Ligi kaks kolmandikku Eesti kunagistest soodest on kuivendatud, põhjustades tohutut süsinikuheidet ja viljaka mulla hävinemist. Nüüd on alanud võidujooks ajaga, et taastada need unikaalsed ökosüsteemid, millest on saanud meie võimsaimad liitlased kliimavõitluses.
Eestimaa Looduse Fondi märgalade ekspert Jüri-Ott Salm selgitas Kuku raadio saates «Kukkuv õun», et Eesti on kaotanud 700 000 hektarit soid. «See on tohutu pindala – ligi kaks kolmandikku meie kunagistest märgaladest,» rõhutas ta.
Salmi sõnul oli soode kuivendamine omal ajal täiesti mõistetav. «Tõe ja õiguse» vaimus püüti toidujulgeoleku nimel kasutusele võtta iga viimane kui maatükk. Kuivendatud viljakas soopinnas andis leiva lauale ja parandas ligipääsu maadele, mis oli kohalikust ressursist elatumisel ülioluline.
Murrang arusaamades hakkas tekkima 1960.–1970. aastatel, mil isegi Nõukogude Eestis hakati küsima kuivendamise mõjude kohta veekaitsele. «Juba toona tunnistasid isegi planeerijad, et kõiki tagajärgi ei teata,» märkis Salm. Lõplik arusaam soode väärtusest saabus aga alles viimastel kümnenditel koos kliimateadlikkuse kasvuga.
Märkamatud kangelased
Kuigi sood ja rabad katavad vaid kolm protsenti maakera maismaast, on nende roll süsiniku sidumisel kolossaalne. Jüri-Ott Salmi sõnul on neisse talletatud rohkem süsinikku kui maailma metsadesse kokku. Ka Eesti suurim maismaa süsinikuhoidla ei ole mets, vaid just soo.
«Kui kogu soodesse ladestunud süsinik vabaneks atmosfääri, tõuseks süsiniku kontsentratsioon seal ligi 50 protsenti,» selgitas Salm nende tähtsust.
Peale kliimakahju on kuivendamisel veel üks otsene ja hävitav tagajärg: turvasmuldade kadu. Turvas tekib üliaeglaselt, vaid umbes millimeeter aastas, mistõttu ei taastu see inimpõlve jooksul. Kuivendatud ja haritaval turvasmullal toimub aga kiire mineraliseerumine ehk lagunemine, mille tagajärjel pinnas sõna otseses mõttes haihtub õhku.