Eestis on levinud veidi pehmem versioon jaapanlaste [hikikomori](https://en.wikipedia.org/wiki/Hikikomori)’ist ehk täiskasvanuealiste tagasi tõmbumisest ühiskonnast ja sotsiaalelust. Alguse saab see introvertsusest, mis kasvab ajapikku tõsisemaks eneseisoleerimiseks ja mõnikord ka kibestumuseks. Seda tavaliselt (üli)kooli lõpetamise järel, mil sotsiaalsete sidemete hoidmine ja tekitamine nõuab suuremat pingutust, mis introverdi puhul on eriti raske.
Elu on katsumus. Introvertsus ei peaks olema pidur, vaid väljakutse, mida ületada. Ka introverdid võivad olla üsna sotsiaalsed, olgugi et see võib nõuda suuremat pingutust ja eneseületust.
>Rohkearvulised uuringud kinnitavad, et üksildusel on otsene seos kehvema vaimse tervisega ning suurenenud südame- ja veresoonkonna haiguste **ning esimese tüübi diabeedi riskiga**
auuu, ajakirjanik? esimese tüübi diabeet on ju autoimmuunhaigus
>Käesoleva aasta üks huvitavamaid uuringuid seostab üksilduse viie vereproteiini hulga suurenemisega, mis seostuvad ka kõrgema kolesteroolitasemega ja **insuliini resistentsuse vähenemisega**, suurendades insuldi, infarkti, diabeedi ja põletike riski, viimane omakorda nõrgestab veresooni. See selgus Suurbritannia Cambridge’i ja Hiina Fudani ülikoolide ühisuuringust, mis hõlmas 42 000 täiskasvanut.
Chatgpt tõlge mis räägib vastupidist originaalmõttele.
Ajakirjaniku lati alt pole varsti enam võimalik limbot tantsida
*Rasedana oli kõik väga tore. Lapse isa küll pakkus, et võiksime luua koos pere, aga olin vastu. Teadsin, et me ei sobi. Vahepeal me ei suhelnud lapse isaga, tal tekkis uus kaaslane ja ta ei tahtnud, et uus suhe algab jutuga, et tal on kusagil naine, kes hakkab kohe sünnitama. Samas oli ta sünnitusmajas meil vastas, on kaks aastat ilusti alimente maksnud ja veedab lapsega vahel aega. Ma võin küll öelda, et see juhtus kogemata, aga vähemalt juhtus inimesega, kellega oleme kümme aastat olnud head sõbrad.*
Veits haige 😀 teed sõbraga lapse, jätad alles, kõik nagu okei ja siia nõuad alimente ka…. oeh
Individualistlikus ühiskonnas üksildus, no kes seda oleks võinud arvata! /s
Hankige hobi, käige vabatahtlikuks, tehke midagi. Ja kui mõni inimene ei meeldi, siis ärge kontakteeruge, teisi on küll.
Ja ärge laske teistel oma elu juhtida, ainult ise!
olen üksik … 🙁
Lugesin artikli läbi ja tundub veidi ülepaisutatud teema.
Las igaüks elab nii nagu ise soovib.
Üksindus ja üksiLdus pole üks ja seesama. Su ümber võib olla pere, kaaslane ja palju häid sõpru, kuid ikka tunned end üksildasena.
Samas ka vastupidi – võib olla täiesti üksi, kuid tunda end seejuures väga rahulolevana.
Mis puutub levinud depressiooni ja ärevushäireid noorte hulgas, siis selle üle ausalt öeldes eriti ei imesta.
Noor inimene on igasugusele infole väga vastuvõtlik. Kui meedia ning ühiskond päevast-päeva väsimatult korrutab, et kohe tuleb kliimakatastroof, sõda, võime ohtlikusse viirushaigusesse (C19) iga hetk ära surra, ning lisaks veel ei tea, kes on mees ja kes on naine, siis see loomulikult tekitabki depressiooni ja ärevust.
“Viimase 24 aastaga on suhete ja pere loomise eas ehk 15–65aastaste üksikute meeste arv kahekordistunud(!). Üksikute naiste osakaal ühiskonnas aga on vähenenud, selgub statistikaameti arvudest.”
Tekkis küsimus, et kas siis on palju lesbipaare tekkinud? Või kuidas see nagu toimib, et aina enam mehi on üksikud aga samas üksikute naiste osakaal aina väheneb 🙄
8 comments
Eestis on levinud veidi pehmem versioon jaapanlaste [hikikomori](https://en.wikipedia.org/wiki/Hikikomori)’ist ehk täiskasvanuealiste tagasi tõmbumisest ühiskonnast ja sotsiaalelust. Alguse saab see introvertsusest, mis kasvab ajapikku tõsisemaks eneseisoleerimiseks ja mõnikord ka kibestumuseks. Seda tavaliselt (üli)kooli lõpetamise järel, mil sotsiaalsete sidemete hoidmine ja tekitamine nõuab suuremat pingutust, mis introverdi puhul on eriti raske.
Elu on katsumus. Introvertsus ei peaks olema pidur, vaid väljakutse, mida ületada. Ka introverdid võivad olla üsna sotsiaalsed, olgugi et see võib nõuda suuremat pingutust ja eneseületust.
[Pastebin](https://pastebin.com/h0hpJNrm)
>Rohkearvulised uuringud kinnitavad, et üksildusel on otsene seos kehvema vaimse tervisega ning suurenenud südame- ja veresoonkonna haiguste **ning esimese tüübi diabeedi riskiga**
auuu, ajakirjanik? esimese tüübi diabeet on ju autoimmuunhaigus
>Käesoleva aasta üks huvitavamaid uuringuid seostab üksilduse viie vereproteiini hulga suurenemisega, mis seostuvad ka kõrgema kolesteroolitasemega ja **insuliini resistentsuse vähenemisega**, suurendades insuldi, infarkti, diabeedi ja põletike riski, viimane omakorda nõrgestab veresooni. See selgus Suurbritannia Cambridge’i ja Hiina Fudani ülikoolide ühisuuringust, mis hõlmas 42 000 täiskasvanut.
Chatgpt tõlge mis räägib vastupidist originaalmõttele.
Ajakirjaniku lati alt pole varsti enam võimalik limbot tantsida
*Rasedana oli kõik väga tore. Lapse isa küll pakkus, et võiksime luua koos pere, aga olin vastu. Teadsin, et me ei sobi. Vahepeal me ei suhelnud lapse isaga, tal tekkis uus kaaslane ja ta ei tahtnud, et uus suhe algab jutuga, et tal on kusagil naine, kes hakkab kohe sünnitama. Samas oli ta sünnitusmajas meil vastas, on kaks aastat ilusti alimente maksnud ja veedab lapsega vahel aega. Ma võin küll öelda, et see juhtus kogemata, aga vähemalt juhtus inimesega, kellega oleme kümme aastat olnud head sõbrad.*
Veits haige 😀 teed sõbraga lapse, jätad alles, kõik nagu okei ja siia nõuad alimente ka…. oeh
Individualistlikus ühiskonnas üksildus, no kes seda oleks võinud arvata! /s
Hankige hobi, käige vabatahtlikuks, tehke midagi. Ja kui mõni inimene ei meeldi, siis ärge kontakteeruge, teisi on küll.
Ja ärge laske teistel oma elu juhtida, ainult ise!
olen üksik … 🙁
Lugesin artikli läbi ja tundub veidi ülepaisutatud teema.
Las igaüks elab nii nagu ise soovib.
Üksindus ja üksiLdus pole üks ja seesama. Su ümber võib olla pere, kaaslane ja palju häid sõpru, kuid ikka tunned end üksildasena.
Samas ka vastupidi – võib olla täiesti üksi, kuid tunda end seejuures väga rahulolevana.
Mis puutub levinud depressiooni ja ärevushäireid noorte hulgas, siis selle üle ausalt öeldes eriti ei imesta.
Noor inimene on igasugusele infole väga vastuvõtlik. Kui meedia ning ühiskond päevast-päeva väsimatult korrutab, et kohe tuleb kliimakatastroof, sõda, võime ohtlikusse viirushaigusesse (C19) iga hetk ära surra, ning lisaks veel ei tea, kes on mees ja kes on naine, siis see loomulikult tekitabki depressiooni ja ärevust.
“Viimase 24 aastaga on suhete ja pere loomise eas ehk 15–65aastaste üksikute meeste arv kahekordistunud(!). Üksikute naiste osakaal ühiskonnas aga on vähenenud, selgub statistikaameti arvudest.”
Tekkis küsimus, et kas siis on palju lesbipaare tekkinud? Või kuidas see nagu toimib, et aina enam mehi on üksikud aga samas üksikute naiste osakaal aina väheneb 🙄
Comments are closed.