Mingil määral küll, jah. Kesk, EKRE, Isamaa on kõik eri nurkade alt halvemad variandid kui Reform, E200 alles tuleb uue parteina peale ja sotsid vajavad uut juhti ning energiat.
Nii ja ka teistpidi. Ainuke vahe on see, et reform on olnud võimul nii kaua ja neil on päris tõiselt välja kujunenud toiduahel ametnike näol. EKRE-l aga pole seda võinalust olnud ja eks aeg näitab kas võim rikub ka neid nõnda.
Fjuk pole just parim mees kelle pealt asju vaadata. Kolm korda riigikokku valitud, 1992 Keskerakonnaga ja 1995 ning 1999 Reformiga, nii et viimasest korrast tükk aega möödas.
Samas alates 2019 aastast Tallinna Linnaplaneerimise ameti juhataja, seega Keski alluvuses. Kuigi nominaalselt reformi hingekirjas pole ta sisuliselt seda juba ammu olnud. Paned nime googlesse ja tulevad artiklid Keskerakonna siseelust, kuidas Keski kiusatakse jne.
Noh, kui on valida natuke kahtlase, ja selgelt nähtavalt masendavalt sita vahel, siis….
Mina pole ütleja, et kas Reformierakond on talle õige või vale – aga umbes viienda lõigu kandis tabas Fjuk ühte Eesti poliitilise süsteemi kõige valusamat muhku.
> Olen aastaid raadiosaateid tehes jälginud ja arvustanud seda, kuidas poliitika on professionaliseerunud, kuidas sellest on saanud elukutse. Mõistagi pole see iseenesest paha. Kuid paha on see siis, kui poliitikutest kujuneb kitsas ja konkurentsist (mõnel juhul ka sisemisest konkurentsist) puutumata seisus. Seda nii erakondade üleselt kui erakonna siseselt. Ühiskonnast lahus olev grupp, keda huvitab avalikkus ja selle kaasamine vaid kurbloolise jandina enne valimisi. Ometi peaks kaasaegne ühiskond oma uute kommunikatsioonivahendite läbi eeldama märksa laiapõhjalisemat, sisulisemat ja intensiivsemat kaasamist. Kodanikuühiskond toimib vaid siis, kui sellega on orgaaniliselt seotud nii professionaalne poliitika kui professionaalsed poliitikud. Mõistagi ei puuduta see üksnes Reformierakonda.
> On see ainult Eesti poliitika häda?
> Millegipärast tundub, et pigem – jah. Mujal sünnib ikka ja aina uusi erakondi, olgu see Prantsusmaa, Belgia, Itaalia või teisedki vanad demokraatlikud riigid. See peaks olema asjade loomulik kulg, iseenesestmõistetavus. Ja põhjus on lihtne – ühiskonnad vajavad restarti, uut hingamist; sisulist, aga mitte formaalset rotatsiooni ka võimude tasemel. Eestis eksisteerib maksumaksja rahaga lahkelt toetatud suletud poliitiline süsteem, mille tulemusena on uute erakondade, uute ideede ja inimeste juurdetulek oluliselt raskendatud – olemasolevatele võimu nautivatele erakondadele on tagatud rammus riigieelarveline tugi sõltumata nende panusest.
6 comments
https://pastebin.com/tCMiZK60
Mingil määral küll, jah. Kesk, EKRE, Isamaa on kõik eri nurkade alt halvemad variandid kui Reform, E200 alles tuleb uue parteina peale ja sotsid vajavad uut juhti ning energiat.
Nii ja ka teistpidi. Ainuke vahe on see, et reform on olnud võimul nii kaua ja neil on päris tõiselt välja kujunenud toiduahel ametnike näol. EKRE-l aga pole seda võinalust olnud ja eks aeg näitab kas võim rikub ka neid nõnda.
Fjuk pole just parim mees kelle pealt asju vaadata. Kolm korda riigikokku valitud, 1992 Keskerakonnaga ja 1995 ning 1999 Reformiga, nii et viimasest korrast tükk aega möödas.
Samas alates 2019 aastast Tallinna Linnaplaneerimise ameti juhataja, seega Keski alluvuses. Kuigi nominaalselt reformi hingekirjas pole ta sisuliselt seda juba ammu olnud. Paned nime googlesse ja tulevad artiklid Keskerakonna siseelust, kuidas Keski kiusatakse jne.
Noh, kui on valida natuke kahtlase, ja selgelt nähtavalt masendavalt sita vahel, siis….
Mina pole ütleja, et kas Reformierakond on talle õige või vale – aga umbes viienda lõigu kandis tabas Fjuk ühte Eesti poliitilise süsteemi kõige valusamat muhku.
> Olen aastaid raadiosaateid tehes jälginud ja arvustanud seda, kuidas poliitika on professionaliseerunud, kuidas sellest on saanud elukutse. Mõistagi pole see iseenesest paha. Kuid paha on see siis, kui poliitikutest kujuneb kitsas ja konkurentsist (mõnel juhul ka sisemisest konkurentsist) puutumata seisus. Seda nii erakondade üleselt kui erakonna siseselt. Ühiskonnast lahus olev grupp, keda huvitab avalikkus ja selle kaasamine vaid kurbloolise jandina enne valimisi. Ometi peaks kaasaegne ühiskond oma uute kommunikatsioonivahendite läbi eeldama märksa laiapõhjalisemat, sisulisemat ja intensiivsemat kaasamist. Kodanikuühiskond toimib vaid siis, kui sellega on orgaaniliselt seotud nii professionaalne poliitika kui professionaalsed poliitikud. Mõistagi ei puuduta see üksnes Reformierakonda.
> On see ainult Eesti poliitika häda?
> Millegipärast tundub, et pigem – jah. Mujal sünnib ikka ja aina uusi erakondi, olgu see Prantsusmaa, Belgia, Itaalia või teisedki vanad demokraatlikud riigid. See peaks olema asjade loomulik kulg, iseenesestmõistetavus. Ja põhjus on lihtne – ühiskonnad vajavad restarti, uut hingamist; sisulist, aga mitte formaalset rotatsiooni ka võimude tasemel. Eestis eksisteerib maksumaksja rahaga lahkelt toetatud suletud poliitiline süsteem, mille tulemusena on uute erakondade, uute ideede ja inimeste juurdetulek oluliselt raskendatud – olemasolevatele võimu nautivatele erakondadele on tagatud rammus riigieelarveline tugi sõltumata nende panusest.