida see siis õieti annaks, kui need ca 200 last jaotada ühtlasemalt mööda linna/lähivaldu aiali, et millist positiivset, teisi ülespoole tõmbavad mõju need lapsed siis peaksid avaldama hakkama? Ei ole ju nii, et ühtegi jõukat ega tarka last tavakoolides järel pole – on küll, ja palju. Eestlased on hariduseusku, praeguste lapsevanemate põlvkond on haritud, ja ka teistes koolides õpivad täiesti normaalsete perede normaalsed lapsed. “Eliitkoolidega” võitlemine tundub lihtsalt lõhkumine lõhkumise nimel. Ma olen nõus, et katsed näiteks 4. klassi oleksid andekuse välja selgitamisel palju täpsemad kui 1. klassi katsed, aga teisipidi – kui nn eliitkoolid riisuksid 4. klassis üle linna 200 last, siis oleks see teistele koolidele veelgi keerulisem, kui mõnesse klassi jääb 3+ vaba kohta ja sama palju pearaha puudu. Vanasti oli ju TIKi vastuvõtt 2. klassi, täpselt ei teagi mis kaalutlustel see lõpetati.
Ma ei saa aru, miks kogu aeg käivad katsed Eesti koolisüsteemi muuta. Peale paari Aasia riigi on Eesti laste PISA tulemused maailma absoluutses tipus. Seda kõike piiratud vahenditest ja õpetajate puudusest hoolimata. Minu meelest ainuke loogiline järeldus – jõudu õpetajatele, suurepärane töö, võiks palka anda juurde ning veelgi rohkem usaldada neid koole ja õpetajaid mis nii hästi on suutnud tegutseda. Selle asemel üritatakse millegipärast toimivat süsteemi lõhkuda.
Ütleks nii, et hariduslik ebavõrdsus saab alguse juba koolide ülesehitamisest ja renoveerimisest ning nende taga olevatest esinduskogude otsustest mis sageli ei järgi kodanikkonna enamuse tahet.
Vaja on Šveitsi tüüpi referendumite võimalusi (nii riigi kui omavalitsuste tasanditel), mida poliitikud (ja nende taga olevaid rikkurid) ei saaks mõjutada.
Asi algab kogukonnademokraatiast, mis omakorda saab põhineda vaid põliselanike suurel arvulisel (häälte) ülekaalul.
Comments are closed.